Esimes osas Link võrdlesime kõige uuemaid 14″ äriklassi sülearvuti mudeleid. Seekord võtame põhjalikult ette nendele eelnenud 3 põlvkonda (alates aastast 2008) ja vaatame, mis peale kiiruse on välja valitutel paremaks või hoopis halvemaks läinud.

Parema kujundusega originaal tekst asub siinLink

Valituks osutusid järgmised sülearvutid:-
Dell Latitude D620
Dell Latitude E6400
Dell Latitude E6410
Dell Latitude E6420
HP Compaq 6910p
HP Compaq Elitebook 6930p
HP Compaq Elitebook 8440p
HP Compaq Elitebook 8460p
Lenovo Thinkpad T61
Lenovo Thinkpad T400
Lenovo Thinkpad T410
Lenovo Thinkpad T420

Kõik testis osalejad on 2008-2011 perioodil olnud omavahel konkureerivad mudelid. Kord suutis Dell esimese uue põlvkonna masina välja lasta, teinekord jällegi HP. Sisemuselt on nad kõik sarnased –Inteli emaplaat, Inteli protsessor, Inteli wifi-kaart ja Inteli, nVidia või ATI videokaart. Ehk siis järjekordselt ei hakka me kergekäeliselt kõrgemale pulgale tõstma neid, kes kiiruse testides näitavad paremaid numbreid. Seda põhjusel, et soovi korral on võimalik osta sama ajastu arvuteid sama kiirete protsessorite või videokaartidega.

Testijatest Virgo ja Revo on mõlemad tegelenud sülearvutite müügi ning remondiga 10 aastat, Karmo 3 aastat. Lisaks pikaajalisele kogemusele oleme ka erapooletud, sest Laptopid.ee ei oma tootjatega siduvaid lepinguid ning puuduvad kindlad eelistused.

Alustuseme DELLi leerist

Tähelepanelikumad märkasid juba alguses, et Dellile on väikestviisi ülekohuttehtud ja valitud vanem mudel D620. Kuna meil kohapeal D630-i ei olnud, siis otsustasime kasutada D620, sest nendel mudelite vahel väga suuri erinevusi ei ole. Välimuselt ja konstruktsioonilt on D630 D620-ga nii sarnane, et peab mudeli numbrit arvuti küljest vaatama, muidu ei teeks neil kahel vahet. Erinevused on järgmised: Santa Rosa chipset, uuendatud videokaart, firewire liides ja DDR2 mälu.
Dellide võrdlustabeli leiab siit Link

D620 ja D630

Dell Latitude D620 oli omal ajal tõsine ikoon ning sellel leidus pea sama palju fänne, kui IBM-l. Kiideti tugevat korpust, kena välimust, integreeritud ID-kaardi pesa ning paljude jaoks oli tähtis eestikeelse klaviatuuri võimalus.

Samal ajal on tänaseks päevaks selgunud 4aastat vanadel mudelitel ka mitmeid puudusi, mis poeletil kuidagi välja ei paista. Põhiliseks valulapseks on ekraani hinged. Need on küll peidetud plastiku alla ja mitmete arvates ongi need plastikust (kuigi äriklassil pole vist kunagi olnud plastikust hingesid), aga loksuma kulusid nad D seeria latitudidel tõesti väga kiiresti. Tänu sellele ei seisa 2-3 aastat vanal ohtralt kasutatud D620 ekraan enam kuidagi paigal ning vajub iseseisvalt kinni-lahti. Teine mure oli kulumisega, Dellile on millegipärast aegade algusest saadik meeldinud oma äriklassi tippmudeleid üle värvida, ehk siis võetakse kvaliteetne plastik ja võõbatakse see odava värviga üle, mis juba 1-2 aasta pärast, kohati isegi kiiremini maha kulub. Tulemuseks on see, et soliidne ärimees peab oma kalli sülearvuti ringi vahetama, sest arvuti ei näe enam soliidne välja. Ja kuna inetuks kulus ka palmrest (see osa,mis jääb kirjutades peopesade alla), siis isegi väga hoolsa hoidmisega nägi arvuti välimus kole välja.

D620 valupunktidena võiks välja tuua ka kiirema nVidia videokaardiga varustatud isendite soojus ning müra.

