Kui mulle tehti ettepanek arvustada uut, suurt  ja nutikat LG televiisorit ei osanud ma aimatagi seda ilu ja valu, mis nõustumine minu ellu tõi. Tagantjärele meenub vaid eriline ärevus, kui pakkisin lahti kulleri toodud pildimasinat. Ja see masin oli SUUR. Õnneks aga mitte eriti raske, paika sain selle sättida vaid oma 15-aastase poja abiga.

Pakendi sisu

Televiisorikast sisaldas lisas telekale veel muudki olulist ja vähemolulist kraami. Esimese asjana torkasid silma kaks karpi prillidega. Suurem karp sisaldas 4 paari 3D passiivprille, teises olid aga kaks prillipaari konsoolimängude jaoks. Prilliraamide värvivalik avaldas muljet oma ebamehelikkusega. Televiisorivaatajatest saaks olla vaid üks mr. Black (vt. Reservoir Dogs), ülejäänud aga peaksid leppima erksates pastellvärvides raamidega.

Prillid ise olid üpris mugavad ning peaaegu märkamatud, sobides kanda koos tavaliste prillidega. Etteruttavalt võin öelda, et nende 3D efekt avaldas imepärast mõju kõigele ümbritsevale. Isegi lihane koer tundus läbi nende kuidagi säravam ja ruumilisem so ilusam. Elu näis tõepoolest kaunim kui kunagi varem.

Paraku ei suutnud ma tööle panna konsoolimängudeks mõeldud prille. Need prillid oleksid pidanud ära kaotama nn jagatud ekraani juhul kui kaks mängijat on ekraani ees. Midagi sellist,et kumbki mängija näeb nende prillidega ena mängupoolt terve ekraani ulatuses. Kas ei klapi need prillid Wii’ga või polnud mul sobivaid mänge, igatahes kauaks need prillid karbist välja ei jäänud.

Lisaks prillidele peitis kast endas veel paari ühenduskaablit, näpuotsaga paberkandjal manuaale (mis on iseenesest loodussõbralik ja kiiduväärt) ning kaks pulti, üks tavaline ja teine nn maagiline. Aga neist juba edaspidi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kasti sisu oli meeldivalt minimalistlik, ei mingit liigset sodi kuhugi kapinurkadesse või riiulitele tolmu koguma.

Välimus

Aukartusäratav. Ekraan tundub tohutu. Ekraani ümbritsev raamistus on meeldivalt minimalistlik so peaaegu puuduv. Kui mulle ekraani ümbritsev stiilselt õhuke metallraam väga meeldis, siis abikaasa väitis, et mingi nurga alt pidavat see ebameeldivalt peegelduma. Ekraan ise oli küll soliidselt matt. Küll aga ei olnud minu maitse hõbedaselt särav televiisorijalg. Sellest viimasest saaks aga mööda, kui televiisor seinale kinnitada, kus minu arvates tema õige koht olekski. Kui kino, siis ikka kino.

Paigaldamine

Arvestades teleri hiiglaslikke mõõtmeid oli telekas üllatavalt kerge. Kuigi paigaldamise muutis see kergeks, eeldab see väga stabiilset alust, millele pildikast paigaldada. Kuna uue LG iluduse jalad ulatusid üle meie televiisorikapi serva, siis lisas see kogu kupatusele teatavat ebakindlust. Et aga majapidamises väikesed lapsed ning suured koduloomad puudusid, siis lõppes kõik õnnelikult. Paigaldamine, mis seisnes jala televiisori külge kinnitamises, juhtmete ühendamises ning televiisori paigale upitamises, kulges kergelt ja valutult. Kaasaolnud joonised-manuaalid olid piisavalt lihtsad ja arusaadavad.

Ühendamine ja töölepanek

Et kõik televiisori tagaküljel olevad ühendused on varustatud vajaliku tähistusega, siis juhtmete-kaabite ühendamine läheb libedalt.

Televiisori sisselülitamisel ekraanile ilmuv tagasihoidlik tekst „LG. Life is Good“ toob eelaimuse millestki heast, mis ees ootab. Peale tervitusteksti pakub telekas võimaluse ise kanaleid otsida, kuid et kasutusel on Elioni digiTV, siis ei leia aparaat ise enne miskit, kui olen sisenditest valinud õige ühenduse.

