Möödunud sügise olulisim Pentaxi-uudis polnud minu arvates sugugi mitte kauaoodatud keskformaadi-digikaamera 645D väljatoomine, vaid märksa tagasihoidlikuma K-5 esitlus Photokinal. Loomulikult on Pentax 645D näol tegu vägagi märkimisväärse saavutusega, kuid paljud meist seda taevaliku kvaliteedi ja hinnaga riista ostma tõttavad? Pentax K-5 on hoopis maisem ning täiesti ilmselgelt tunnevad paljud pentaxifännid just nüüd või lähitulevikus kihku kaamerakere vahetuseks.

Üpris levinud loogika järgi muutub kerevahetus aktuaalseks ülejärgmise sama (hinna)klassi mudeli platsitulekul – sääraselt „upgradesid” paljud K10D omanikud oma kaamera K-7’ks (jättes vahele K20D) ning nüüd peaks siis kord olema K20D’ga pildistajate käes. Nii ongi minu seekordse jutu sisuks mitte numbrid vaid ma üritan justnimelt Pentax K20D omanikuna kaaluda, kas on siis aeg kerevahetuseks küps või tuleks veel edasi oodata.

Sellest lähtuvalt muutsin ma oma tavapärast kaamerate testimise tava. Harilikult võtan ma oma kätteharjunud pildimasina koos värske uustulnukaga õlale ja marsin pildistama. See annab küll võimaluse võrrelda mõlema pilditulemusi ühesugustes oludes, kuid kindlasti ei taba sääraselt kõiki muutusi. Inimese aju on kummalise ehitusega – me nimelt ei kipu sageli märkama, kui midagi paremaks läheb. Õnneks tabame me pea eksimatult, kui midagi kehvemaks läheb. Nii panin ma oma K20D pea kuuks ajaks kappi ära ning kogu selle aja saatis mind ainult Pentax K-5. Hiljem, kui K20D taas päikesevalguse kätte tagasi jõudis, ilmnesid vahed tõepoolest vägagi selgelt. Kõigest juttu teha läheks vast pikaks, mistõttu valisin välja 3 minu arvates olulisimat kujutise kvaliteeti mõjutavat ning 3 kasutusmugavust puudutavat tõika.

Fotograafi töökoht on hästi korraldatud ja ergonoomiline. Nuppude paigutus tasuks siiski korralikult ära õppida, et hiljem ei peaks pildistamisel neid kirjade järgi taga ajama.

 

1. Suurem dünaamiline ulatus

Iseenesest on ju tegu omadusega, mis mingist väärtusest alates lõpptulemusele nagu olulist mõju ei avaldakski – niikuinii suudab kuvar või printer sellest välja tuua vaid teatava osa. Siiski-siiski… kellele järeltöötlus võõras pole, suudab just sellest esmapilgul ülearusest dünaamikast esile tuua nüansse, mis muidu varjule jääksid. Õigemini, mis tähendab „võõras pole” – kui jutt käib edasijõudnule või suisa elukutselisele suunatud peegelkaamerast, siis on minu arvates RAW-failide konvertimine ja vähemalt elementaarne sättimine vabalt valitud töötlustarkvaras iseenesestmõistetav. Tõsi, võrreldes Pentax K-5 eelnenud mudelitega on edasiminek selgelt märgatav ka otse kaamerast pärinevaid JPEG-faile uurides. Sama stseeni jäädvustamisel K20D ja K-5 vahendusel tulevad viimasega varjudesse jäänud detailid oluliselt paremini esile ning heledate alade ülepõletamise ohtki on väiksem.

Eriti selgelt tuleb vahe välja, kui pildistada esemeid mustal tekstuursel taustal (näiteks mustal kangal) välguga. K20D’ga kipuvad taustaalad sügavmustaks jääma ja kanga koemuster kaob. K-5 abil tehtud pilt tundub esmapilgul lihtsalt heledam, kuid lähemal vaatlusel selgub siiski, et heledam on vaid taust. Sügavtumedad varjundid tulevad paremini esile ning ei sula ühtlaseks mustaks massiks.

