Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 13. dets. 2019

Rulli end üles

Üles

13 kommentaari

LG GX300 – kahe SIM kaardi pesaga mobiiltelefon

Pärast LG GW620 kasutamist ja ülevaate kirjutamist hakkasin igapäevaselt kasutama-testima LG GX300. Pealtnäha mitte midagi ütlev telefon, kuid sisemuselt veidi erilisem kui tavatelefon – täpsemalt siis kahe SIM-kaardi kasutamise võimalus korraga.

Järgnevalt mõningad andmed telefonist. Seekord ma julgen GSM Arena andmetes veidi kahelda, kuna nemad väidavad, et telefonil puudub EDGE. Päris nii see pole ja surfamisel ilmub levipulkade juurde kenasti E täht, kui õige leviga kohas surfata.

Olulisemad tehnilised andmed

Kaal: 75 grammi
Ekraani tüüp: TFT 65000 värviga
Ekraani resolutsioon ja mõõtmed: 176×220 pikslit, 2,2 tolli
Sisemälu: 30 MB
Mälukaardipesa: MicroSD (toetab kuni 4GB kaarti)
Toetatavad andmesideühenduse tüübid: GPRS, EDGE, Bluetooth
FM stereo ja RDS toega raadio
MicroUSB 2.0
Kaamera: 2MP, 1600×1200 pikslit, LED-välguga
Video salvestamine 176×144 pikslit
Aku: Li-Po 1500 mAh
Ooteaeg ideaaltingimustes: 500 h (http://eng.mobiset.ru/catalog/mobile/?id=6741 andmetel)
Kõneaeg ideaaltingimustes: 15h (http://eng.mobiset.ru/catalog/mobile/?id=6741 andmetel)

Pakendi sisu

Kuna tegemist pole eriti kalli ja ka mitte multimeediatelefoniga, siis on kaasasolev lisavarustus kesine.
Komplektis on siis lisaks telefonile:
– 1500 mAh Li-Pol aku (kerge, normaalse paksusega, kuid pindalalt suhteliselt lahmakas)
– MicroUSB hands-free
– USB-pesaga vooluadapter
– MicroUSB-juhe
– Eesti-, läti- ja leedukeelsed lühikesed kasutusjuhendid ja muu kergemat sorti paberimajandus

Telefoni välimus-olemus-sisu

Nagu öeldud, siis telefon on DualSIM-funktsiooniga ja kui see kõrvale jätta, on tegemist täiesti tavalise kõnetoruga. Ilma selle funktsioonita oleks tegemist mõne suvalise odavama otsaga Nokiale võrdväärse telefoniga.
Siiski pole erinevalt Nokia odavama otsa telefonidega võrreldes antud LG ühel pulgal. Korpus on soliidse välimusega, kuigi mitte just kõige vastupidavamast plastmassist – hoidsin ma seda hästi, aga tagakaanele suutsin ikkagi kriimustuse saada. Kuigi korpuse materjal on pehme, ei logise ega paindu see eriti (kui just sihilikult füüsilist jõudu mitte rakendada).

Suureks plussiks selle telefoni ehituse juures on igasuguste väikeste avade ja pragude puudumine, mistõttu ei pea kartma, et telefoni kergesti tolmu ja mustust satuks. Lisaks sellele on kogu telefon üpris tasapinnaline – suuremaid jõnkse ega mügarikke pole. Minule meenutab see veidike Nokia E51.

Esipaneel on nagu helistamiseks mõeldud telefonidel ikka – kuular, ekraan, navigeerimisnupp, menüü nupud, numbrinupud ja mikrofon. Nupud on mõnusalt suured ja kergesti kasutatavad. Kuna need on korpusega suhteliselt samal tasapinnal, ei jää need taskus millegi taha kinni ja kogemata on neid raske vajutada. Nuppude taustavalgustus on valge ning ühtlane.

Tagapaneel käib täies ulatuses ära ja sealt alt tuleb nähtavale aku, mis moodustab ca 2/3 telefoni tagaosast. Üleval vasakus nurgas on kaamera koos välguga, mida saab kasutada ka taskulambina.

