Kas Kenko Pieni M on loovuse sütitaja või kallivõitu mängukann?
Kõigepealt üks ausameelne ülestunnistus. Kui mulle öeldakse, et Kenko Pieni M on “mängukaameraga”, siis manab fantaasia kohe silme ette odava plastvidina, mida müüakse supermarketite mänguasjaosakonnas üllatusmunade kõrval.
Õnneks lükkas see kaamera selle eelarvamuse, aga üsna kiiresti ümber. Mitte et Pieni M sooritaks midagi tehniliselt muljetavaldavat, aga see, mida Pieni M teeb, on tehtud omamoodi armsalt ja karakteriga.
Veidi elevile ajas mõte sellisest mini-retrokaamerast ka seoses minu äsjaärganud armastusega tšehhi fotograafi Josef Sudeki (Soudeki) loomingu vastu. Sudeki loomingus on graafilisel täpsusel hoopis teisejärguline roll, siin ruulivad udu, varjud, emotsioonid, romantika, salapära, kaduvus jms. Sealjuures 1,2 MP fotoresolutsioon peaks just midagi sellist pakkuma kohe kuhjaga!
Kenko Pieni M välimus
Esimene kokkupuude Kenko Toy Camera Pieni M mini-digikaameraga on puhtalt füüsiline elamus. See on lihtsalt ebanormaalselt pisike ehk mõõtudega vaid 63 x 36 x 19 millimeetrit ja praktiliselt kaalutu (vaevu 23 grammi). Illustratsiooniks, et see kaalub vähem kui üks korralik kompvek.
Pihku võttes meenutab see siiski pigem meeldivat ja kvaliteetset miniatuuri kui odavat pudi-padi. Plastkorpus on lihtne ja puhas ning disain järgib klassikalisi jooni: see on lihtsalt üks väga kaamera-kujuline kaamera.
Visuaalselt on tegu sümpaatse ja pretensioonitu kaaslasega, mis oma retrohõngulise disainiga meenutab aegu, kui fotograafia oli veel pisut ettearvamatu ja maagiline.
Kui paljud tänapäeva seadmed püüavad oma väärikust rõhutada metalli ja klaasiga, siis Kenko on jäänud truuks plastikule, mis on siiski meeldivalt tihke ega nagise käe all.
Erinevalt nutiseadmetest, mis teatavad oma olemasolust agressiivsete piiksudega, on Pieni M vaikne ja tagasihoidlik. Ainus märk seadme digitaalsest hingeelust on pisike värviline LCD-ekraan, mis on selles hinnaklassis arvestatav boonus. See on piisavalt suur, et kadreerimisel abiks olla, ehkki pildi lõplikku teravust sealt adekvaatselt hinnata ei saa.
Digitaalne nõelasilmakaamera
Tehnilises plaanis on Pieni M teadlik ja isegi jultunud samm minevikku, sest selle 1,22-megapiksline sensor kõlab aastal 2026 nagu halb nali, kuid siin peitubki selle vidina kogu filosoofia.
See ei võistle nutitelefoni tehisintellekti poolt ületöödeldud ja liiga perfektsete fotodega.
Tegelikult meenutab Kenko Pieni M abil pildistamine pigem jäädvustamist pinhole-kaameraga, mis on aeglane fotograafia, kus puudub autofookus ja kontroll detailide üle. Pildid on pehmed, dünaamiline ulatus peaaegu olematu ning taevas põleb eredas valguses sageli lihtsalt valgeks laiguks.
Samas on selles primitiivsuses teatav teraapiline külg – see on visuaalne märkmik, mis sunnib sind märkama hetke, mitte megapiksleid. Numbrid seadme taga on mõõdukad: 1/9-tolline CMOS-sensor, f/2.8 fikseeritud fookus ja säriaeg 1/100 sekundit. Pildid salvestatakse microSD-kaardile (ei kuulu komplekti) ja toidet pakub sisseehitatud laetav aku.
