2001. aasta kevad-talvel demonstreeris Pentax MZ-D nime kandvat kontsepti. Tänase Pentax K-1 kaameraga seob seda peale sarnase nime peamiselt vaid see, et mõlema sensorimõõduks on 24 × 36 millimeetrit.
Pentax MZ-D jäigi klaaskastis elavaks imeloomaks. Philipsi 6-megapiksline sensor osutus elujõuetuks ning Pentax keskendus APS-C sensoriga kaamerate ja objektiivide konstrueerimisele. Siis tulid professionaalsed, keskformaadisensoriga Pentax 645D ja Pentax 645Z, kuid midagi oli nagu ikka puudu. Ja siin ta siis nüüd on – Pentax K-1, täisformaatsensoriga digipeegelkaamera. Hea või keskpärane, professionaalile või harrastajale? Üritame välja uurida!

 

Pentax K-1 kere tuleb karbist kui tank – suur, raske ja tugev. Kaalu on sel pisut üle kilo ja mõõtmedki ületavad Pentaxi vanemaid keresid. Mulle tegelikult keskmisest suuremad kaamerad meeldivad ja selle loo peategelase kättevõtmine on meeldiv kogemus. Vaid suurema-kogukama objektiiviga tundub see pisut liialt massiivne. Kere on magneesiumsulamist ja rohkete tihenditega, mis tagavad hea ilmastikukindluse. Nuppude paigutus on üldiselt tuttav, kuid esmakasutusel häirib pisut neist mõnede (eeskätt Live View, piltide vaatamise ja kustutamise nuppude) ringikolimine tagaküljel. Aga see on puhtalt harjumise asi. Kolmas, täiendav valikuratas (Smart Function Dial) kaamera ülapaneelil on samuti väikese harjutamise järel igati mõnus, kui see kurask ainult ülemise ekraani suurusele nii sandisti poleks mõjunud. Ma võin olla ebatraditsiooniline (loe: lootusetult vanamoodne) aga ma tõesti ei viitsi pidevalt peamisi säriparameetreid tagumiselt ekraanilt kiigata. Lisaks tuleb tillukese ülaekraani nägemiseks hämaras veel ka taustavalguse nuppu vajutada… Tagapaneelil laiutav 3,2-tolline ekraan on muidugi äge – nii kujutise kvaliteedi, inforohkuse kui käänamise-väänamise võimaluste poolest. Nutikas mehhanism võimaldab seda mugavalt seada just sellisesse asendisse nagu pildistamisel vajalikuks osutub. Aga kui juba pirisemiseks läks, siis kõige selle juures ei õnnestu parimagi tahtmise korral ekraani lihtsalt tagurpidi (nii-öelda nägupidi vastu kaamerat) keerata. Või on seegi soov liiga retro? See-eest klassikalise läbivaatenäidiku koha pealt pole mul midagi õiendada, see on mõnusalt ere ja informatiivne. Klassikaline pentaprisma koos moodsa vedelkristall-tehnoloogiaga kannavad hoolt selle eest, et stseeni jälgimine vahetult oma silmaga oleks võimalikult mugav.

Siiski pole ju K-1 peamiseks uudsuseks ei nupurida ega ekraanimõõt vaid ikkagi selle sisemuses peituv 36,4-megapiksline CMOS sensor. Lisaks suurele resolutsioonile on sel ka muljetavaldav tundlikkus – suurimaks ISO-väärtuseks pakutakse 204 800. Täisresolutsioonil saab pildistada kuni 4,4 kaadrit sekundis, mis ehk “poolekaadristega” võrreldes ei tundugi teab mis kiire, kuid on konkurentidega enam-vähem samal tasemel. Vähendatud kaadrimõõdu (APS-C, 15,4 megapiksli) juures pigistatakse kaamerast välja 6,5 kaadrit sekundis. Nagu Pentaxi puhul tavaline, leidub siingi sensori nihutamisega tegelev stabilisaatorimehhanism. Viieteljeline süsteem lubab esmakordselt täiskaaderkaamerate kategoorias säriaegu ohutult pikendada suisa 5 stopi jagu. Selsamal stabilisaatorimehhanismil põhineb teisigi huvitavaid ja objektiivis paikneva stabilisaatoriga teostamatuid võimalusi nagu näiteks PixelShift lahutusvõime parandaja, automaatne horisondikorrektor ja koos GPS-vastuvõtjaga toimiv, tähepildistajatele huvi pakkuv AstroTracer. Enim kõneainet on neist pakkunud Pentax K-3 II kaameral esietenduse andnud PixelShift, mille ülesandeks on RGB-filtrist tingitud (d)efektide eemaldamine ja seeläbi teravuse parandamine. Selleks tehakse päästikuvajutusel neli järjestikust kaadrit, mis on omavahel nihutatud täpselt ühe piksli võrra ning liidetakse need pildiprotsessoris ühtseks kujutiseks. Paigalseisvate objektide (ja kindlalt toetatud kaamera) puhul parandab see detailsust päris korralikult. Pentax K-1 läheb veelgi kaugemale ning suudab tänu Motion Correction algoritmile pilte parandada ka käest tulistades. Pildistatavatki pole enam tarvis eelnevalt taustaplaanile kinni naelutada.

