iPhone X ehk kas nutitelefon on lõpuks valmis saanud? :: Digitest
Aastate jooksul on minu käest läbi käinud kümneid erinevaid nutitelefone. Paraku on kõik need olnud tagantjärele vaadates mingil moel ühenäolised. Androidid on olnud üpris ühtemoodi ja ka iPhone’id on oma ajateljel vaadates üsna sarnased.
Kõige suurem muutus iPhone’ide ajaloos senini on olnud siis, kui Apple oma telefonide ekraane suurendas ning plussversiooniga välja tuli. Samas tähendas suu muutus vaid suuremat ekraanipinda, ei muud. Kümne aasta kohta pole seda just väga palju.
Küll aga on Apple’is olnud kümme aastat aega viimistleda ja lihvida oma telefonivisiooni ning tundub, et Apple iPhone X näol on see ka realiseerunud. Tegu on ühe erilisema ja inimlikuma telefoniga, milles vähemalt mina näen nutiseadmete lähiaastate tulevikku. Aga vaatame lähemalt.
Välimus
Ehkki paljude jaoks moodustavad teras ja klaas abielu, mis on sõlmitud taevas, siis minule isiklikult selline kombinatsioon seadme juures, mida ma igapäevaselt kasutan, eriti ei meeldi. Eriti klaas, mis pole kuigi vastupidav kohtumisel karmi reaalsusega. Eriti veel kui mõelda, et uue klaasist tagakülje eest küsib Apple üle kahe korra rohkem kui nutika ekraani ees. Selline hinnapoliitika jääb mulle muidugi arusaamatuks. Aga öeldakse, et ilu nõuab ohvreid ja bling ei peagi eriti taskusõbralik olema.
Reaalsus on aga see, et vähegi majanduslikult mõtlev inimene paneb sellisele kallile ja haprale korpusele esimese asjana ümber kaitsva kesta. Ning kõik see klaasi ja roostevaba kirurgilise terase sära kaob vaatajate pilkude eest varjule. Kindlasti on ka selliseid, kes ei suuda kiusatusele vastu panna ja Apple’i tootedisaini ilu vaka all ei hoia. Loodetavasti on neil ilumeelega uljaspeadel niipalju nutti, et sõlmida Apple’i kindlustus, mis enamuse kahjust enda kanda võtab.
Välimuse alla kuulub kindlasti ka telefoni füüsiline suurus ning võib öelda, et Apple on siin tabanud täiega pullisilma. Peale mitmete plussversiooniga iPhone on mul lõpuks telefon, mida saan ülimugavalt ühe käega kasutada.
Peale mitmete plussversiooniga iPhone on mul lõpuks telefon, mida saan ülimugavalt ühe käega kasutada.
Telefon istub kätte nagu valatud. Hoolimata sellest, et telefoni ekraan on suurem plussversiooni omast. Ning ekraan on tõepoolest suur ja ilus. Kindlasti üks iPhone X-i tugevamaid külgi. Kuigi juba praegu käivad jutud juba sel aastal ilmuvast iPhone X-i uusversioonist, mille peaks olema juba 6-tolline ekraan, siis pole ma põrmugi kindel, kas seda saab olema mugavam kasutada st kas ma enda praeguse X-i uuema vastu üldse välja vahetan.
Ekraani puhul ei saa me mitte mööda vaadata selle ülaosas asuvast nö kulmust või tukast. Mitmed arvustajad on tõstnud kisa, otsekui oleks tegu grandioosse möödalasuga Apple’i disainis. Ok, kindlasti oleks ekraan ilma selleta kenam, kuid pean tunnistama, et mind see moodustis mingil moel ei häiri. Tõsi, ma pole ka telefoniekraanilt eriline filmivaataja, vaid eelistan selleks ikkagi suuremaid ekraane. Seega minul siin Apple’ile etteheited puuduvad.
Telefoni servast servani ekraan toob meid järgmise suurema disainiuuenduse juurde, mille Apple ette võttis – kodunupu eemaldamine. Mina igal juhul plaksutan selle sammu juures käsi nagu ka 3.5mm kõrvaklapipordi eemaldamise puhul. Tagantjärele tunduvad mõlemad detailid veidrate atavismidena. Aga sellest juba allpool.
Erinevalt eelmistest mudelitest on iPhone X saadaval vaid kahes värvitoonis – mustas ja hõbedases. Kuigi siiani olen ma eelistanud eranditult musta korpusega telefone, siis on iPhone X esimene erand selles reas. Hõbedane tundus lihtsalt visuaalselt ilusam isegi minu maskuliinsele maitsele, mis sest, et see ilu valdavalt ümbrisega varjatud on.
Kasutamine
Oojaa. Siin ei taha minu kiidusõnad lõppeda. Võiks öelda, et olen taasleidnud oma esimese armastuse nutiseadmete vastu. Võlusõnu on siin üks – intuitiivsus. Kodunupu kaotamisega ning telefoni näpuviibetega haldamisega on iPhone liikunud nagu täiesti uuele tasemele. Inimlikule tasemele. Oma portsu maagiat lisab siia ka Face ID. Põhimõtteliselt tähendab see, et sinu telefon tunneb su ära ja ei aja segi võõraste onude-tädidega. Ning alistub ainult sinu sõrmedele.
