Fujifilm X-Pro2 hübriidkaamera ülevaade :: Digitest
Fuji tutvustas 4 aastat tagasi, 2012. aaasta alguses X-Pro1 hübriidkaamerat. Kontseptsioon oli küllalt unikaalne – nn poolkaader (24 × 16 mm) sensoriga peeglita kaamera, millel on lisaks LCD-ekraanile ka optiline pildiotsija (OVF), lisaks integreeritud elektrooniline pildiotsija (EVF). Fujifilm nimetab seda ingl.k “rangefinder mirrorless” (Eesti keelde raskelt tõlgitav). Neli aastat hiljem hüütakse välja selle kaamera järeltulija Fujifilm X-Pro2 – rohkem megapiksleid, kiirem ja palju tehnoloogilisi uuendusi.
Kaamera üldiseloomustus
X-Pro2 on (hübriidide hulgas) füüsiliselt küllalt suur kaamera, oluliselt suurem kui Fuji enda X-T10, samuti kogukam konkurentide hübriidkaameratest. Välimuselt on taas tegu väga konservatiivse disainiga, mis vabalt mõne vanema filmikaameraga välimuse järgi segamini võib minna, kui detailidesse mitte süveneda. Kui esimese generatsiooni kaamera (X-Pro1) välja hõigati, loodi seoseid ja toodi paralleele Leica M9-ga: signaal Fuji poolt on ka nüüd, X-Pro2 puhul väga selge: siin on tegu kvaliteetse kaameraga, see on stiilne ja klassikalise disainiga ning sellele on saadaval korralik valik väga häid objektiive.
Kaamerat karbist võttes jääb koheselt silma valge tekst kerel: Made in Japan (valmistatud Jaapanis). Aastal 2016 sellist markeeringut väga tihti ei näe – kuigi paljud kaamerad on pärit Jaapanist, on tootmine enamasti kolinud odavamatesse (Kagu-Aasia) riikidesse ja vaid mõni üksik eksklusiivsem ja kallim kaamera või objektiiv valmistatakse Jaapanis. Samuti on fiksobjektiivid valmistatud Jaapanis, nii et traditsioonihindajatele on loodud kõik eeldused töötada väga kvaliteetsete seadmetega.
Võtan kaamerakere kätte – see on metallist ja küllalt raske. Kuigi plastide ja süsinikmaterjalide omadused on viimastel aastatel väga heaks muutunud, on metallist kaamerakere hoopis teine tera – X-Pro2 tundub käes kui ühest tükist tahutud, väga kindel, väga monoliitne. Võttes arvesse, et tegu on digitaalse kaameraga, võiks arvata, et elektroonika väsib enne kui kest selle ümber. Värv võib olla nurkadest veidi kulub, siia-sinna võib-olla mõni kriim tekib, kuid see on ka ilmselt kõik, tegu on ilmselt nn eluaegse tootega (loodetavasti on seda ka elektroonika kaamera sees).
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/120 sek, ISO 200.
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/4,5, 1/800 sek, ISO 400.
Eriline pildiotsija
Kui X-T10 puhul (Vaata Fujifilm X-T10 hübriidkaamera ülevaadet Hannu blogis) on sul valida LCD ja EVF vahel, siis X-Pro2 pakub lisaks traditsioonilist optilist pildiotsijat. Selle kõrval asuv silmasensor lülitab vastavalt valikule sisse elektroonilise pildiotsija. Tõstes kaamera näo ette, liigub EVF vaikse klõpsuga kere keskosast pildiotsijasse, projekteerides silmale elektroonilise kuvandi läbi objektiivi sensorile kuvatavast pildist.
Taban end mõttelt, et just selle mehhanismi tõttu on kaamera keremõõtmed nii suured: et väike ekraanike saaks kaamera ülaosas edasi-tagasi liikuda.
Tehnoloogiliselt on tegu väga huvitava vidinaga, põnev oleks ajas jälgida selle kombinatsiooni arengut. Kuigi läbi optilise pildiotsija näed sa “reaalset” pilti, on kaameranurka surutud konstruktsioonil omad piirangud – see on füüsiliselt väiksem kui näiteks täiskaadriga (36x24mm) peegelkaameratel, seega ka silma võime täpset detaili eristada on oluliselt väiksem. EVF on seega palju täpsem ja kui pikslite vahendatud pildiga ära harjuda, tekib harjumus just seda tehnoloogilist lahendust kasutada.
EVF on seega palju täpsem ja kui pikslite vahendatud pildiga ära harjuda, tekib harjumus just seda tehnoloogilist lahendust kasutada.
Optiline ja elektrooniline pildiotsija suudavad mingil määral ka koos töötada – kui on täpsemalt huvi selle kohta lähemalt uurida, siis jagaks ühte linki videoga: https://www.youtube.com/watch?v=ziMH8u0oQdM . Elektrooniline pildiotsija on tõenäoliselt sama, mis sõsarmudelites X-T10 ja X-T1 (2,3 miljonit punkti).
