Must ja kandiline,ilma eriliste pilkupüüdvate vilede-kelladeta. Tõsi paremas ülanurgas on mõned tuhmilt helenduvad sinised tulukesed, kuid need ei torka eriti silma isegi pimedas. Sealsamas on ka tagasihoidlik kaherealine tabloo, kuid ka see pole eriti silmatorkav. Tõttöelda on mulle need klaveril asuvad ekraanikesed alati veidi kummastust pakkunud. Eriti veel kui need peaksid kuidagi mänguritele abiks olema. Tegelikkuses kisuvad need ainult tähelepanu ekraanilt eemale. Ise olen need püüdnud mingil moel neutraliseerida, kuid eks harjumused on kõigil erinevad ning kindlasti on ka neid, kes selliseid tablookesi kasulikuks peavad. Ühesõnaga, kõige silmartorkavam asi Valo juures on siniselt sirav logo paremas ülanurgas. Õnneks aga on kõigi nende valgusallikate intensiivsus reguleeritav.

Järgmisena püüavad pilku tagasihoidliku taustavalgustusega klahvid. Ning neid klahve on palju. Täpsemalt siis on lisaks tavalistele klahvidele veel 36 makroklahvi, pluss kolm klahvi makrode salvestamiseks. Viis klahvi on erinevate profiilide jaoks ning neli klahvi tablool erineva info kuvamiseks. Klaveri serval on eraldi pisikesed nupud meedia, Win-klahvide ja klaviatuurivalgustuse jaoks. Makroklahvide eristamiseks tuleb klaveriga kaasa mitu peotäit siniseid ja punaseid klahvikatteid ning plastist klahvieemaldaja. Nii saab iga kasutaja luua just endale hingelähedase sümmeetria või erivärvilise mustri

Servadest on Valo kergelt kummine, mis suurendab veelgi selle sarnasust tööriistaga.

Klaviatuur püsib kenasti laual. Seda aga seni, kuni pole kasutusele võetud kolme põhja külge kinnitatud jalga. Jalad ise on tunduvad haprad, ning klaviatuur muutub ebameeldivalt ebakindlaks, kui jalad kõhu alt välja ajada. Nii jäävad haprad jalakesed vähemalt esialgu kasutuseta.

Pehmevara on saksalikult korralik, modifitseerimisvõimalusi on enam kui tavatarbijal tarvis läheks. Paari asja üle aga võiks siiski ka nuriseda.

Nii on näiteks meediapleierite valik piiratud vaid kolme põhilisega: WMP, iTunes ja Winamp. Lisaks tuleb pleieri valik ka tarkvaraliselt sooritada, mitte ei toimu see automaagiliselt. Saan aru küll, et Roccat Valo sünniaasta on 2006, kuid Roccatil ei tasuks oma lapsukesi päris orvukesteks jätta.

Teine ebakoht on ka ilmselt põhjustatud klaviatuuri eakusest. Nimelt ei õnnestunud mul sellele kuskilt leida draiverit Windows 8 jaoks. Kas see tähendab, et Roccat on Valo seebilt maha arvanud või on draiveri uuendamise näol lihtsalt tegu enam aega nõudva protsessiga? Igatahes kui teie arvutis on Windows 8, siis Valo on teie jaoks Vale. Vaadake parem midagi muud, sest Win 8 lihtsalt ei tunnista seda draiverit ja tarkvara muutub kasutuks. Ausalt ka.

Seoses igasuguse randmetoe puudumisega tundub Valo esialgselkasutamisel ebamugavalt kõrge. Pikemal kasutamisel võib ilmselt oodata pinget või isegi karpaalkanali sündroomi teket randmetes. Kõrguse tõttu on kergelt varjatud ka tablool oleva info alumine osa. Selge pildi seal olevast tekstist saab kõige paremini 90-kraadise nurga alt vaadates ja see pole just eriti arukas lahendus kui klaverit just põlvedel ei hoita.

Kuigi klaviatuur ise on kõrge, siis klahvid ise meeldivalt madalad ja suhteliselt pehme ja mugava käiguga. See ongi Roccat Valo kõige suurem pluss minu jaoks. Ikka ja jälle libistasin käe mõnuga üle klahvide.

Kui ma oma eelmises arvustuses nurisesin Razer Anansi kahe USB sisendi üle, siis Valo juures lisanduvad sellele ka otsikud kõrvaklappide ja mikrofoni jaoks. Samas on aga meeldiv, et Roccat on klaverile kaasa andnud ka täitsa asjaliku mikrofoni, mis isegi kasutuskõlblik on. Ainukese miinusena kipub rääkimise ajal klahvide klõbin liiga häälekalt juttu segama.

Meeldivaks boonuseks on ka klaviatuuri vasemas servas pesitsev USB sisend.