Dell Latitude E6400 tulekuga kaotas Dell mitmeid tulihingelisi fänne. Samas suutis radikaalselt muutunud välimusega E6400 võita paljude teiste markide kasutajate südamed, kuna paljude arvates oli uus arvuti väga kena.
Uus mudel oli vanast D630-st 100gr kergem, ümmarguste nurkade asemel olid moodsad kandlised. Lisandunud oli omas klassis ainukesena klaviatuuri taustavalgustus ning 60€ eest sai valida isegi eestikeelse klaviatuuri. Samuti leidus uuel mudelil e-Sata port, mille kaudu vastava kaabli abil (~15€) on võimalik külge ühendada väline kõvaketas ja nautida kiirusi kasvõi 200 MB/s (samal ajal, kui konkurentide USB2 kiirused piirdusid kõigest 30 MB/s) Remondimeestele meeldis samuti Dell E6400, kuna selle avamine põhja alt toimus ainult 1 kruvi abil, peale mida pääses vahetama mälusid; 6-7 kruvi veel ning protsessor oli maas, lisaks veel väga lihtne ligipääs kõikvõimalikele lisakaartidele – wifi, bluetooth, 3g WWAN. Unustada ei tohi ka ekraani tehnoloogia edasiminekut, uuematel E6400-tel leidus juba LED-ekraane, aga ka vanemate omad on D620 ekraanist tuntavalt heledamad ja rohkemate värvidega, seda eriti 1440×900 WXGA+ resolutsiooni korral. Aga kahjuks oli juurde lisandunud ka mitmeid puudusi ja mis veel hullem, eelmise mudeli puudused olid kohati isegi süvenenud. Seda eelkõige kulumise osas, ekraani kaas on küll tehtud metallist,mis on üle valatud plastikuga, aga seekord oli plastik halli värvi, pealmine värv aga must. Seega iga väiksemgi kriim oli juba kaugele näha ja nii juhtuski päris tihti, et täiesti uus pakendist välja võetud arvuti omas kaanel juba mõnda väikest kriimu. Ekraani hingede kvaliteet ei läinud samuti uue mudeliga paremaks ning mõnel päevi näinud E6400-l on ekraani loks väga suur. Kui eespool sai mainitud ka kaalu vähenemist, siis antud juhul toimus see ekraani konstruktsiooni tugevuse arvelt, tänu millele on 2 aastat uuem E6400 ekraan tuntavalt pehmem, kui D620 oma. Kahjuks lisandus palmresti kulumisele ka klaviatuuri nuppude ülikiire läikima kulumine, 2-3 kuud tõsist kirjutamist ning enim kasutatavad nupud nägid välja nagu 2-3 aastat vanal D620-l. Õnneks piirdus asi ainult läikimisega, täht ise jäi kenasti loetavaks.

Dell Latitude E6410 tõi kaasa i-seeria Inteli protsessorid ning halli värvi kaane. Konstruktsiooni osas ei muudetud arvutit eriti palju, aga õnneks parandati seekordse mudeliga mitmed eelmise mudeli vead. Ekraani konstruktsiooni tehti natuke tugevamaks ja kuna seekord oli korpus värvitud halliks, siis kriimud ei hakka nii kergelt silma. Touchpadile lisati multitouch tugi, ehk siis näiteks oli võimalik kaht näppu puuteplaadil hoides internetis üles-alla kerida. Uus i-protsessor tõi korraliku võimsuse lisa, samas internetis olles või Officega tööd tehes käis ventilaator suhteliselt harva. Testis oli E6410 küll lärmakam kui E6400, aga seda pigem videokaardist eralduva soojuse tõttu – nimelt kasutavad mõlemad sama radiaatorit nii protsessori, chipseti kui ka videokaardi jahutamiseks.

