Olen fotograafiaga rohkem või vähem kokku puutunud viimased 35 aastat ja alates 2005, kui algas digirevolutsioon, tõsisemalt, eelkõige loodus- ja maastikufotograafina. Lisades siia ligi 20-aastase kogemuse disainimaailmast – pidades digiagentuuri OKIA – on kokku tekkinud teatud arusaam esteetikast ning kasutuskogemusest. Mõlemad suunad, nii disain kui fotograafia, täiendavad üksteist suurepäraselt. Võiks öelda, et lausa möödapääsmatult.

Siiski mingi hetk fototeema ammendas end minu jaoks ja näen seda ka paljude sõprade pealt, kellel tuhin üle läinud. Tõsi, pildistan ka täna nn “tavalise kaameraga”, milleks täiskaader Canon 6D, aga valdavalt pere ja sõprade üritusi.

Droonide tulek tegi minu fotograafiageenile restardi ning olen jälle sama õhinaga asja juures kui 10 aastat tagasi, sest andis mulle ennenägematu liikumisvõimaluse kolmemõõtmelises ruumis. Olen avastanud enda jaoks ka uue suuna ning kire – arhitektuurifotograafia. Kui kauaks, seda näitab muidugi aeg, aga hetkel on ikka veel iga kord võrratu emotsioon sees. Koos adrenaliiniga.

Laias laastus võib öelda, et tänavuse sügiseni eksisteerisid nelja mootoriga laiatarbedroonid pisikeste 1/2.3 sensoritega (ca 6x5mm) ja profipoolelt suured heksa- ning oktokopterid (6 või 8 mootorit), kuhu lisatakse mõni eraldi kaamera, näiteks Panasonic GH4 või ka peegelkaamerad suurematel droonidel.

Ma ei tee väikeseid sensoreid siiski maha – see on hämmastav, mida neist väikese sõrmeküüne suurustest sensoritest täna välja pigistatakse, lisaks ei saa mööda väikedroonide kasutusmugavusest – pista kasvõi seljakotti.

Mul on siiamaani olemas ka Phantom 3 Professional, mis on suurepäraste lennuomaduste, terava 4K videoga kaaslaseks mu reisidel, kuna on kompaktne ning saab võtta lennukisalongi. Kirjutasin sellest varem Photopointi ajaveebi ka artikli.

Olen ühe sellise pildiga võitnud ka Aasta Looduse Foto kuldmedali “Tantsiva Hundi”, samuti ostis maailma suurim droonitootja DJI minult ülemaailmseks turunduses kasutamiseks just selle väikese sensoriga tehtud pilte ning nendega on veel plaane. Seega asi pole kunagi lõpuni vaid tehnikas vaid ikka tervikus – õhinas, oskustes, loovuses, kompositsioonis, hetkes, valguses, tehnikas, järeltöötluses, vahest ka juhuses – kõiges selles kokku.

Tehnika roll on seal omal kohal, aga seda ei saa ka ületähtsustada või vaid eraldi käsitleda. Foorumeid ja Facebooki jälgides kipub see kahjuks kohati küll sedasi olema, kus mõni suure drooni omanik halvustab väiksemaid, kuid endal puudub tihtipeale loovus ja võime päeva lõpuks head pilti teha oma megakopteriga. Eks aeg loksutab need asjad paika ning lõpuks võidab hea pilt, hea fotograaf, mitte tehnika.

Mulle on alati meeldinud kasutusmugavus, kogu protsessi nauditavus. See tähendab, et väga suured droonid pole minu teema – nende kokkupanek, ebamugav kaasatassimine jms on kõik liiga tehniline ning piirav minu jaoks. Ma tahan ta auto pagasiruumist välja võtta ja lennata või seljakotti pista ning matkata. Elustiili osa.

