Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 21. aug. 2019

Rulli end üles

Üles

Canon Ixus 100 IS – tipptasemel taskufotograafia tavakasutajale

Erki Oras

Minu armastus digifotograafia vastu on pikk ja pinnapealne.

Pikk sellepärast, et minu esimene digikaamera salvestas fotod flopidele. Tõsi küll 1,44 flopidele, mis on siiski samm edasi nendest suurtest ja painduvatest asjandustest.

Pinnapealne aga seepärast, et pole mul kunagi olnud viitsimist ega mahti süveneda fotograafia tehnilistesse detailidesse. Samas ei pea ma ennast ka selliseks piltnikuks, kelle saavutuste tipp on reisifotod suviselt Hispaania reisilt, põhjalik fotoreportaaž beebist ja tema mähkmete sisust või tädi Anne juubelisünnipäevast.

Kuigi minu kätest on nende aastate jooksul läbi käinud mitmeid kaameraid, on mul alles jäänud vaid neli: Canon G6, Pentax K200D, Sony 90 IS Pro (mingi aastatetagune mudel 3,2 megapikselit ja 10x zoom) ning Canon Ixus 100IS. Olen antud setup’iga päris rahul ning kui just ootamatut lotovõitu sülle ei kuku, siis seda muutma ka ei hakka.

Ixus on minu kaamerate pesakonnas kõige noorem, „pesamuna“. Vähemalt oma suuruse (aga mitte võimete) poolest sobib ta selleks ideaalselt. Enne teda liikusin ringi oma Pentaxiga. Elu kulges kui võõbatud pall.

Taskukaamerate poole pani mind vaatama minu loomupäraselt hea süda. Asi oli selles, et üks naise suhteliselt tehnikakauge sõbranna palus endale võimalikult soodsalt mõnda ’seebikarpi’ soetada. Peale mõningasi otsinguid leidsingi Hinnavaatluse foorumist talle sobiva Canoni. Mudelit enam täpselt ei mäletagi. Paraku pidin aga kaamerat enne ’kliendile’ üleandmist mõned päevad kaasas kandma ning varsti olingi müüdud mees. Tuli välja, et kvaliteetsete piltide tegemiseks ei peagi kobakat peegelkaamerat kaasas vedama.

Raske südamega loovutasin kaamera tema uuele omanikule ning alustasin otsinguid endale sobiva leidmiseks.

Peatselt olingi Canon Ixus 100 IS rahulolev omanik. Juhin siin tähelepanu sõnale ’rahulolev’, mitte ’õnnelik’, ’ekstaasis’ või ’eksalteeritud’. Kirglikud tunded kipuvad aja jooksul jahtuma kui vaadata näiteks kasvõi abielustatistikat. Rahulolu on aga midagi stabiilset, pikaajalist. Sellele võib üles ehitada kindla ja kauakestva suhte.

Nüüd aga lähemalt minu rahulolu põhjustest.

Olgem ausad, antud mõõtmete ja hinnakategoorias juures on erinevate tootjate kaamerad tehniliste parameetrite poolest üksteisega suhteliselt sarnased. Ehk ongi mingil mudelil mõni mikroskoopiline eelis teiste ees, kuid tavakasutaja nagu mina neid ilma luubita üles ei leia. Ega neid ka vaja. Seega jäävad pigem sellised tunnetuslikud plussid ja miinused. Tehnofriik lõpetab ilmselt antud lause juures minu arvustuse lugemise. Võibolla tegi ta seda juba mõni lause tagas. Sorry. Peenemate finesside otsijd leiavad neid selle kaamera kohta näiteks aadressilt dpreview.com.

Taskusõbralik kompaktsus

Nagu teater algab puhvetist, siis kaamera puhul võime esimesena tule alla võtta ergonoomika, suuruse ja kuju. Antud kaamera phul pole kahtlustki, et tegu on justnimelt taskukaameraga. Kuigi eks seda või ju ka käekotti, ridiküli vms kohta pista. Aga just taskus tunneme me kõige rohkem rõõmu selle Ixuse lutsukivi sarnasest kujust. Teravate nurkade ja servade puudumine hellitab meie kintse nagu mitte ükski teine kaamera mida ma proovinud olen. Ixus 100IS taskusõbralikkus annab silmad ette isegi kõigile telefonidele, mida ma oma elu jooksul kasutanud olen. Ainuke kord, kui ma kaamera taskust kotti tagandasin lõppes peaaegu traagiliselt. Nimelt pistis mu armas abikaasa mingil hetkel (minu jaoks märkamatult) samasse kotti ka kehvasti suletud mineraalveepudeli. Tulemus fantaasia jaoks eriti ruumi ei jäta kui arvestada, et tegu oli hea ja veekindla kotiga. Ometi on peale emaplaadi vahetust kaamerakesekene minu jaoks veelgi armsamaks saanud ning edaspidi ma seda endast eemale ei lase.