Dell Latitude E6420 tulek lõi asja aga hoopis peapeale. Kõigepealt oli uute mudelite hind äriklassi kohta üllatavalt odav, isegi nii odav, et lao jäägina müügil olev E6410 maksab praegugi rohkem, kui alles välja tulnud E6420. Arvuti nurgad on tehtud uuel mudelil ümarad ning ekraani kaane materjal on lõpuks ometi metall, kuhu kriime raske teha. Põhja alt leiab vedeliku äravoolu avad, mis küll suurema hulga vedeliku puhul ei aita, aga võivad siiski ära hoida kõige kallima remondi sülearvuti puhul üldse – emaplaadi ringivahetuse, mille eest tootja esindused oskavad küsida isegi uue arvuti puhul 80% arvuti hinnast ning vanemate arvutite puhul on enamus juhtudel sellisel puhul odavam järelturult samasugune arvuti osta. Ekraani äärtest leiab kummiriba, mis kaitseb suletud arvutit tolmu eest ja mis on üks vajalikke uuendusi, et vastav instants annaks välja sõjaväe lihtsama standardi sertifikaadi, mis on E6420 kenasti olemas. Samuti tundub, et ka klaviatuuri kiire läikima minemine on unustatud teema ja tuleb mainida, et nuppude käik on läinud paremaks. Nvidiaga mudelitel on sees 2 videokaarti, mis tagavad arvuti vaiksema töö ning pikema aku eluea – seniks kuni aeglasem ja vähe nõudlikum Inteli videokaart saab tööga hakkama, on vaikus ja tundide viisi juhtmeta arvuti kasutamist garanteeritud. Aga kui läheb mängimiseks vms. graafilist jõudlust vajavaks tööks vahetub videokaart sujuvalt nvidia peale, mis on tuntavalt kiirem kui Inteli oma. Kõike eelnevat lugedes tekib tunne, et E6420 on liiga hea, et olla tõsi? Nii ongi. Kahjuks on Dell seekord korralikult ämbrisse astunud, sest miinused löövad kõik plussid korralikult üle. Alustuseks arvuti välimus, mis meenutab igast asendist Delli kõige odavama seeria – Inspironi oma. Seda meelt on ka kliendid, sest tihtilugu on nad nõus maksma rohkem raha vana tehnika eest, valides E6410-i või hoopis muu tootja arvuti, kuna uus näeb tõesti jube välja. Üle 150gr. on suurenenud ka kaal. Lisaks on Dell uue mudeliga loobunud õhukesest laadijast ning asendanud selle tavalise kandilisega, mis võtab kotis rohkem ruumi ja on raskem. Paljudel müüdud mudelitel on näha viltuseid klaviatuure, ilu liiste jms, mis kõik näitab kvaliteedi langust, aga eks hind ju ka langes. Tagatipuks on erinevus klass nõrgema E5420-ga muudetud pea olematuks ja nii saabki 95% ulatuses sama välimuse ja kiirusega E5420-i 200-300€ odavamalt kätte, kui E6420. Ka soojust ning müra tuleb E6420-l rohkem välja, kui eelkäijal. Kahjuks on E6420 liiga uus, et tüüpvigadest oskaks rääkida, aga olen täiesti kindel, et nendest kuuleme varsti ja arvatavasti on neid rohkem, kui eelkäijatel.

Järgmiseks vaatleme HP COMPAQ 14“äriklassi tipp seeriat.

Hewlett-Packard ja Compaq panid oma leivad 10 aastat tagasi ühte kappi, mille tulemusel on tänapäeval Compaqi kaubamärki kandvad arvutid odava otsa poolsed säästumudelid ning HP logo ilutseb kallimatel mudelitel, kuigi omal ajal oli just Compaq see, kes tegi IBM-iga võrdväärse kvaliteediga arvuteid. Aga eks HP olegi enamuse ajast marketingi firma olnud ning tuleb tunnistada, et müüa nad oskavad, kuigi kahjuks tihtilugu tulevikule mõtlemata. Kõige suurem ämber oli Pavilion-seeria sülearvutid, mis lagunesid ja lagunevad siiani väga kergesti olenemata kasutajast, eriti tihti lõpetab neil töösuhte emaplaat,mille hind esinduses on alates 400€ ning paranduse hinnad 100€+. See kõik on viinud selleni, et pea iga päev astub mõni väheste teadmistega klient sisse,kes on nõus ostma kõike, aga peaasi, et see ei oleks HP. Õnneks või kahjuks need kliendid eksivad, sest meie kogemuse järgi on just HP äriklass see, mis on kõige vastupidavam ning millel pole viimaste aastate jooksul ühelgi mudelil olnud erilisi tüüpvigu.
HP võrdlustabeli leiab siit Link