Hankisin oma suurepärase fotosõbra Photopointi abil Dji Inspire 1 kaameradrooni ligi aasta tagasi. Mainin siia vahele, et Photopoint’i puhul mulle meeldib kõige muu kõrval üks eriline asi – nad on professionaalne fotorahvas ettevõtte geenitasandil, saan kõik oma asjad, lisaobjektiivid ja muu vajaliku, neilt.

Igatahes, Dji Inspire 1 droonil oli tol hetkel mitmeid eeliseid Phantomi seeria väiksemate ees, kuid peale Phantom 3 mudeli tulekut tänavu kevadel need eelised minu silmis minimeerusid ning mulle tundus keeruline seda hinnavahet õigustada.

Phantom 3 lennuomadused on suur hüpe edasi eelmisest põlvkonnast Phantom 2, samuti on tal uus vinge äpp, pult, HD videoülekanne, kõhualused sensorid ja radarid – kõik see, mis oli seni vaid Inspire 1 mudelil. Inspire 1 erisuseks jäid peamiselt ülestõstetavad jalad, 360 kraadi pööratav gimbal (mis eelkõige videomeestele vajalik) ja parem vastupidavus tuultele, kuna seade on suurem, raskem, jõulisem. Miinuseks samas oluliselt lühem lennuaeg tänu kaalule ning ka lennukisalongi käsipagasina ta ei mahu.

Tänavu sügisel see aga muutus.

Dji lubas Inspire 1 mudeli lansseerimisel möödunud aastal, et see droonimudel on platform. Tema kaamera on tulevikus vahetatav. Oi kuidas seda uuendust nüüd oodati ja uue kaamera parameetreid spekuleeriti. 2014 lõpus tuli uudis, et Dji liitus Micro Four Thirds standardiga, milles kasutatakse vahetatavaid kvaliteetobjektiive ning sensor on üle 800% suurem. Salamisi loodeti, et just see standard jõuab ka Inspire 1 pardale.

Ja nii läkski! 2015 septembris kuulutati välja Inspire 1 jaoks uus kaameramudel Zenmuse X5, mis on tõesti Micro Four Thirds standardil. Etteruttavalt ütlen ära, et see kaotas enamuse vahest seni nö karbitootedroonide ja suurte profikopterite vahel, mille pardal istusid peegelkaamerad. Muidugi ei saa veel mainimata jätta asjaolu, et ametlikul X5 ülemaailmsel esitlusel näidati seinale ka minu pilte.

Muidugi pole tegu päris täiskaadriga, sensor on täiskaadrist 4x väiksem, aga usun, et ka proff ei saa piltidele peale vaadates enam üheselt aru, kas see on tehtud täiskaadriga või Micro Four Thirds komplektiga. Varasem vahe täiskaadri pindalaga oli lausa 30x. Tooteareng on lihtsalt niivõrd kõva olnud, suurtele päris hästi järele tõmmanud ning kusagilt maalt on tegemist juba suhtkoht tähenärimisena.

Ma olen üks esimesi õnnelikke Eestis, kes Zenmuse X5 omanikuks sai. Olen seda kaamerat nüüd ca kuu aega kasutanud meie pimedas mordor’likus kliimas ja õnnelik nagu 9-aastane. Muidugi on kogemust veel vähe, aga mul on palju varasemat fotograafiakogemust, mis aitab vundamendina kaasa kiiremate järelduste tegemiseks.

Sensor

Zenmuse X5 Micro Four Thirds kaamerasensor on üle 800% suurem kui senised “karbitoodete” sensorid. Samuti on piksleid rohkem – senise X3 kaameramudeli 12MP asemel 16MP.

See tähendab, et tal on 8 KORDA rohkem füüsilist pinda valgusele, mida kinni püüda ja vaatajatele silmarõõmuks tagasi pakkuda. See omakorda tähendab suurt edasihüpet eelkõige valgusdünaamika osas, mis on nüüd lausa 13 stoppi. See on sarnane suurusjärk suurtele peegelkaameratele, kuigi vahe on veel olemas, mis on ka loogiline.