Parema lahutusvõimega sensor ja objektiivide kvaliteetsus
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/6,4, 1/180 sek, ISO 200.
Kui auto süda on mootor, siis kaamera süda on sensor ja siin on Fujifilm teinud väikese uuenduse: kasutusel on uus 24-megapiksline sensor, seega 8 megapikslit rohkem kui eelkäijal. Diskussioonid teemal, kes on sensori tootja, ei ole internetiavarustes päris selgeks vaieldud, kuid suure tõenäosusega on tootjaks Sony, seega sarnased valgustundlikud plaadid on kasutusel ka Sony enda kaamerates, samuti Nikoni ja Pentaxi kaamerakeredes.
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/160 sek, ISO 200.
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/2,8, 1/120 sek, ISO 200.
Kas ISO kannatab hämaras pilti teha, sellel sedakorda pikalt ei peatuks; pigem võiks küsimuse püstitada, kas Fujinon objektiivid suudavad füüsiliselt väiksematele pikslitele (võrdlen X-Pro1 ja X-T10 16 megapiksliga) pildi piisavalt teravalt projekteerida. Teoreetiliselt on vastus jah (toetudes peamiselt photozone.de objektiiviülevaadetele, kelle sõnul Fuji fiksobjektiivid on ühed teravamad, mida nad proovinud on; sealjuures on nende meeskond optika suhtes küllalt valiv ja kriitiline).
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/2,4, 1/1000 sek, ISO 200.
Praktikas samuti jah – täissuuruses on pildid meeldivalt teravad. Keerates ava magusaimale punktile ja kasutades toorfaili pildi ilmutamiseks, on tulemused veelgi paremad. Selles valguses lahendaks objektiivid tõenäoliselt ka 10–20 megapikslit tihedama samas mõõdus sensori ilma suurtemate probleemideta.
Automaatse teravustamise kiirus
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/2,4, 1/1600 sek, ISO 200.
Samuti on pikki aegu on vaieldud, kas parem (kiirem, täpsem, stabiilsem) autofookus on hübriidkaamerates või peegelkaamerates. Kuni viimase ajani olid peegelkaamerad kiiremad, viimastel aastatel on aga hübriidkaamerate tehnoloogias toimunud läbimurre – autofookused on saadud pea sama kiireks kui peegelkaamerates (link nn põhitehnoloogiatega tutvumiseks)
Fuji kaamerate puhul on pigem ette heidetud aeglast autofookust (võrreldes konkurentide kaameratega), samuti suhteliselt võimetut jälgivat teravustamist (tracking focus, continuous focus). X-Pro2 kasutab kahte tüüpi fookust (phase detection + contrast detection), mida uhkusega hübriidfookussüsteemiks nimetatakse. (Paljud uuemad hübriidkaamerate lipulaevad kasutavad sarnaseid autofookustehnoloogiaid).
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF-60mm f/2.4 R Macro objektiiv. f/6,4, 1/160 sek, ISO 200.
Tavalise (single) autofookuse kiirus on igati rahuldav, koostöö kere ja objektiivide vahel (sedakorda objektiivideks 35mm f/1.4 ja 60mm f/2.4) on väga kena. Jälitav (püsiv) autofookus ei ole ka üldse halb – kuigi ta ei suutnud lendavat mesilast adekvaatselt fookuses hoida (missugune kaamera suudaks?), toimis rahulikumate liikumiste fookuseshoidmine küllalt edukalt. Sealjuures kaamera suunas liikuvad objektid teravustati umbes 2× kiiremini kui kaamerast eemalduvad objektid. Autofookusprotsessori algoritmiloogikast täielikult arusaamiseks tuleks taas ühendust võtta vastutavate inseneridega.
Autofookuse lõppjäreldus – piisavalt võimekas, täpne ja kiire, vastuvalguses suuteline fokusseerima. Millisekundite üle vaieldakse alati, kuid alates ajast, mil fokusseerimisvõimekus sensorisse nn sisse on ehitatud, jääb see see vaidlustallermaa rohkem ülitäpsete masinate pärusmaaks.
Kesistes valgusoludes siiski mittekontrastsetel aladel vahel teravustamine ei õnnestunud – ma ei loeks seda veaks, pigem normaalsuseks; rasketes oludes ei suuda vahel teravustada kaamerate lipulaevad, rääkimata väikestest hübriididest.
Muud olulised kellad ja viled
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/7,1, 1/200 sek, ISO 200.
X-Pro2 on suhteliselt uus kaamera (2016. aastal poelettidele jõudnud), seega rikkalikult varustatud. Seadme võimekusnimekirja vaadates on põhimõtteliselt puudu vaid 4K video, kõik muu on väga väga hea.
Kaheksa kaadrit sekundis sarivõte (puhver täitub pakkimata toorfailide puhul kiirelt; samas lugedes eelkäija X-Pro1 ülevaateid, on selles osas oluline muutus paremuse suunas), topelt mälukaardipesad, peenhäälestatavad seaded (sealjuures 7 kasutajapaketti (user/custom settings). Failinimi käsitsi seadistatav (võimalus, mis enamustel kaameratel puudub).