HP Compaq 6910p on arvatavasti Eestis enim müüdud äriklassi sülearvuti omal ajal. Seda põhjusel, et just see arvuti läbis väga karmi konkurentsi-kadalipu ning valiti sülearvutiks, mis läks koolidesse õpetajate kasutusse. Riigi abiga leidis uueomaniku enam kui 4000 sülearvutit – see on suurimate sülearvutite müüjate aasta müük kokku. Ning tuleb tunnistada, et riik tegi hea valiku – 6910p on tugeva konstruktsiooniga (erinevalt nc6220-st, mis oli 6910p eellane), sellel on vähesed emaplaadid katki läinud paindumise või videokiibi vea tõttu. Klaviatuurile kahjuks eestikeelset tähestiku ei pakutud, aga mugavuselt oli HP klaver omal ajal esirinnas. Samuti on kaal väike ning olemas on ka sisemine ID-kaardi lugeja. Aga kõige suurem eelis on siiski vastupidavus – me julgeme siiani pakkuda kasutatud sülearvutitele 6 kuulist garantiid, sest vea tekkimise tõenäosus on väga väikene.
Puudusteks on suhteliselt lihtsalt kriimustuv korpus ning ka nupud kuluvad kiirelt läikima. HP ise reklaamis puutetundlikuid helitugevuse ning wifi nuppe,kui väga vastupidavaid, sest puru ja tolm ei läinud nende sisse, aga unustas seejuures kasutusmugavuse. Nimelt külmaga või kinnastes kätega ei toimi need korralikult ja heli reguleerimine on pidevalt vaevaline. Samuti oleme päris palju näinud arvuteid, millel on ära kadunud kummijalad ning windowsi kleeps kas loetamatu või hoopis päris pooleks läinud, sest selle asukoht pole arvutil kõige paremini valitud. Muide, aega on küll kulunud, aga lõpuks ometi on enamus tootjad avastanud, et Windowsi kleeps säilib väga kenasti aku all – selle avastuseni kulus kõigest 20 aastat :)

HP Compaq Elitebook 6930p tulekuga panustati järjekordselt marketingile ning lisati võlusõna „Elitebook“ mis pidi tähendama eliitklassi sülearvutit. Sinakas-hall plastikuga kaetud korpus vahetati kriimustuskindla hõbedase magneesium-sulami vastu ning kinnitati, et nüüd on kriimud unustatud. Tuleb tunnistada, et kriimud tekivad Elitebookidele tõesti raskemini kui konkurentidele ning heaperemeheliku hoidmise tulemusena leiab tihti 3 aasta vanuseid eksemplare, mis näevad välja peaaegu uued. HP 6930p ekraan on samuti eelkäijast tugevam, kahjuks on ka kaal suurem. Kõlarite asukoht ning kvaliteet läks samuti tuntavalt paremaks ja paljude meelest on välimus kaasaegsem kui 6910p-l. Lõpuks lisandus klaviatuuri valgustuse lamp, mis Lenovotel on kasutusel juba aastaid.
Kahjuks aga tähendab kõik uus tootjatele läbi proovimata ning põhjalikult katsetamata lahenduste kasutamist. Sellest tulenevalt ei jäänud enamusel esimeste 6930p-de kaaned korralikult kinni ja seda viga kohtasime isegi täiesti uute arvutite puhul. Touchpadi nupud muutuvad paljudel mudelitel ebatäpseteks ning õnnestunud kliki tegemiseks tuleb vajutada õige nurga peale õige nurga all. Lisaks on need nupud tehtud kummjast materjalist, mis muutusid koledaks, kuna kumm oli liiga pehme. 6930P nupud ei hakanud eriti läikima, vaid läksid hoopis mustaks, kuna kasutatav klahvi tähe värv oli valesti valitud ja nende puhtaks saamine ei õnnestunud tihti ka parimate puhastusvahendite abiga. Kui arvuti kummuli keerata näeb põhi välja samasugune kui selle aja Pavilionidel, ehk siis väga odav ja ka soojust tuli sealt rohkem välja, kui oodata võiks.

HP Compaq Elitebook 8440p ei erine väga palju eelmisest mudelist, aga siiski on enamus 6930p miinustest kadunud –ekraanid jäävad kenasti kinni ja touchpadi nupud ei muuda kuju. Alles on jäänud ka kulumiskindel korpus. Liidestest on lisandunud e-Sata ning displayport. Kaal on samuti vähesel määral langenud ja kõik 8440p-d onvarustatud LED-tüüpi ekraaniga.
Suurimaks miinuseks eelmise mudeliga võrreldes on 0.1“ vähenenud ekraani suurus– 14.0“ mis on tänapäeval saanud uueks standardiks. Samuti on klaviatuuri ikka veel väga raske puhastada ning füüsiliste heli reguleerimise nupude asemel kasutavad enamus virtuaalseid windowsi omi.