Tegelikult ootasin ma uue telefoniga pikemat harjumistsüklit, kuid reaalsuses tundus mulle juba paari nädala pärast kodunupp lootusetult vananenuna ja ma vaatasin seda isegi kerge võõristusega. Tundus, et telefon oleks algusest peale pidanud selline olemagi. Face ID avab ekraani sujuvalt, ilma viivituseta isegi pimedas autos. Või voodis. Kus iganes. Rakenduste haldamine näpuliigutuste abil toimub sujuvalt ja kiiresti. Telefon istub pihku nagu valatud. Eraldi võttes pole ehk ükski funktsioon midagi silmapaistvalt erilist (ok, Face ID võibolla siiski), kuid Apple on neist kokku seganud sellise hoolikalt läbimõeldud kokteili, millele on raske, kui mitte võimatu, leida võrdset.
Reaalsuses tundus mulle juba paari nädala pärast kodunupp lootusetult vananenuna ja ma vaatasin seda isegi kerge võõristusega. Tundus, et telefon oleks algusest peale pidanud selline olemagi.
Kasutamisele lisavad võlu meeldivad pisiasjad nagu näiteks ekraanimärguannete avamine, kui telefonile nö otsa vaadata. Oletame, et keegi saadab sulle Facebook Messengeriga sõnumi. Telefon teavitab, et antud rakenduselt on sõnum, kui aga telefoni ekraani silmitseda, siis avaneb seal ka sõnumi saatja nimi ja sõnumi sisu. Mõistagi ainult omaniku silmadele. Mugav ja tundub sealjuures täiesti iseenesestmõistetav.
Mööda ei saa minna ka kaamerast. Ehkki iPhone X kaamera pole üle elanud erilist arengut võrreldes iPhone 8 Plusiga näiteks, teeb ta sellest hoolimata suurepäraseid pilte. Ühest väiksemat sorti, kuid olulist uuendust peaks siiski mainima. Apple on iPhone X-i ekraanikaamerale lisanud populaarse portreerežiimi, millel samaväärselt tagakaameraga ka valgusrežiimi saab valida. Loodetavasti toob see kaasa endlipiltide kvaliteedi massiivse tõusu.
Apple on iPhone X-i ekraanikaamerale lisanud populaarse portreerežiimi
Tilgutaks siiski ka paar tilka tõrva sellesse meepotti. Juba iPhone X-i esitluse ajal ei suutnud ma mõista Apple’i juhtide vaimustust animojide (animeeritud emotikonid) teemal. Pigem meenus mulle laulvat si..ajunni vaadates tsitaat filmist „Fight Club“: You are the all-singing, all-dancing crap of the world. Ma ei kujuta ette ühtegi täiskasvanud inimest, kes seda funktsiooni võiks kasutada rohkem kui korra või kaks. Jättes aga konkreetse tilulilu meelelahutusliku aspekti kõrvale, siis kõneleb see pigem telefoni võimekusest ning võimalusest kasutada seda funktsiooni juba märksa vajalikumate rakenduste juures.
Teiseks tõrvatilgaks oli minu jaoks rakenduste sulgemine, mida on ebamugav teha ühe käega. Kusjuures märksa elegantsema ja intuitiivsema lahenduse suutsin isegi mina välja nuputada. Aga loodan, et ehk Apple tuleb selle peale ka ise mõne järjekordse iOS-i uuendusega.
Kolmandaks ja kõige suuremaks tõrvatilgaks, et mitte öelda pangeks, on sõltuvusttekitavus.
Kolmandaks ja kõige suuremaks tõrvatilgaks, et mitte öelda pangeks, on sõltuvusttekitavus. Olen avastanud end uut iPhone’i näppimas märksa tihemini, kui selle eelkäijat. Isegi siis kui see alles uus oli. Ehkki Apple’i enda aktsionärid esitavad firmale nõudmisi, et see muudaks oma telefone vähem sõltuvusttekitavateks, siis iPhone X on küll samm täiesti vastupidises suunas. Õnneks on sellel piisavalt hea aku, et survele vastu pidada. Suudaks ma ennast veidi enam vaos hoida, siis võiks ühe laadimisega isegi paar päeva vastu pidada.
Kokkuvõtteks
Nagu ma juba alguses ütlesin on Apple’il algusest peale visioon, milline telefon olema peab ning turundusega käsikäes viiakse seda edukalt ellu. Minu jaoks ehk liiga tasapisi, kuid eks aktsionäridel ole omad ootused. iPhone X on saanud ohtralt vastakaid hinnanguid, küll kodunupu kadumise, küll Face ID ja kohe kindlasti oma hinna üle. Samas ei saa ma võtta tõsiselt Face ID kriitikat, kui kasutaja kurdab, et ekraanilukk ei lähe maha, kui ta on oma näo poolenisti patja surunud. Või et ekraaniluku avamiseks tuleb lisaks telefonivaatamisele veel sõrmega üle ekraani libistada. Sama hästi võiks ju nuriseda, et telefoniga rääkimiseks tuleb suu lahti teha või et vihmaga õues jalutades saab märjaks.
Nagu öeldud, on minu käest läbi käinud mitmeid häid ja väga häid telefone, kuid mitte ühelgi neist pole varem olnud sellist vau-efekti nagu iPhone X-il. Kindlasti on paljude jaoks takistuseks selle seadme kõrge hind. Samas aga pean ma iPhone X-i pigem selliseks telefoniks, mida igal järgneval aastal uuema mudeli vastu ei vahetata, vaid mis muutub aja jooksul kasutaja persooni lahutamatuks osaks. Tänu oma intuitiivsusele ja personaalsusele on see vaieldamatult kõige isiklikum tehnikavidin, mida tean. Seade, millega kasvatakse aja jooksul kokku.
Kokkuvõtlikult on vähemalt minu jaoks kõik ülejäänud hetkel müügis olevad telefonid nö eilse päeva mudelid. Seega on aga igaühe enda otsustada, kas ta liigub tulevikku koos iPhone X-iga või eelistab jääda traditsiooniliste väärtuste juurde.