Eriti hästi tuleb dünaamika erinevus pildistades välklampidega objekte tumedal taustal. Ülal K20D tulemus, all K-5 pildifail (mõlemad pildistatud RAW-vormingus, objektiiv: DA35mm f/2.4, võtteinfo: ISO100, 1/80s, f/8, 2 AF360FGZ välklampi, konverditud vaikeseadetega).

Alguses tundusid K-5 pildifailid mulle ka vähem kontrastsed (see aga omakorda mõjutab näivat teravust) kui K20D’ga tehtud, kuid väikesed manööverdused RAW-konvertimisel kinnitasid, et soovi korral pole mingi kunst kontraste harjunud tasemeni võimendada (milleks tegelikult pole mingt vajadust ning mida aeg edasi, seda vähem ma seda tegin). Samas võite endal konvertimisel kasvõi pöidlad tagurpidi väänata, kuid ei K-7 ega K20D RAW-failidest Pentax K-5’ga võrdväärset tulemust saada ei õnnestu.

Sensori tundlikkuse suurendamine mõistagi ahendab dünaamikat, kuid olgem ausad – eks ole ju ka millest alustada. Kui Pentax K20D ja K-7 sensorid olid võimeline maksimaalselt  ca. 11EV dünaamiliseks vahemikuks, siis K-5 pakub ISO100 juures umbes 14EV ja „langeb” 11EV’ni umbkaudu ISO1000 seadistusel.

2. Vähem pildimüra

Kõrgete tundlikkuste ja pikkade säriaegadega seotud müra vähendamises toimus Pentaxi puhul oluline läbimurre kusagil mudelite K-7 ja K-x vahepeal. Isegi sedavõrd, et väheses valguses pildistamiseks soovitasin ma pigem justnimelt K-x kaamerakeret kui kallimat ja paljuski võimalusterohkemat K-7. Pentax K-5 puhul võib julgelt kinnitada, et K-x tähelendu toetanud müravähendusalgoritme on veelgi edasi arendatud ning nii RAW kui JPEG vormingus piltide puhul ei jää see sugugi märkamata.

Leppigem vaid kokku ühes – laiendatud tundlikkuse ala (kõik, mis jääb üle ISO12800) on lisavõimalus neile, kes sellega midagi mõistlikku peale oskavad hakata ning igasugune halamine müra üle kusagil ISO40000 kandis on pehmelt öeldes totter. Kusjuures, tuletagem meelde – veel mõned aastad tagasi oli tipp-peegelkaamerate pilditulemus ISO3200 juures märksa hullem kui praegu K-5’ga suurimal tundlikkusel (ISO51200) jäädvustatu.

Kui K20D puhul olen ma reeglina hoolega mõelnud, kas ikka kasutada tundlikkusi üle 800 ühiku, siis K-5’ga pildistades on analoogne mõttekoht seotud julgelt kümme korda suurema numbriga – ISO8000 pildistatud pildifailist saab vormida üpris kena tulemuse nii värvide kui detailsuse poolest.

ISO 200, 1/25 sek, f/4.0 @16 mm	ISO 800, 1/80 sek, f/4.0 @16 mm
ISO 6400, 1/320 sek, f/5.6 @16 mm	ISO 12 800, 1/640 sek, f/5.6 @16 mm
ISO 25 600, 1/1000 sek, f/5.6 @16 mm	ISO 512 000, 1/2000 sek, f/5.6 @16 mm

Sama stseen jäädvustatuna tundlikkustel ISO200, ISO800, ISO6400, ISO12800, ISO25600 ja ISO51200 (konverditud, kuid töötlemata failid). Minu silmale on „toores” ISO12800 veel üpris talutav ja laiendatud tundlikkuse alagi võib mõnikord marjaks ära kuluda. Jälgige tundlikkuse suurendamisega kaasnevat JPEG-faili suuruse kasvu – kui ISO200’ga tehtud pilt on jääb alla 10 megabaidi, siis ISO51200 juures kasvatab pildimüra selle pea 3 korda suuremaks!