Lihtsamas keeles öeldes suudab Micro Four Thirds kaamerasensor võrreldes X3 pisikese sensoriga oluliselt paremini kõige pimedamatest ja kõige heledamatest aladest detaili kätte saada. Raw (tema puhul DNG formaat) faili abil saab peaaegu mustad ja peaaegu valgeks põlenud aladest üllatavalt palju kätte.

Eriti hästi on see näha öistes kaadrites, kus ka varjusolevatel majaseintel versus valgustatud tänavatel ja poeakendel on detail olemas. Varem põles hele ära ja tume oli pikslipläsa. Oli ka kasutatav, aga detail siiski niru.

Vabandan, et suutsin esimeses katsetuses panoraami parempoolses kaadris taevast veidi ära kõrvetada. Täna pildistan manuaalis ja väldin selliseid apsakaid. Siin on eriti hästi näha valgusdünaamika ulatus vanema ja uue kaamera võrdluses. Ja kujutage ette – need on ju pikasäripildid kõrgel taevas lendavalt kaameralt, mitte 3cm paksuste jalgadega statiivilt.

Suur edasiareng on uue sensori tõttu ka müratasemes ning seda muidugi eriti hämaramates oludes, kus sellised asjad tõeliselt välja tulevad. Müra on oluliselt vähem ning osavalt tehes mõnusalt eemaldatav. See tähendab ka, detail on selgelt parem, kuna müra ei söö seda nii palju ära. X3 puhul tuli tumealadest nii palju müra välja, et detaili peaaegu polnudki ning pool kvaliteedist ja ka töötlemisajast läks selle nahka.

Minu silma jaoks on pimedates oludes kõrgeimaks ISO tasemeks 400, äärmisel juhul 800, mida täna kasutan, kuigi tema maksimum on lausa 25600. 400 tundub ehk vähe, aga see on oluliselt parema pildikvaliteediga kui väikestel sensoritel ning üldiselt piisav. Üle selle läheb jusntimelt äärmuslikes oludes igal kaameral pildikvaliteet kiirelt allamäge.

Täiskaaderkaamerad võimaldavad paar stoppi kõrgemat ISO’t sarnase müra ja detailiga, valgusdünaamika on sügavam, aga suurusjärk jääb sarnaseks, mäekõrgust vahet enam pole. Kuulus foto- ja filmimees Vincent Laforet teeb oma sama kuulsat Air projekti, kus pildistab helikopterilt öiseid suurlinnu, kasutades selleks Canoni tippkaamerat. Need on nn “lõuga lauale kukutavad” kaadrid, ent olles näinud neid oma ekraanil vähe suuremana ja lähemalt (suhteliselt suuremõõduline näidis), on ka seal probleeme detailiga pimealadel ning ei maksa eeldada, et pildid on ülipuhta detailiga.

Aerofoto puhul ongi pildi detail reeglina nii peen – kõrged linna- ja loodusvaated – et seal suumitakse ja puuritakse pilte oluliselt enam kui tavaliselt, seetõttu ka see kõrgendatud detaili- ja teravusejanu. See probleem oleks väiksem, kui saaksime hämaras kasutada statiivi, madalaimat ISO’t ja veel pikemat säri, aga meie “statiiv” õõtsub ju õhus tuule käes.

Gimbali kinnitus drooni külge on viidud 2x laiemale plaadile, mis on ülihea areng ning pigem algse Inspire 1 väike konstruktsiooniviga. Plaat oli nii kitsas, et kaamera tudises päris korralikult. Lisaks nüüd plaat hoopis toetub, mitte ei ripu drooni küljes. X5 eeldab uue laiema plaadi ostmist ja paigaldamist ning seda saab kasutada ka vanema X3 kaamera puhul, mis ongi minu poolt soovitus. See kõik vähendab vibratsioone, mis eriti videos välja tuleb, aga aitab ka pikema säri ja tuule puhul tagada paremat stabiilsust.