Vasakule küljele jäävad pesad – MicroUSB ja MicroSD mälukaardi jaoks (kaart kahjuks ei sisaldu komplektis). Mõlemad on kenasti kattega varustatud, mistõttu pole probleemi, et sinna mustust koguneb või mõni võõrkeha sinna sisse satuks.

Paremale küljele jäävad nupud – helitugevuse reguleerimise, kasutatava SIM-kaardi valiku ja kaamera nupud.

Alaossa pole midagi paigutatud ja ka ülaosas on sisuliselt samasugune vaade, kui kaelapaela kinnitus välja arvata.

Telefoni aku, laadija ja vastupidavus

Laadija ja aku on mõlemad identsed GW 620 mudeliga kaasas olnutega. Akust ma midagi erilist ei lootnud. Kunagine esimene DualSIM telefon Samsungilt eriti aku kestvusega ei hiilanud. Kuid siinkohal suutis GX300 üllatada. Aku vastupidavus on ulmeline. Karbist võetud pooltühi aku kestis esimesel kasutamisel neli ja pool päeva. Pärast esimest 8+ tunnilist laadimist pidas aku vastu peaaegu poolteist nädalat olles 24/7 sisselülitatud ja kahe SIM-kaardiga pidevas kasutuses. Seda siis Tele2 ja EMT kaartidega kasutades.

Alates 13. augustist, kui telefoni esimest korda kasutusele võtsin, olen seda laadinud nüüdseks 3 korda (3. laadimine toimus kaks päeva tagasi). Seega aku vastupidavusele võib julgelt anda 10 punkti 10-st. Seega, kellel vana Samsung DUOS ja tahab uut DualSIM telefoni, siis LG üllatab meelivalt.

Kasutusjuhendis oli välja toodud, et esimesel korral tuleb enne kasutamist telefoni akut laadida üle 8 tunni. Mina talitasin vastupidiselt – kasutasin aku tühjaks ja siis panin ööseks laadima. Laadimine toimub MicroUSB kaudu ja kaasas on ka adapter seinakontakti jaoks. Nagu GW 620 puhulgi. Positiivne.

Tarkvaraline pool

Telefonil on kõige lihtsam tarkvara, mis olla saab. Mingit multitaskingut ja lahedaid vidinaid pole. Ainult hädavajalik. Telefon on arvatavasti tänu sellele ülimalt kiire. Kui odavama otsa Nokiatel olen kokku puutunud uimasusega, siis sellel telefonil on vastupidi. Pole kaua aega nii nobedalt menüüs saanud liikuda. Kokku ei õnnestunud mul tarkvara kordagi jooksutada.

Siinkohal tuleb juttu teha ka ainsast kahest miinusest selle telefoni juures. Esiteks tõlge. Tõlge on vahepeal ikka väga metsa poole. Inglisekeelne osa on täitsa OK, aga eestikeelne vajaks küll putitamist. Näiteks videorežiimi valik menüüs on tõlgitud „Pilt“. Kui mingi valik teha ja seda OK-ga kinnitada, siis kuvatakse „Lõpetage“ – vast on mõeldud „Lõpetatud“? Osades kohtades on „Pakettandmeside“, aga teistes kohtades jällegi „Pakitud andmeside“. Selle asemel, et kirjutada „Vastamata kõned“, on tõlgitud „Vastuvõtmata kõned“ – pole küll väga hull viga, aga torkab silma. Üks koht on üldse tõlkimata jäänud „Memory info“. Kõige imelikum viga oli võrguoperaatori valikus, kus ma nuputasin kaua, mida see tähendab. Kui tavaliselt on võrgu valikute võimalused „automaatne“ ja  „käsitsi“, siis antud telefonil on „automaatne“ ja „kasutusjuhend“. Kõik vist taipavad, millest see tuletatud on.

Teine probleem on menüüs oleva teksti paigutus. Siinkohal selgitama eriti ei hakka – pildid räägivad enda eest. Lühidalt öeldes – tekst ei mahu ettenähtud alasse ja lükatakse järgmisele reale teisele tekstile „kukile“. Avaekraanil kratsib see ausalt öeldes silma. Samamoodi SMS-ides – teksti poolitatakse ja paigutatakse täiesti ilma igasugu loogikata. Vabalt võib juhtuda, kui kogu sõnast on viimane täht järgmisel real. Väga sürr on selliselt SMS-e lugeda.