Väike nipp neile, kes hindavad kaamerate juures portatiivsust, kuid samas tahaksid hoida neid võimalikult korraliku väljanägemise juures. Mina leidsin, et minu kaamerakest kaitseb suurepäraselt iPodi firmasokk, mis erinevates Maci esindustes vabalt saadaval. Soodne ning mugav ja kaamera näeb peale aastast koos telefoniga taskujagamist endiselt välja nagu uus.

Muuseas, lisaks sellele on ta mind täielikult võõrutanud ka telefoniga pildistamisest. Kes küll selle blasfeemia nagu telefoniga pildistamine üldse välja mõtles. Küllap samad inimesed, kes panid plaadimängija, raadio, võimendi ja kassetimängija kokku ühte kasti. Brrr….

Oma tagasihoidlikust kogust hoolimata ei mõju antud kaamera peos kuidagi kerglaselt. Pigem on tegu igati tihke tükiga, mis mõnusasti pihku poeb. Kuigi ümbris on plastist, siis pean oma häbiks tunnistama, et esialgu arvasin tegu olevat metalliga. Paraku oleks metallist ümbris kaamera hinnale nii mõndagi otsa keevitanud. Hoolimata, et olen paras purist, pakub antud juhul ka kasutatud plast mõnusalt taktiilset elamust. Pean seda enda puhul üpris oluliseks igausuguste mind ümbritsevate materjalide ja vidinate juures. Igatahes saab see Ixuse kaamera minu käest siin maksimumpunktid.

Pildikvaliteet

Siit jõuame ka pildikvaliteedi juurde. Kuigi olen rohkem selline häbelik sahtlisse pildistaja, siis fotokonkursile olen saatnud just Ixusega (mitte Pentaxi peegelkaameraga) tehtud pildi. Ilmselt tähendab see seda, et pildi kvaliteet punastama ei pane.

Kasutamismugavus

Ometi ei vähenda Ixus 100 portatiivsus tema kasutusmugavust. Omades umbes keskmisi mehesõrmi (mis jäävad jämeduselt kuhugi klaverimängija ja kiviraiduri omade vahepeale) pole nuppude kasutamine mingiks proleemiks. Erinevalt nt moodsatest nutitelefonide klaveritest. Ning minu muidu töntside viinersõrmede vahelt on ta maha pudenenud märksa harvem kui näiteks mobiiltelefon.

Ainukesena valmistab vahetevahel peavalu nupp, millest saab muuta kaamera töörežiime (auto, video, manual). Eriti kui püüda kiiruga seda nuppu manuaalsete seadistuste peale seada. Ikka kipub see pigem video peale sattuma. Aga ehk eeldataksegi, et manuaalsete settingute kasutamiseks võtab inimene rohkem aega.

Teiseks möödalasuks pean imepisikest pildiotsijat. Kuigi kõigi oma varasemate kaamerate juures olen kadreerimisel reeglina pildiotsijat pruukinud (akude hoidmiseks minimeerin displei kasutamist) siis Ixusel avastasin selle alles käesolevat revjuud kirjutades. Häbilugu küll. Aga tundub, et selle kaamera juures ongi pildiotsija pigem mingi atavism või lõivu maksmine traditsioonidele. Kaamera ekraan on seevastu sulaselge silmarõõm – terav, erk ja värviline (mõistagi).

Erilisi kiidusõnu pälvib minu käest kaamera aku. See tühjeneb sedavõrd aeglaselt, et pole mind veel kordagi suutnud alt vedada. Erinevalt Pentaxist, või G6-st, millede AAA akud pildistamistuhinas tihti ebaloomuliku kiirusega tühjenema kipuvad.

Kaamera tarkvara pole midagi üllatavat, kõik on Canoni tuntud headuses selge ja lihtne. Et tegu pole tarkvara uusima või vanima variandiga, siis kõik lihtsalt töötab ja pikemalt peatuda pole sellel mõtet.

Tõtt öelda olen ma siin ebaproportsionaalselt pika loo kirjutanud sedavõrd väikesest kaamerast. Aga ehk ongi Canon Ixus 100IS märksa suurem kaamera kui väljast esmapilgul paistab.