Paljudele, sealhulgas mulle, teeb selget rõõmu kaamerasisese müravähenduse täieliku väljalülitamise võimalus. Ülipikkade säriaegadega on särile järgneva müraprofiili lisakaadri (nn. dark frame) tegemise järgi ootamine ikka paganama tüütu. Muide, lisaks kõigele muule on fotograafil võimalik valida müratasanduse algoritmi tugevust igal standardrea tundlikkusel eraldi.

3. Kiirem teravustamine

Pentax on läbi aegade saanud tappa automaatteravustamise laiskuse eest, selle tegevuse täpsus seevastu on aga ikka kenasti paigas olnud. Esimeste proovivõtete läbivaatusel tekkis mul kuri kahtlus, et nüüd on siis lood vastupidi… Uus SAFOX IX+ toimetas küll meeldivalt kiirelt, kuid osade kaadrite teravustasand oli selgelt „bambuses” Siiski osutus süüdlaseks mitte kaamerakere vaid kasutatud objektiiv. Peale kere ja klaasi kokkuhäälestamist – Pentaxil on juba peaaegu traditsiooniliselt säärased võimalused ju olemas – sai teravus laitmatult paika.

Ebakindlust ja edasi-tagasi saagimist on K20D’ga võrreles väga palju vähem ning hämaras saab K-5 suurepäraselt hakkama ka väiksema avaga objektiivide kasutamisel. „Kruvikeerajaoptikaga” saab K-5 samuti suurepäraselt hakkama, keresisene mootor on võimas ning Limited’id teravustusid kohati vast isegi kiiremini kui SDM-mootoriga objektiivid.

Säri määramise ja värvitasakaalu täpsusega on  K-5 kõik korras. Müratase ja dünaamika on üpris kõrge tundlikkuse kohta lihtsalt suurepärased. Seegi kunstvalguses tehtud kaader pole peale vaikeseadetega RAW-konvertimise läbinud ühtki lisatöötlust (objektiiv: Pentax DA*50-135mm f/2.8, võtteinfo: ISO3200, 1/100s, f/4, konverditud vaikeseadetega).

Suurima hüppe paremuse suunas (seda ka võrreldes teiste tootjate kaamerakeredega) on aga minu hinnagul teinud jälgiv automaatteravustamine. Kui eelnevatel mudelitel toimis see rahuldavalt vaid heades valgusoludes, siis Pentax K-5 saab „kassi sabast kinni hoidmisega” edukalt hakkama ka hämaras. Koos väiksema pildimüraga isegi väga kõrgete tundlikkuste juures avab see uusi võimalusi eeskätt spordi- ja loodusfotohuvilistele.

1,2,3 Katik, sarivõte, aku

Kasutusmugavuse poolelt tooksin välja vaiksema katiku, kiirema sarivõtte ja väga hea vastupidavusega aku.

Katikust ja sarivõttest alustades – pole ma küll kunagi eriline pildipildur olnud (mis parata, ma ju filmiajastul üles kasvanud), kuid mõnikord on ju tõepoolest mugavam õige momendi passimise (ja möödalaskmise) asemel põrutada mälukaardile pikem valang ning alles hiljem parim kaader välja valida. 7 võtet sekundis on tulemus, mille peale kellelgi midagi köhida ei tohiks olla. Kaamera väljatoomisega kiirustades läks tootjal küll midagi pisut sassi ning vahemälu kippus kiirelt täis saama, kuid püsivara uuendus ravis K-5 sellestki hädast. Minu ridatule pikkuseks ISO100 juures tuli keskmiselt 24-25 RAW (ca. 25MB failid) või 31-32 parima kvaliteediga JPEG-faili (maht keskmiselt 10MB). Tundlikkuse suurendamisel järjestikuste kaadrite arv väheneb (RAW-pildifaili maht suureneb lisanduva müra tõttu, kuid ISO6400 juures õnnestus mul sellegipoolest teha 19-20 kaadri pikkusi seeriaid (RAW-faili maht keskmiselt 34MB). Katik tegutseb seejuures väga vaikselt ja kindlalt ning järjestikused kaadrid on täpselt identsed.