Internetiga ühendamine paraku nii lihtne pole ning tegelikult ei pääsegi ma ligi www poolt pakutavatele võimalustele. Alates LG enda poolt pakutavast 3D sisust ning lõpetades Youtube’iga. Proovisin seda nii läbi wi-fi kui ka LAN-kaabliga otse ühendades, kuid kõik katsed lõppesid paraku edutult. Samas pean ma oma tehnikaalaseid teadmisi pigem edasijõudnu kui algaja omadeks.

LAN-ühenduse puudumises võiks ehk süüdistada Comtrendi võrgujagajat, mis toob digiboksi jaoks internetiühenduse läbi elektrijuhtmete.Kuigi digiboksile see igatahes sobib, siis telekas tundis küll ära ühenduse, kuid sisule ikka ligi ei lasknud. Kukalt pani aga kratsima see, et kuigi telefonid ja rüperaalid kenasti ümbritsevat wi-fi’t naudivad, siis televiisor ei teinud seda tundmagi.

Samas peaks wi-fi ühendus olema televiisorisse sisseehitatud, et mingeid lisapulki vms ei peaks võrguga ühendumiseks vaja olema. Ehk oleks lugu teine, kui ruuter pildikastile istumise alla pista. Minul sellised võimalused puudusid ning kodust võrku ma ka lammutama ja ajutiselt ümbersättima ei soovinud hakata.

Lisaks oleks pidanud seda televiisorit saam ühendada ka LG nutitelefoniga. Selle puudumisel proovisin telekat paaritada oma Samsung Note’iga, kuid samuti asjatult. Tundub, et igal teleka- ja mobiilifirmal on teleka ja telefoni ühendamiseks mingi oma standard nagu kunagi oli kamm telefonide laadijatega. Igatahes pidin lõpuks leppima sellega, et Samsungi All Share ja LG Smart Share omavahel ei haakunud, vaid läksid peale lühikest jõukatsumist sõbralikult lahku.

Väliste kõvaketast ja mälupulkade ühendamine seevastu läks nagu ludinal. Filme sai maha mängitud sujuvalt, nutiviisor leidis ise üles ka subtiitrid kui vaja. Ühe .mkv faili mahamängimisel ta siiski subtiitreid ei leidnud, kuigi need seal olemas olid. Mina süüdistan siin siiski faili.

Proovisime mahamängida (USB-kaardilugeja abiga) ka SD-kaardil olevat filmi, kuid et tegu oli sellise odavama otsa kaardiga, siis läksid pilt ja heli lahku suhteliselt nobedasti.

Pilt

See on nüüd see koht, kus õige lust ja lõbu pihta hakkavad. Pilt on ere, samas muudab LED valgustus selle piisavalt mahedaks. Erinevaid reguleerimisvõimalusi ja pildirežiime jaoks sedavõrd palju, et sobiva nende seast leiab ilmselt igaüks. Samas aga tekitas vaatajates vastakaid emotsioone teleri poolt pakutav 3D. Kui mina nautisin tekkivat pildisügavust igati, siis minu teismelisel pojal näiteks tekitas see efekt peavalu ning kui tema teleka ette istus, siis lülitas ta selle esimese asjana välja. Ehk põhjustasid seda tema keskmise tugevusega miinusprillid, sest teistel vaatajatel sarnast probleemi ei olnud.

Pildi värvid olid juba teleka sisselülitades by default häälestatud piisavalt meeldivaks, et erilist tuunimist need minu jaoks ei vajanudki. Puudusid nt Samsungi televiisorite (ja nutifonide) ekraanidele omased ülierksad, isegi kriiskavad värvid. Ilmselt oleks võinud need väikese vaevanägemisega tekitada, kuid ei pidanud seda mängu küünlate vääriliseks.

Paraku ei suutnud minu nõder fotograafisilm jäädvustada pildi ilu piisava kvaliteediga, niiet seda saab lugeja teha juba televiisoriga silmast-silma.