HP Compaq Elitebook 8460p on oma suureks eeskujuks arvatavasti võtnud hiti õuna-maailmast. Tulemus on igati kena, eriti, kui vaadata reklaam fotosid. Esimene asi, mis arvutit avades silma jääb, on meeletult suur touchpad, mida on mugav kasutada. Lisandunud on kummiriba, mis kinnist arvutit kotis ning laual tolmu eest kaitseb. Arvuti sisemuse avamine, et näiteks mälu või kõvaketast vahetada, on tehtud väga lihtsaks. Selleks tuleb põhja all plastiknuppu liigutada ning arvuti on mõne hetke pärast juba palju kiirem. Liidestest on lisandunud USB3, mis teeb rõõmu suurte failide liigutajatele. Üllatus tabas meid, kui olime lisanud ühele arvutile uuema põlvkonna Inteli SSD, mis tootja andmetel suudab üle 500 MB/s lugeda. Tulemuseks oli windows 7 bootimise aeg koos programmidega kõigest 10 sekundit! Video sellest leiab siit Link
Miinustest häiris meid enim üles-alla noole nuppude suurus, ehk siis disaini nimel on mahutatud üles-alla nupp sama suure ala peale, kui -> või <-nupp ning neile on tõesti raske peale vajutada. Samuti pani imestama, miks toodi voolu laadija pistik vasakule poole küljele, kus ta pidevalt jalus on ning ei jäetud arvuti taha paneelile, kus seda ei märkagi. Samuti võib kasutajat häirida see, et HP-le meeldib vaikimisi ventilaator alatiseks tööle jätta, et anda protsessorile mõned lisa aastad tööiga juurde, õnneks saab seda muuta BIOS-est (olgugi, et katkiseid Inteli protsessoreid oleme näinud 10 aasta jooksul 1-2tk, parandades samal ajal mitmeid tuhandeid sülearvuteid).

Jäänud on veel LENOVO äriklass.

Lenovo võrdlustabeli leiab siit Link

Lenovo Thinkpad T61 oli esimene arvuti, mille Lenovo oli iseseisvalt kokku pannud, eelnev T60 oli paljuski veel IBM-i töö, kuna IBM sülearvuti tootmise müügi tehing toimus IBM T43 viimastel tootmise kuudel.
Öeldakse, et esimene pääsuke läheb ikka aia taha ja T61 on üks paremaid näiteid sellest. Plussidest tooks ehk välja suht korraliku heli ning kiire videokaardi oma aja kohta.
T61 olid küll mõned vead, mis ka ostes silma hakkasid (nagu näiteks ID-kaardi lugeja puudumine standardis ja heliväljundi paiknemine arvuti ees osas, mille tõttu oli süles või lennukis kõrvkaklappide kasutamine ebamugav), aga tõelised vead hakkasid ilmnema aja jooksul. Esialgu arvasime,et oleme sattunud praak partii otsa, kui täiesti uued või mõni kuud kasutuses olnud arvutitel hakkasid kaaned loksuma,aga hiljem selgus, et kaane loksumine on enamusel T61-del täiesti tavaline nähtus. Eriti ebameeldiv seejuures on asjaolu, et nende vahetamiseks peab arvuti täielikult algosadeks lammutama ja tagatipuks keeldub tänasel päeval hooldus neid garantii korras vahetamast, nimetades seda loomulikuks kulumiseks( 5-10cm loomulikuks kulumiseks). Järgmised probleemid tekkisid akudega. Esiteks ulatus 6-celline tüüpaku, millega 5-6 tundi tööd peaks saama teha, korpusest välja. Samal ajal ulatus T60-l ja konkureerivatel tootjatel korpusest välja 9-celline aku, mis tagas kuni 9-tunnise töö aja. Aga hoopis suuremaks probleemiks sai akude „lukku“ minemine, mis oli juba tuttav T60-l: kui aku lukku läks, ei pidanud see enam sekunditki vastu ning ainus lahendus oli uue aku ostmine või garantii korras välja vahetamine. Kahjuks maksab uus originaal aku üle 120€ (B varuosa hind on 60€) ning garantii kestis akudele 1 aasta. Põhjus lukku minemisel oli liiga agar aku kontroller, mis valvab aku plahvatustõenäosuse üle. Tulemuseks on see, et meil on nüüd suur kasti täis lukus akusid, mille elemendid on töökorras, kuid elektroonika kõlbmatu.