Traditsiooniline Q (Quick Menu) nupp on olemas nagu Fuji’del ikka. Kaamera on kiire ja hetkekski ei tekkinud tunnet, et millegi arvelt on kokku hoitud. Kui juuksekarv lõhki ajada, siis ISO ketas võiks olla veidi lihtsamini kasutatav – praegu on üks samm üleliia: et ISO väärtust muuta, pead ketta esmalt veidi üles tõstma ja alles siis saad rattakest soovitud suunas nihutada.
Kui pikemalt menüüdesse kaevuda, on valikus ka terve hulk filtreid valminud piltidele- kui kaamera on seadistatud salvestama raw+jpg faili korraga, saab JPG kohe läbi kindla eelistatud filtri lasta. Samad funktsioonid on mõistagi hiljem teostatavad arvutis spetsiaalse tarkvara abil.
Mida tulevik toob?
Fujifilm X-Pro2 + Fujinon XF 35mm f/1.4 R objektiiv. f/1,4, 1/1000 sek, ISO 200.
Fuji meeskonnas on päris kindlasti üle keskmise rohkem visionääre. Selles valguses on väga põnev vaadata tulevikku – mida toovad järgmised kaamerad? Võib-olla ei ole kaugel aeg, kui hübriidpildiotsija enam füüsiliselt ei vahetu, vaid see on juba vaikimisi “kaks ühes”, mida kasutaja (graduaalselt) vastavalt maitsele reguleerida saab (optilisest elektrooniliseni).
Kindlasti ei ole puudust ka konservatiividest disaineritest, kes hoolitsevad selle eest, et klassikaline välimus ei kaoks. (Fuji X-pro1 ja X-pro2 – kahe meetri kauguselt on päris raske vahet teha, kumma kaameraga on tegu). Ja loomulikult tulevad peale uued nutipõlvkonna insenerid – looma innovaatilisi lahendusi retrovälimusega kaamera sisse. Füüsiliselt on fotokaamera kui selline piisavalt suur, et sinna sisse mahutada uusi seadmeid vastavalt fantaasiale (lisaks kõigele vajalikule, mida tänapäeva kaamera seest leida võib). Mida täpselt tänase seisuga uutesse kaameratesse paigutatakse, sellele peake õige pea saama vastuse – Fujifilmi X-T1 järeltulijat (X-T2?) oodatakse poelettidele üsna pea.
Kokkuvõtteks
Seekord kirjutan ülevaadet väga positiivsete mõtetega. Kui X-T10 puhul tegi kaamera kere-ergonoomika meele tusaseks, siis X-Pro2 puhul on siin olukord palju parem. Hoida X-Pro2 kaamerat käes ei ole kaugeltki mitte mugav, kuid sellega harjub ja mingil hetkel tekib mõistmine, et just niisugune disain kuulubki Fuji kaamerate juurde. Kasutajakogemus tervikuna on alati mitmete detailide kooslus ning viis kuidas kaamera kätte istub, ongi üks osa tervikust. Eraldi tuleb muidugi jälle välja tuua Fujinoni objektiivide ülihea kvaliteet, samuti kaamera võimekus JPG faile renderdada – vähemnõudlike projektide puhul (samuti ajalise piiranguga projektide puhul) on JPG täiesti kasutatav (seadetest mõistegi maksimaalne kvaliteet peale). Pikslihulludele ja kvaliteedifriikidele on sobivamad siiski ainult RAW failid.
Kui ma mitme päeva eest X-Pro2 kaamerat karbist välja võttes enne selle käivitamist vaatlesin seda lihtsalt käes ja püüdsin kirju-mirjul 2016 aasta fotomaastikul seda kuhugi paigutada, siis praegu mõtteid kirja pannes on sellel Fuji kaameral juba päris kindel koht, mida sobiksid iseloomustama sellised märksõnad nagu kvaliteet, traditsioonid, tulevikkuvaatamine. Teisisõnu on tegemist kaameraga, mis hoolimata kergelt vanamoodsast disainist on servani tipptehnoloogiat täis pakitud ja millele võid iga ilmaga kindel olla. Kui võrrelda X-T10 ja X-Pro2 füüsilist suurust, siis suurema kaamera puhul (X-Pro2) võiks olla ka veidi mahukam aku; 300-350 pilti ei ole päris see, mida konkurendid pakuvad. 500–600 pilti oleks hübriidkaamerate hulgas juba palju parem. Kaalukas on siiski ka nn sama-süsteem-sama-toiteallikas argument, nii et X-Pro2 puhul teine aku varuks fotokotti ja 600–700 pilti saab rahulikult tehtud.
Kellel X-Pro2 vastu edasine huvi on ja Google`is juba esimesed viis lehekülge läbi on sirvitud, siin on üks link veel ühele kaameraarvustusele – http://petapixel.com/2016/03/29/experiences-fujifilm-x-pro2-shooting-weddings/ – küll läbi väikese huumoriprisma, kuid häid tähelepanekuid, võrdlusi ja soovitusi kaamera kohta on palju.