K20D aku pole kaugeltki mingi nõrguke, sellese talletunud elektronide väest piisab pikaks võttepäevaks. Oma digipeeglitele olen ma siiski alati hankinud ka akutalla koos tagavaravooluallikaga. Pentax K-5 tõstatas minus küsimuse, kas mul seda üldse vaja ongi. Kuigi osa võtteid sai tehtud päris käredas külmas, siis kord täis laetud D-Li90 akut ma tegelikult tühjaks ei saanudki (pildistasin üle 2000 kaadri + mõned videolõigud). Tootja andmetel saab ühe laadimisega teha kuni 980 välguta võtet, kuid see number on ilmselgelt suure varuga antud.

Siin ta on – D-Li90, mida mul päris tühjaks pigistada ei õnnestunudki. Kuna aku on sama, mis Pentax K-7 puhul, on järelikult vähenendu kaamerakere voolutarve.

Ahjaa, video…

võimalus, millest ma isiklikult kunagi eriti pidanud pole, eriti kui jutt käib FOTOaparaatidest. Pole vist parata, ajad muutuvad ning tehtud proovilõike uurides julgen ma väita, et keskmisele tavavideokaamerale teeb Pentax K-5 rahulikult silmad ette. Ka kõrgeimate lahutuste (1080p / 25fps) juures on kujutis selge ja terav ning liikumine laitmatult sujuv. Pisikeseks tõrvatilgaks meepotis on vaid, et videovõtte ajal AF ei toimi. Mõnes mõttes on see kummaline, sest Pentax K-5 LiveView on igati tasemel ja kontrastituvastusega teravustamine toimib pea laitmatult. Jah, te kuulsite õigesti, mina, paadunud läbi-prisma-vaatamise-fänn, kiidan LiveView toimimist.

 

Negatiivset

Virisemise ajenditena jäid mulle silma ja jalgu tegelikult needsamad asjad, mis mulle ei meeldinud Pentax K-7 juures – kaamerakorpus võiks käepideme juurest olla pisut laiem (eks see ole maitse asi, kuid K10D/K20D istuvad mulle isiklikult paremini kätte) ning menüü ülesehitus loogilisem (jällegi sobis K10D/K20D menüü minu peakujuga paremini) OK, tühja kah… kaamera käeshoidmise teeb mulle igati vastuvõetavaks akutald ja selle pagana menüüga olen ma ka juba peaaegu ära harjunud – vähemasti on kõik vajalik seal kenasti olemas.

Aga härrased Pentaxi insenerid, kuhu on ikkagi jäänud arvutijuhitava võtte (tethered shooting) võimalus? K-7 väljatoomisel te ju lubasite, et järgmisel kaameral on see taas olemas? Kindlasti ei puuduta see funktsioon kaugeltki kõiki pildistajaid, kuid mulle on säärane kaabli otsas toimetamine nii mõnegi huvitava pildi toonud, mugavusest rääkimata.

Vahetada või mitte?

Ja mida siis nüüd teha? Ühesõnaga – nagu minulgi, on teil Pentax K20D (või alles K10D), väiksem või suurem lasu sellele ette sobivat „klaasi”, te pildistate keskmisest enam ja teid ei loksuta teist marki kaamerate omanike arvamus (nojah, muidu poleks teil ju seda praegust kaamerakeretki). Ja nüüd on siin Pentax K-5… pole kahtlust, jutu alguses mainitud „üle ühe” loogika toimib seegi kord. Kui nii mõnegi uuenduse kohalt lööksin ma ehk käega ja laseks vanaviisi edasi (ega’s K20D vahepeal halvemaks pole läinud), siis sedavõrd suured edasiminekud dünaamika, müra ja teravustamise vallas annavad küll selgelt märku, et on aeg vahetuseks küps. Loomulikult teeb vanast heast kaaslasest lahkuminek pisut kurvaks, kuid Pentax K-5 pakutav pildikvaliteet kaalub nostalgianoodid üles.

Pentax K-5 + 18-55mm D AL Photopointis: 1249€ (19 542,60 kr)

Pentax K-5 kere Photopointis: 1199€ (18 760,27 kr)

Pentax K-5 komplektid Photopointis