Lisaks saab kaamerat nüüd veel rohkem ülespoole keerata (alla endiselt 90 kraadi). Mulle tundub, et rohkem kui eelmise mudeliga, kuigi kirjas on vist sama number. Vaata allolevat mustvalget Navigaatori maja pilti näiteks.

See on minu teada esimene vahetatavate objektiividega droonikaamera, millel saab ava (ja ka kõike muud) lennu ajal äpist mugavalt muuta.

Seniste droonikaamerate väikestel sensoritel on vaid lõpmatusse teravustamine ja see on automaatne. Kogu pilt on sügavuti alati võrdse teravusastmega. Kuna X5 sensor on suur, siis on meil nüüd olemas võimalus ka “uduseks taustaks” lahtisema avaga, seda eriti pikemate objektiividega muidugi.

Samal ajal tähendab ka, et teravustamisele peab nüüd tähelepanu pöörama. Hiljuti just ebaõnnestusin ühe sessiooniga, kus suutsin kõik kaadrid udused pildistada. Saab valida kas numbrilise teravustamise (0,5m kuni lõpmatus) või ekraanil soovitud kontrastipunktile vajutades. Põhimõtteliselt mõlemad töötavad hästi.

Mina olen peamiselt lõpmatusse teravustanud ja lähematel objektidel sõrmega subjektile vajutanud (Vana Toomase näide). See kõik eeldab ka, et objektiiv on kalibreeritud, selleks on drooniäpis vastav funktsioon: pead valima ekraanil üle 50m kaugusel asuva kontrastse punkti ning sellele vajutama.

Seni oli nn karbidroonidel üks kaamera ühe konkreetse sisseehitatud objektiiviga ja kogu lugu. Nagu mobiiltelefonid. Zenmuse X5 on aga vahetatavate klaasidega ning hetkel on toetatud 3 Micro Four Thirds standardi objektiivi:

• endanimeline Dji 15mm f1.7
• Panasonic Lumix 15mm f1.7
• Olympus Zuiko 12mm f2.0

Lubati veel erinevate sama standardi objektiivide tuge lähiajal. Oluline on, et ta sobituks gimbali raskuskeskmega, see tähendab, et mõõdud ja kaal peaksid jääma nende kolme suurusjärku.

Mul endal on neist esimene, Dji 15mm ning sellega rahul. Testisime ka Lumix 15mm, aga ei näinud selget eelist Dji klaasi ees. Võiks isegi spekuleerida, kas tegu sama objektiiviga teise kaubamärgi all, toodete sarnasus on suur.

Minu jaoks 15mm on väga mõnus ning 35mm ekvivalendis tähendab see x2 ehk 30mm. See on oluliselt kitsam (vaata joonist varasemast artiklist) kui eelkäija X3 kaamera, aga seetõttu ka sirgema vähemmoonutatud pildiga. Silm puhkab kohe. Mind on alati need gopro’likult liiga laiad kummis pildid veidi häirinud. Kui jääb kitsaks, saab ju drooniga kaugemale lennata. Ka panoraamid tulevad sedasi sümpaatsemad. Jah, kui on tõesti kitsad olud, siis võib olla vaja ka laiemat 12mm klaasi, aga seni pole see mind kuidagi seganud.

Mul on tegelikult teine objektiiv veel – Olympus 45mm f1.8. See on ekvivalent 90mm ehk võib juba teleks pidada ning on senisele droonikogemusele fenomenaalselt uudne täiendus. See objektiiv pole küll selle drooni poolt ametlikult toetatud, aga väikese kompromissiga toimib.

Nii pikk objektiiv tundub sellele gimbalile veidi üle jõu käivat või tuleneb see sellest, et ametlikku profiili pole, mistõttu gimbal ei oska end vastavalt häälestada. Foto puhul pole see suurem probleem, aga videos pilt veidi võbiseb. Lisaks on nii pika fookuskauguse puhul tunda ka drooni kõikumist – näiteks Vana Toomase ees hõljudes kõikus Toomas mu ekraanil nii palju, et pidin ootama õiget kadreerimishetke. Kuid see on loogiline.