Lisaks eeltoodule leiab Pentax K-1 juurest sisseehitatud GPS-vastuvõtja, WiFi ühenduse ja kahe mälukaardi samaaegse kasutamise võimaluse. Salvestusmeediaks on vana tuttav SD-kaart, loomulikult on toetatud ka SDHC ja SDXC standardid. Vaid kaabliga ühenduse koha pealt võiks pisut joriseda – no kes see siis paneb 2016. aastal tipp-kaamerale USB 2.0 liidese? 45–50-megabaidiste failide arvutisse “ringipumpamine” kaarti kaamerast eemaldamata on selle kaudu pehmelt öeldes kaunis tüütu.

Pentaxi üks tõmbenumbreid läbi aastate on olnud, et uute kerede külge saab edukalt ühendada kõikvõimalikke, kohati üsna ajaloolisi objektiive. Ses osas pole erandiks ka K-1. Lisaks põhimõtteliselt suvalisele K-bajonetiga torule (NB! Kui tegu on mõne teise tootja objektiiviga, kontrolliga enne kasutamist veebist üle, kas konkreetne mudel tõepoolest pildistamiseks kõlbab), ei teki probleeme ka adapterite abil mängu tulevate M42, M39 või isegi M37 optikaga. Automaateravustamiseks toetab kaamerakere nii „kruvi“ kui elektroonilisi ühendusviise kuni moodsaima, KAF4 versioonini välja. Toimib isegi osadel FA-sarja objektiividel leidunud PowerZoom funktsioon! APS-C sensorile mõeldud objektiividega lülitub kaamera automaatselt vähendatud resolutsioonile (15,36 megapikslit, ligikaudu võrdne Pentax K-5 resolutsiooniga). Kusjuures siinkohal ma tootja loogikale lõpuni pihta ei saa. Nimelt arvab K-1 pea iga DA-sarja objektiivi peale heaks end vähendatud kaadrimõõdule ringi lülitada, kuigi nii mõnedki neist joonistavad täiskaadrile probleemideta. Sellisteks on näiteks DA 35mm või DA 70mm Limited. Ehk siis teisisõnu – suvalise filmiaegse 35-70mm udukogujoonistaja tunnistab Pentax K-1 täiskaadrivääriliseks aga osa suurepärastest DA Limited’idest mitte? Jah, muidugi saab kaadrimõõtu pildistamisel üsna lihtsalt valida-vahetada aga tegelikult tahaks kord tehtud objektiivikohast seadistust ka salvestada (nagu teravustamise peenhäälestusi). See annaks võimaluse ka vanemate objektiivide korrektsemaks kasutamiseks, kuna tegelikult ei suuda neist kaugeltki mitte kõik suure sensori servades-nurkades moonutustevaba ja teravat joonist tagada. Mis oleks Pentax K-1 jaoks parimad paarilised? Loogiline on pilk suunata uusimatele D FA sarja esindajatele – suumobjektiivid HD Pentax D-FA 15-30mm f/2.8 ED SDM, HD Pentax D-FA 24-70mm f/2.8 ED SDM WR, HD Pentax D-FA* 70-200mm f/2.8 ED DC AW ja HD Pentax D-FA 150-450mm f/4.5-5.6 ED DC AW ning lisaks rida neid täiendavaid fikseeritud fookuskaugusega objektiive. Nagu näete, on fookuskaugused 15 kuni (vähemalt) 450 mm kenasti kaetud, otseselt puudu on hetkel veel vaid lainurk-fiksid.