Avaekraaniga on omaette teema. Igal telefonil on säästurežiim, kus ekraani valgustus välja lülitatakse. Nii ka sellel telefonil. Aga niipea, kui sellel telefonil ekraani valgustus kustub, jääb aeg sisuliselt seisma. Järgmisel korral, kui mõnda nuppu vajutada ja ekraani valgustus süttib, võib näha seda kellaaega ja kuupäeva, mil ekraani valgustus kustus. Mõnes mõttes hea – näen ära, millal ma viimati telefonist kella vaatasin või vastamata kõnesid/sõnumeid kontrollisin.

Kuna ekraani resolutsioon on väike ja ekraan võrdlemisi suur, siis visuaalne pool, eriti tähed-numbrid, näevad „karedad“ välja. Kui päris aus olla, siis eriti ei häirinud. Ja kui veel mõelda selle peale, et parem ekraan ja suurem resolutsioon imevad kindlasti akut kiiremini tühjaks, siis võib pigem olla õnnelik, et LG otsustas just sealt kokku hoida.

DualSIM

Ja nüüd siis veidike kahe SIM-i kasutamisest telefonis. Alguses arvasin, et see saab olema tuumateadus, aga tegelikult on asi lihtsamast lihtsam. Isegi algajast vanaema saab asjale pihta.

SIM-kaardid käivad teineteise kohale – primaarne SIM-kaart alla ja sekundaarne üles. Aga kui päris aus olla, siis pole erilist vahet, kumb peal või all, kuna menüüst saab valida, kumba kaarti vaikimisi kasutatakse. Ise peab meeles pidama, et telefoni käivitumisel küsitakse primaarse ja seejärel sekundaarse kaardi PIN-i. Esimesel korral oleksin äärepealt SIM-kaardi lukku lasknud.

Pärast käivitumist kuvatakse ekraani allosas 1 ja 2 ning nende järel telefonioperaatorite nimed – vastavalt siis primaarne ja sekundaarne SIM. Ülaossa tekivad kaks levipulkadega antenni ikooni. Sinise taustaga on SIM nr 1 ja roosa taustaga SIM nr 2. Taustavärvi näidatakse ainult kasutamiseks valitud SIM-il. Vaikimisi valitud SIM-il on taustavärv automaatne ja kustub ainult siis, kui valida kasutamiseks teine SIM.

SIM-kaardi vahetamiseks saab kasutada menüü valikuid või siis lihtsamat varianti paremal pool asuva nupu abil. Valid numbri või kontakti ja kui ei taha kasutada vaikimisi SIM-kaarti, vajutad enne “Helista” valikut nuppu ning seejärel “Helista”. SMS-iga toimib asi samuti, enne “Saada” valikut tuleb valida SIM. Esimestel kordadel saatsin ja helistasin päris mitu korda vaikimisi kaardilt, kuigi tahtsin töö SIM-kaarti kasutada.

Kõne alustamise ja lõpetamise nuppude kohal on indikaatorid, vasakul sinine ja paremal punane, mis siis SMS-i saates-vastuvõttes ja helistades-kõnet vastu võttes vilguvad ning näitavad ära, millise SIM-i kaudu tegevus toimub. Kahjuks pole LG kasutanud ära nende indikaatorite potentsiaali ja seetõttu vilguvad need ainult kolm korda iga kord, kui SMS-i saata-vastu võtta või helistada-kõnet vastu võtta. Ideaalis võiks need tulukesed märku anda vastamata kõnest või sissetulnud sõnumist.

Oli ka võimalus kogeda situatsiooni, kus mõlemale SIM-kaardile tuli samaaegselt kõne. Sellisel juhul tuleb valida, kummale vastata. Teine kõne katkestatakse või jääb ootele. Vastamiseks  tuleb vajutada kas kõne alustamise või lõpetamise nuppu – vastavalt sellele, kummalt SIM-ilt kõnet vastu võtta.

Tänu DualSIM-ile on telefonile lisatud üks väga huvitav funktsioon – võimalus endale samast telefonist helistada lasta. Nimeks sellel “Võltskõne”. Ehk siis, kui kusagil seltskonnas igav, võib telefonis määrata, et ettenähtud kellaajal-kuupäeval helistab telefon iseendale. Saab isegi sisestada teksti näiteks „Emme mobiil“, et asi tõetruum välja paistaks. Enam ei peagi sõbra abi paluma, et ole meheks – helista mulle tunni aja pärast, kuna mul siis hea vabandus, et seltskonnast lahkuda.

