Kui kirjeldada kellelegi GoPro Fusionit ja öelda, et see on lihtsalt 360 kaamera, siis on see eksitav. Ta on palju muud. Näiteks suudab ta läbi nutika optika lahenduse (asümeetriliselt asetsevad läätsed) kaotada ära pulga, mille otsas ta on. See jätab mulje nagu Sinuga oleks kaasas autonoomne droon, kes Sind filmib. Asümmetrilised läätsed on ka head parema „õmbluse“ jaoks ja see toimib suurepäraselt.

Näiteks suudab Fusion läbi nutika optika lahenduse kaotada ära pulga, mille otsas ta on. See jätab mulje nagu Sinuga oleks kaasas autonoomne droon, kes Sind filmib.

Kaameraga tuleb kaasa käsistatiiv ehk Fusion Grip, nagu GoPro seda nimetab. See on super lisa antud kaamerale, kuna ta on täpselt õige pikkusega, eriti kui tõmmata ta pikaks lahti. Just selle pikkusega suudab ta pulga ära kaotada, jättes samas Su käe nö rusikasse. Grip käib ka lahti kolmjalaks ning on mõnusalt kummise pinnaga.

Samuti on kaameral suur aku. Umbes 2 Hero6 akut ning on samamoodi vahetatav. Järjest saab ühe akuga umbes 70 minutit filmida (oleneb muidugi väga paljudest teguritest nagu seaded, temperatuur jms). Siiski soovitan mitte jutti pikalt salvestada. Miks? Sellest natuke hiljem.

Fusion ise võrreldes oma rivaalidega nagu Garmin Virb 360, Ricoh Theta või Rylo on suurem ning kõrgem, mis otseselt pole just miinus, kuid kui ta kinnitada näiteks kiivri peale, siis näed ikkagi päris totter välja.

Küll aga on GoPro Fusion ise ülesehituselt nagu Hero6 või Hero5 või isegi uus Hero. Kaks nuppu, sobib enamikele lisadele ja kinnitustele, robustne, veekindel ja väike LCD ekraan ees. Suurt puutetundlikku displeid tal pole, kuna ta filmib niikuinii kõik peale – pole, mida kadreerida. Kaks nuppu töötavad hästi ning LCD kaudu saab navigeerida 2 nupuga ilusti mööda menüüd. Kes mäletavad, siis vanemad GoPro kaamerad täpselt nii toimisidki. Samuti on tal ka häälkäsklused, mis on küll inglise keeles (saab panna ka vene keele), kuid toimivad väga hästi ja on väljasirutatud pulga otsas oleva kaamera juhtimiseks päris mõnusad.

Tegelikult ei erinegi Fusioniga filmimine tavalise GoProga filmimisest, kui välja arvata, et kaamerat ei pea suunama – kõik jääb peale. Ja see on teoorias lihtsam kui päriselt, sest oled ju harjunud millegi poole kaamera suunama. Küll aga peab siiski meeles pidama, et kui soovid midagi või kedagi filmida, siis maksab ikkagi üks lääts selle poole hoida, eriti esimene (see pool, kus ka display on), sest kui näiteks panna 360 materjal YouTube üles, on see koht automaatselt ees. Samuti suunates üks lääts subjektile, ei ole subjekti peal õmblusjooni, mis olenevalt tingimustest võivad esineda.

Tegelikult ei erinegi Fusioniga filmimine tavalise GoProga filmimisest, kui välja arvata, et kaamerat ei pea suunama – kõik jääb peale.

Rääkides läätsedest, siis erinevalt tavalisest GoPro kaamerast, kus objektiivil on kaitsev lääts peal, on Fusioni objektiivid „paljad“ ja mitte vahetatavad. Ehk nad on haprad ja õrnad ning kriimustustele väga vastuvõtlikud. Peab meeles pidama mitte panna läätse vastu pinda kui kaamera maha paned näiteks, sest garantii kriimustusi (või katki minekut) läätsel ei kata. Samas tuleb kaameraga kaasa kaitsev kotike, kuhu on mõistlik kaamera alati panna, kui seda parasjagu ei kasuta. Ja minu Fusioni läätsed näevad peale 2,5 kuud täiesti puhtad välja.

Erinevalt oma konkurentidest otsustas GoPro, et rohkem on parem ja seetõttu vajab Fusion kahte microSD kaarti – 1 kummagi läätse jaoks. Ja tegelikult ma ei ole veel aru saanud, miks seda vaja oli, sest siit kohast hakkabki pihta see osa, mis selle kaamera juures on miinuseks. Iseenesest pole 2 mälukaarti midagi erilist – enamus kaameratel (mitte seikluskaameratel) on selline võimalus. Kuid antud juhul ei ole see tagavaraks või et saad ise otsustada kummale salvestad. See on selleks, et ühest objektiivist salvestada üks pool 360 materjalist ja teisele kaardile teine pool.