Lenovo Thinkpad T400 on sisuliselt sama arvuti, mis T61, ainult emaplaat koos protsessoriga sai uuem ja kiirem sisse. Alles jäid kõik head omadused ning kahjuks ka kõik halvad peale ekraani hingede loksumise. Akude lukku minemine vähenes samuti natukene. Müüme Laptopid.ee kaudu b-seeria akusid ning huvitaval kombel ei tea ühtegi juhust, kui mõni selline oleks lukku läinud, olgugi, et need maksavad poole vähem ja peavad sama kaua vastu.

Lenovo Thinkpad T410-ga olid insenerid juba rohkem vaeva näinud ning välja kukkus see kindlasti parem, kui eelmised Lenovo mudelid. Pisikene touchpad asendati suurema ja mugavamaga. 6-celline aku ei ulatu enam korpusest välja ning ekraani hingesid tugevdati veelgi. Remonti satub T410 harva ja peale läikima kuluva klaviatuuri ning kaane nurkade pole T410 midagi ette heita. Ehk ainult välimust, mis paljudele IBM-i kasutajtele meeldib, aga samas näeb välja see pea samasugune nagu 20a tagasi Thinkpadidel.

LenovoThinkpad T420 jäi väliselt samasuguseks nagu T410, aga heale lisati veelgi paremat juurde. Kaal langes pea 100 grammi ja aku iga tõusis märgatavalt sama mahtuvusega aku puhul. Miinusena võib välja tuua ekraani tugevuse, mis läks tuntavalt halvemaks ja ID–kaardi lugeja on ikka vaid üksikutel mudelitel sisemine.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et

HP Compaq on arendanud enda mudeleid järjepidevalt edasi, iga uus on parem kui vana ja palju on panustatud arvuti vastupidavusele. Kohati on võetud julgeid samme disaini osas, millega pole eriti mööda pandud. Täiesti kindlalt võib öelda, et iga uus mudel pole mitte ainult kiirem, vaid ka vastupidavam, ergoonomilisem ning vastupidavam.

Delli-i mudelid on olnud heitliku kvaliteediga. Jääb tunne, et arvuti arendajatele pole piisavalt aega jäetud ning insenerid on oma vead saanud parandada alles järgmise mudeliga. D620/D630 oli kasutajate arvates väga hea mudel , E6400 tulekuga kaotas Dell palju fänne, samas E6410 tõi jälle need tagasi. E6420 kohta on hetkel raske seisukohta võtta. Kui hind oleks konkurentidega sama, siis ei oleks Dellil võimalustki, aga hind on sama klassi Lenovost või HP-st 100-200€ soodsam. Samas on Dell Latitude E5420, sisuliselt samasugune kui kõrgemal astmel pesitsev E6420: välimus kattub 95% ulatuses, see on kergem ja natuke pehmema korpusega, kuid samade näitajate juures 200€ odavam,. Kui nüüd hind kõrvale jätta, siis võib öelda, et Dell on arengus E6420 ning E6400-ga kindlasti sammu tagasi teinud. Loodetavasti aasta pärast ilmuv E6420 järeltulija parandab need vead.

Lenovo erineva põlvkonna 14“ äriklassi mudeleid on raske võrrelda, need on väliselt väga sarnased olnud läbi aegade. Muudatused on minimaalsed ja müügi kasumlikkust tõstab kindlasti disaini osakonna puudumine :) Samas on Lenovo just see kõige suurema fänni baasiga tootja, kelle tooteid vahetatakse iga 2-3aasta tagant ainult Lenovo toodeta vastu ning mitte ükski test või kellegi teise arvamus nende fännide meelt ei kõiguta. Kvaliteedi osas on Lenovo õppinud oma vigadest ning iga uus mudel on vanast parem. Mõnikord võib vahe olla eelmise mudeliga väike ja seda just T61->T400 või T410->T420 peale üle minnes, aga see on olemas ning arvatavasti tuleks oma valik teha rahakoti sisu arvestades.

Suure testitabeli leiab siit
Link

Virgo Rikk
www.laptopid.ee
Juhataja