Pildikvaliteedi osas tuleb jääda realistiks ehk Pieni M ei tee teravaid ega detailseid pilte ning see polegi eesmärk. Kaamera iseloom pääseb mõjule just siis, kui valgust on vähe või see on ootamatu.
Tulemus on sageli udune, kergelt vignetiga ja värvitoonidelt üllatav. Kenko ise viitab sellele kui maalilaadsele efektile ja nad ei eksi – akvarellsus ja õlimaalilisus on siinkohal täiesti kohased terminid.
Loovuse turgutamiseks on kaameral neli värvifiltrit: mustvalge, oranž, sinine ja roheline ja neid saab vahetada lihtsa nupuvajutusega. Just mustvalge filter on see, mis annab piltidele vanamoodsa analoogse välimuse, mille pärast seda kaamerat üldiselt osta tahetakse.
Oma mõõtmetest hoolimata on kaamera ka videovõimekusega, aga see kvaliteet on mõistagi täielikus korrelatsioonis ka pildikvaliteediga. Kokkuvõttes meenutab video suuresti mingite soodsate (et mitte öelda odavate) turvakaamerate salvestusi, mida juutuubis rohkelt leida võib.
Kenko Pieni M igapäevane kasutamine
Sellise dgikaamra kasutamine on vahelduseks lihtne ja tervendav, sest pole vajadust menüüde sirvimise ega RAW-failide peenhäälestamise vastu. Pildid saavad sellised, nagu nad saavad!
See minimalistlik kogemus on suunatud loovfotograafidele, kes on väsinud tehnoloogia täiuslikkusest. Kaamera mahub igasse taskusse, kuid tegelikult peitub selle toote üks peamisi tagamõtteid hoopis mujal kui optikas või taskus.
Täiskasvanud inimese kaelas mõjub see seade pigem unikaalse unisex-ehtena, mis annab diskreetselt, kuid silmatorkavalt märku kandja fotograafiahuvi kohta. See on suurepärane vestluste alustaja, tõmmates tähelepanu märksa kindlamalt kui mistahes uus telefonimudel. See on justkui high-tech ripats, mis muudab hobi sotsiaalseks deklaratsiooniks.
See on loominguline mänguasi, mille riputad kaela, kui lähed neljajalgse sõbraga jalutama ja tahad tabada hetke, mis näeb välja nagu vana kulunud postkaart. Või riputad seltskonda minnes endale kaela, lootuses, et mõni julgem inimene sinuga fotograafia alast vestlust alustab.
Siin annaks ma ka ühe tasuta stilistilise soovituse vahetada kaamera rihm välja, millegi vähe edevama vastu. Ilmselt isegi kett rõhutaks rohkem kaelakaamera rolli ikoonilise aksessuaarina.
Piltide laadimine arvutisse käib samuti mängeldes. Lihtsalt ühenda kaamera USB-C kaabli abil arvutiga ja vähemalt Windows tunneb selle koheselt ära. Mõistagi võid oma elu ka keerulisemaks muuta ning kasutada SD-kaardi lugejat.
Kellele ma Kenko Pieni M kaamerat soovitaks?
Kenko Pieni M on aus kaup neile, kes tahavad midagi käegakatsutavat ja analoogset, mis ei pretendeeri täiuslikkusele. See pakub vabadust ja mängulisust, mida meie kiires maailmas sageli napib.
Selle vähem kui 70-eurone hind peegeldab hästi seadme olemust: see on naljakas, armas ning üllatavalt hingestatud pisiasi. Suur osa pilte sarnansed pigem akvarellide kui fotodega, aga ma arvan, et antud toote puhul on see pigem täiesti oodatav.
Kui otsida endale mingit lege põhjendust Kenko Pieni M soetamiseks, siis võiks öelda, et antud kaamera puhul on tegu noorusliku mässuga viimse kui detailini hoolsalt lihvitud kaasaegse digifotograafia vastu.
See on radikaalne seiskohavõtt üha täiuslikuma pildikvaliteedi poole pürgiva digifotograafia vastu, täielik lo-fi manifest. Või siis lõbus mänguasjakene ja jututeemade algataja.