Heli

Kuigi LG pole audiofiilide seas just eriti tunnustatud firma, siiski hindaksin televiisori heli väga heaks. Kokkuvõtlikult öeldes vali, selge ja sügav. Kõrged olid kõrged, mitte kiledad, keskmised sagedused tulid meeldivalt esile ning isegi bass oli vaid pöidlapaksuse televiisori kohta üllatavalt mahlakas.

Kuigi heli oli valdavalt keeratud vaid veerandi peale, siis volüümi lisamisel ei tekkinud ebameeldivat plärinat ja moonutusi. Televiisor peaks pakkuma ka virtuaalset surround heli, kuid eks see sünnib pigem iga kuulaja peas individuaalselt. Minul igatahes sellist efekti saavutada ei õnnestunud.

Pult

Või siis täpsemalt puldid. Paraku leidis praktilist kasutamist vaid see nn tavaline pult, kuna ’maagiline’ pult lihtsalt ei klappinud Elioni digiTV-ga vaid oleks ilmselt soovinud mõnda kaabel-TV versiooni. Nii võis maagilise puldiga reguleerida vaid helitugevust ning sisse välja lülitada 3D efekti. Samas olen kindel, et just kaabeltelevisiooni ning netiühenduse korral kattub just tavaline pult tolmukorraga, kuna maagilise kasutamine oli tehtud meeldivalt lihtsaks ning pult ise mugavalt käepäraseks.

Kokkuvõtteks

LG 55LM960V suutis mind panna meelt muutma kahes minu jaoks tähtsas asjas.

Esiteks LG kui firma suhtes. Kuigi minu televiisori ostust on möödas vähem kui aasta, tundus minu hoolega välja valitud Sony ekraan kuidagi tuim ja elutu. Loomulikult on Sony ekraan 15“ väiksem kui LG, kuid pildi elutust see ei vabanda.

Teiseks muutis see televiisor minu suhtumist kodusesse 3D-sse. Olin pidanud seda täielikuks mõttetuseks (nagu ka LG-d), kuid saadud kogemus sunnib mind järgmise televiisori valikul eelistama 3D olemasolu. Siiski ei tähenda see veel seda, et mu järgmine 3D nutiteleviisor saab olema just LG.

Siiski oli kõnealune televiisor triiki täis tehnika viimast sõna. Seal oli palju sellist, mis minul järele proovimata jäi. Nagu näiteks Facebooki kiisupildid 55“ekraanilt. Või telefoniga filmitud video vaatamine suurelt ekraanilt. Suure tõenäosusega oli seal televiisoris veel mitmeid võimalusi, mis võrguühenduse puudumisel proovimata jäid. Kindlasti oli seal ka ohtralt rakendusi, mida Eestis isegi lähitulevikus kasutada ei saa.

Sellest hoolimata tahaksin ma seda televiisorit. Ideaalne oleks, kui antud eksemplarile tehtaks ajuoperatsioon, mis vabastaks selle liigsest nutikusest, kuid ühtlasi lõikaks loodetavasti maha ka arvestatava osa hinnast. Tasuta turundusnõuandena LG-le tahaks aga soovitada selle klassi televiisoriga kaasa panna lisaks pultidele ka mõne sellega koostööd tegeva nutitelefoni. Sest antagu mulle andeks, aga ma ei suuda kuidagi ette kujutada inimest, kes ostab 3000 eurot maksva televiisori, kuid kasutab sealjuures LG telefoni muudel, kui patriootilistel põhjustel. Nii aga leiaksid LG telefonid ehk kiirema tee kesk- ja kõrgema klassi tarbija juurde.

Televiisorit tagasi kasti pakkides tundsin lahkumineku ees igatahes sügavat ja siirast nukrust. Fantaseerisin, et mis oleks kui barrikadeeriks ukse ja akna ning lülitaks välja telefoni. Siiski said lõpuks võidu eestlaslik talupojatarkus ning prantsuse lastetuba ning raske ohkega tõmbasin ma rihmad televiisorikasti ümber pingule. Aitäh ja jumalaga!

LG enda videotutvustust antud televiisoriseeria kohta võib vaadata siit.

LG 55LM960V teler LG veebilehel