Samas ei pidanud talle nina alla ronima, sest 90mm on päris hea suurendusega. Lõppkokkuvõttes märksa ohutum. Tõsi, mitte üldisel lendamisel, sest ekraani vahendusel ma näen üsna vähe enda ümber.

Probleemiks on ka asjaolu, et Adobe Photoshop või Lightroom ei tunne selle objektiivi puhu DNG faili korrektselt ära millegipärast ja teeb mingit veidrat “triibukunsti”. Soovitan kasutada proffidele mõeldud Capture One nimelist raw töötlustarkvara, mis on harjumatu, aga asjalik ja väga põhjalik. Tema saab selle failiga kenasti hakkama. Nii et peale väikest nikerdamist kenasti kasutatav objektiiv.

Aga see klaas on terav. Väga terav. Seega kokkuvõttes täna üks mu uusi lemmikuid.

Tunnen, et tahaks juurde ka 25mm (50mm ekvivalent ehk inimsilm). Käisingi Photopointis ette proovimas Leica 25mm f1.4 objektiivi, aga see on liiga paks ega mahtunud gimbalisse sissegi. Tõenäoliselt oleks ta ka liiga raske, kuna on üle 200g vs 120-130g ametlikult toetatud mudelid.

Kahjuks polnud praegu poes sees Lumix 25mm f1.7, mis võiks teoorias sobida ning loodetavasti ka toimib. Teen seda esimesel võimalusel ja ehk saame takkajärgi artiklit täiendada.

Kokku annaksid 15mm, 25mm ja 45mm (ekvivalent vastavalt 30, 50 ja 90mm) hea võimaluse kombineerimiseks. Võibolla 12mm (24mm) kunagi juurde.

Zenmuse X5 on selgelt suurem kui X3, meenutades peegelkaamera stiilset poega. Aga ka raskem. See nüüd ongi üks veidi kehvem uudis: kui varem lendas mu droon ca 13-15 min, siis X5 on 2x raskem ning lennuaeg lühenes 11-13, külmaga isegi 10min kanti. Sarnane suurtele droonidele.

Niinimetatud loomingulist aega, kus keskendud mitte maandumisele või tõusmisele vaid pildistamiseke, veelgi vähem ning proportsionaalselt on see vahe rohkem tunda. Aga saab hakkama. Kirjutasin sellest hiljuti ka väikese artiklinupu oma blogisse.

Professionaalile on Dji Inspire 1 + Zenmuse X5 (komplektina Dji Inspire 1 Pro) suurepärase hinna ja kvaliteedisuhtega valik ning see on piisav selleks, et teha heal tasemel aerofotograafiat ja sellega ka elatist teenida. Kompaktne, portatiivne, suhteliselt suure sensoriga, vahetatavate tipptootjate objektiividega, parema mürataluvusega hämara jaoks. Tegin äsja 90x60cm proovitrükid ja need on ilusad.

Ka hinnatase on profi jaoks mõistlik. Lendavate kaameratega on seotud eripärased riskid: kukub alla = hunnik tarbetut sodi. Kui sul on taevas ikka 10-20 000€ jagu fototehnikat (suur droon, peegelkaamera + objektiiv) ning see algosadeks prantsatab, on komplekti kulu kordades kallim kui Inspire 1. Kindlustused siin ka kahjuks eriti ei aita minu andmetel.

Ma näen muidugi veel arenemisruumi, aga täna olen oma lendava tehnikakomplektiga väga rahul ning areng on lühikese aja jooksul olnud metsik. Vahe peegelkaameratega on olemas, aga see pole mäekõrgune.

Kui soovid selle kaameraga tehtud pilte suurelt vaadata, siis artikli kirjutamise hetkel viimased ca 25 pilti minu kodulehel on just Zenmuse X5’ga tehtud.

• DJI Inspire 1 droon + Zenmuse X3 kaamera Photopointis

• DJI Zenmuse X5 kaamera Photopointis