Kaamera

Kaamera on kõige tavalisem. Võrdväärne kunagise SonyEricsson W710i 2-megapikslilise kaameraga. Pilt ja video on telefoni ekraanilt vaadatuna talutavad, aga arvutist vaadata ei sünni. Ehk siis tavaline läbukaamera, millega hea mõnda klassikaaslast või kolleegi piinlikus situatsioonis pildistada-filmida ja teda hiljem šantažeerida.

Helid, kõned, klapid, muusikad, raadio jms

See telefon pole mõeldud muusika kuulamiseks, kuigi MP3-ed ja helifailid mängib kenasti maha. Lihtsalt heli kvaliteet on selline, mida pikemalt eriti kuulata ei taha, kui just pole plaanis raadiost Hillar Palametsa monolooge kuulata. Inimkõnekuulamine „jah“, muusika kuulamine „ei“.
Klapid on tavalised vankrirattad, millega ma kõrvu piinama ei hakanud. Kuna klappide otsik on MicroUSB, siis pole nende asendamine millegi etemaga just kerge tegevus.

Telefonikõned on selged ja puhtad. Sellele mingeid pretensioone pole. Kuularit kasutasin üldiselt kusagil 50% helitugevusega, kuna sellest piisas täiesti ka mürarikkamates kohtades.

Erinevalt GW620-st olid sellel telefonil tunduvalt etemad äratushelinad. Pole pikka aega ühtki telefoni kasutanud, millel nii sulnid äratushelinad kaasas oleksid olnud.

Muu

Telefonil on Java tugi olemas ja internetis surfamine Opera Minit kasutades oli täiesti võimalik. GW620 pealt GX300 peale downgrade’ides oli silmadel esialgu ikka päris valus seda „karedat“ teksti lugedes, aga kõigega harjub. Kui internet väga oluline pole, saab eBuddy, GMaili ja Operaga enamuse asju tehtud ja EDGE on selleks täiesti piisav.
Võimalik on kasutada ka telefoni sisseehitatud e-maili klienti, aga see toetab ainult Hotmaili teenust. Mitte just kõige tavapärasem nähtus.

Plussid ja miinused

+ DualSIM
+ aku
+ kiire
+ praktilisus
+ lihtne kasutada
+ universaalne laadijakomplekt

+/- korpus ei pruugi tõsisemale kasutamisele vastu pidada
+/- kaamera on nigel, aga suhteliselt ükskõik sellest, kuna fotojahile sellega nagunii ei lähe
+/- hinna kohta ei oska seisukohta võtta, kuna pole seda poes näinud

– menüüde paigutus
– tõlge
– ekraani resolutsioon

Kokkuvõte

See telefon on eelkõige mõeldud tegelastele, kellel pidevalt kaks telefoni taskus – töö- ja eratelefon. Kolme nädalaga suutsin ma täiesti harjuda, et mul on kahe telefoni asemel ainult üks kerge telefon, mille aku peab põhimõtteliselt paremini kui nende kahe peale kokku. Üpris hästi läbimõeldud disain, funktsionaalsus ja lihtsus ning aku pikk vastupidavus on selle telefoni märksõnad.

LG andmetel seda telefoni küll Eestisse müügile ei tule (ainult GX200, mis tundub olevat GX300 eelkäija), aga kui keegi peaks selle kusagilt mujalt leidma ja seda osta plaanib, siis julgen küll soovitada. Hetkel tundub, et paremat aparaati kellelgi pole.

myPhone’id vastupidavuselt ei hiilga (loodetavasti LG ei valmista selles osas pettumust), Samsungi üllitatud uued DUOSid pole Eestisse jõudnud ja hetkel lähim tõsiselt võetav konkurent Nokia pole veel oma C2-00 avalikkuse ette toonud. Viimase omadusi vaadates on ainsaks eeliseks GX300 ees väiksemad mõõtmed, 3,5 mm heliväljund ja hotswapiga sekundaarne SIM-kaart.