Teravustamise eest (kui tegu ikka on autofookusega optikaga) hoolitseb taaskord täiendatud SAFOX 12 nimeline süsteem. Sellel on 33 teravustuspunkti ja võimu toimimiseks kuni -3 EV valgustatuse juures. Teravustamine on tõepoolest taaskord pisut kiirem ja kindlam kui varasematel mudelitel ning koos uute objektiividega töötab suurepäraselt. Nojah, jälgiv teravustamine võiks muidugi alati kiirem olla.

 

Ühe sõnaga öeldes – suurepärane. Pikemalt arutledes – tänapäevaste (täiskaader) peegelkaamerate pildikvaliteedi üle vaidlemine on minu meelest üks üsna mõttetu tegevus. Kaamerate vahed on väikesed ja tarkvaralise korrigeerimisega kaovad enamasti sootuks. Kallimad mudelid võivad ju isegi pakkuda pisut enamat, kuid sel tasemel on juba pigem oluline fotograafi osavus ja tehniline taiplikus. See kõik ei tähenda aga, et Pentaxi K-1 mingitpidi muresid tooks. Selle värviülekanne on laitmatu, kujutise teravus samuti. PixelShift annab teravusele nähtavalt juurde, kuid siinkohal tasub meeles pidada, et see ei ole mõeldud kiirelt muutuva stseeni jäädvustamiseks. Nelja järjestikuse kaadri tegemiseks kulub paratamatult oma aeg ning kiiresti liikuvad objektid (või tudisev käsi) muudavad tulemuse udusemaks kui lihtsalt ühekordse säriga pildistades. Lisaks tasub arvestada, et PixelShift neljakordistab RAW-faili mahtu (ja pildifaili salvestus kaardile võtab enam aega). Suurimad pildifailid minu mälukaardil olid ca 185 megabaidised, samas kui tavapärane PEF maht jääb 45-55 MB vahele. Kui peaksite aga otsustama JPEG kasuks, siis seda tüüpi failid „kaaluvad“ keskmiselt 15-20 MB.

Dünaamika on minu hinnangul väga hea kuni tundlikkuseni ISO 3200 ning hea vähemalt kuni tundlikkuseni ISO 8000. Sealt ülespoole on küsimus pigem selles, kas pilt ikka on kindlasti tarvis ära teha või saab ilmagi hakkama. Digimüraga on lood sarnased – 3200 ISO-ühikuni ei pea selle pärast muretsema ja kuni ISO 12 800 on purki püütu veel täiesti kasutatav. Teataval määral mõjutavad teralisuse silmatorkavust muidugi ka jäädvustatud stseeni valgustatus ja valitud kaamera seadistused (tasub eksperimenteerida!). Otseselt arusaamatuks jääb mulle vaid kahe kõrgeima tundlikkusvaliku (üle ISO 102 400) olemas olu, kuna nende puhul on pildikvaliteet ikka lihtviisil kehv. Kusjuures täpselt sama hull (tegelikult hullemgi) on pilt sääraste hüpertundlikkuste juures ka konkurentidel. Äkki oleks kõikidel targem võistlus kõrgeima võimaliku ISO püüdmiseks lihtsalt lõpetada?

Sama kell, erinevad tundlikkused (ISO 1600, ISO 6400, ISO 102 400). Viimase pildi puhul on nn. banding (horisontaalsed triibud kujutisel) tumedatel aladel selgelt nähtav, kuid DCU5 suutis defekte tuntavalt vähendada. Kõiki pilte on vähendatud 4 korda.

RAW või JPEG? Loomulikult RAW! Kuigi otse kaamerast tulev JPEG on päris kena, pole K-1 ometi mingi seebikarp ning selle võimalusi tuleks võimalikult täielikult ära kasutada. Muidugi ei keela keegi kogu kremplit „rohelise ruudu“ peale käänata ja lihtsalt päästikut painata – intellekti sel kaameral jagub ja kogenematust kasutajast on ta kindlasti peajagu üle. Samas pole mingit põhjust peljata, et Pentax K-1 kasutamine oleks keeruline või ebamugav. Kaalu sel muidugi jagub, eriti koos tõsisema teleobjektiiviga, kuid tasakaal on pea ideaalselt paigas ja juhtorganite mugav paigutus teeb pildistamise vaevatuks. Oma kogemutstest võin kinnitada, et nelja tunni pikkusel rabapildistamisel jäid käed otsa ja jopekäised lühikeseks ka ei jäänud. Kel palju looduses liikumist võiks vaid mõelda korraliku laia rihma muretsemisele.

Lõpetuseks paar sõna kaameraga kaasatulevast tarkvarast Digital Camera Utility 5. Seda ja selle eellasi on pea alati sakutatud ja sõimatud. Jah, see on aeglane, nõuab arvutilt palju ressursse ja nõnda edasi. Kuid sel on ka hulk häid omadusi, eriti kui otsustate DNG asemel Pentaxi PEF-failivormingu kasuks. Lihtsalt paar vihjet – proovige objektiivi optiliste ja kromaatiliste moonutuste korrektsioone ning müravähendust – võite positiivselt üllatuda.

 

 

Sensor	35,9 × 24,0 mm täiskaader sensor Tundlikkus ISO 100–204 800
Objektiivid	Pentax KAF2 bajonetile sobivad objektiivid APS-C kaameratele mõeldud objektiivid sobivad pildistamiseks vähendatud kaadrisuurusega
Teravustamine	SAFOX 12 teravustamissensoriga 33 faasituvastusega teravustamispunkti Live View režiimis kontrastituvastusega teravustamine
Katik	Elektroonilise juhtimisega metall-lamellkatik Säriajad 1/8000–30 sek + aegvõte Sarivõte kuni 4,4 kaadrit/sek (36 megapikslit); 6,5 kaadrit/sek (15,4 megapikslit) Välgusünkro kuni 1/200 sek
Särimõõtmine	77-segmendiline (86000 punktiga) särimõõtesensor maatriksmõõtmine, kesk-kaalutud või punktmõõtmine
Särireziimid	P, Av, Tv, TAv, Sv, M
Pildiotsija	Dioprilise korrektsiooniga pentaprisma-pildiotsija Suurendus 0,7×, nähtav ala 100% kaadri pindalast
LCD ekraan	Kallutatav ja pööratav 3,2-tolline TFT LCD ekraan 1 037 000 pildipunkti
Pildifaili tüüp	RAW (PEF või DNG), või JPEG (EXIF 2.3, 3 pakkimisvalikut) Kuni 7360×4912 pildipunkti
Videosalvestus	MPEG-4 H.264 1920 × 1080 60i, 50i, 30p, 25p, 24p 1280 × 720 60p, 50p
Ühendused	USB 2.0, microHDMI Mikrofoni sisend, kõrvaklapi väljund, kaugjuhtimispuldi liides Sisse-ehitatud juhtmevaba ühendus 802.11b/g/n
Mälukaart	2 × SD / SDHC / SDXC mälukaardid
Vooluallikas	Liitiumaku D-Li90 ca 760 kaadrit ühe laadimisega
Mõõdud	137 × 110 × 85 mm
Kaal	1015 grammi (koos aku ja kahe mälukaardiga)

 

Kaua tehtud kaunikene – nii sobiks vast Pentax K-1 kohta luuleliselt öelda. Ootasime kaua ja pettuda ei tulnud. Kaamera on kvaliteetselt ehitatud, teeb väga häid pilte ja erinevaid võimalusigi jagub koti ja kapaga, ole vaid ise tegija ja kasuta need ära. Pole vahet, kas oled elukutseline pildistaja või asjaarmastaja – sellise kaameraga ei tohiks keegi jänni jääda. Hinnalt on K-1 suhteliselt soodne, kuid siiski mitte päris „igamehe kaamera“. On selgelt tunda, et tootja panustab selle mudeliga kõrgemale, kui lihtsalt advanced amateur-taseme piltniku võrgutamisele. Koos uute, spetsiaalselt digitaalsele täiskaaderkaamerale mõeldud objektiivide lisandumisega pole mingit põhjust, miks see ei peaks õnnestuma.

• Pentax K-1 täiskaader peegelkaamerad Photopointis »