Väline ilu

Alustuseks – milleks üldse selline klaviatuur? Asja iva on lihtne. Mitmed telefonikasutajad trükivad üsna palju. alustades SMS’idest ja meilidest kuni suhtlusportaalide ekspluateerimiseni ja blogimiseni. Kuigi olen jõudnud järeldusele, et parematel suure ekraaniga telefonidel on ekraani pikemasse serva asetuv ekraaniklaviatuur sama mugav kasutada kui väljalibisatav nuppudega variant, kasutavad paljud inimesed siiski ekraani lühemasse serva asetuvat klaviatuuri (kus ta on siis ekraanil samas kohas, kus ChaChal pärisklaviatuur), seal aga on tähenupud palju väiksemad ja trükkimine seega veaohtlikum. Miks nad seda teevad? Kas nad on tõesti nii lambad, et  ei tea, et androidi ekraani saab pöörata küliti? Ei. Asi on hoopis selles, et enamasti on vaja kirjutada ainult üks-kaks lauset, kui sedagi. Hakka siis selle pärast telefoni käes keerutama ja veel mingit sahtlit lahti lükkama.

Klahvid on kõrged ja kumerad, mis tähendab, et kui sa oled tavaarvuti qwerty klaviatuuriga sinasõber, läheb ChaCha klaviatuuriga harjumine kiiresti – näpp libiseb üle klahvide ja teab ise kuna ta õige klahvi kohal on. Ekraaniklaviatuuri puhul peaks nuppude täpsed asukohad kätte harjutama.

Androidil harva esinevalt on olemas ka roheline nupp kõne vastuvõtuks ja punane selle katekstamiseks. üsna loogiliselt käituvad need nupud ka väljaspool helistamist – roheline viib kõneloendisse ja punane käitub koduklahvina.

Ekraani all vasakus nurgas on FN klahv, mis mõistagi võimaldab trükkida klahvidele siniselt märgitud sümboleid. Üks vajutus rakendab käsu ainult järgmisele nupuvajutusele topeltvajutus lukustab. Samuti käitub ka shift klahv ja vastav märge ilmub ka ülesse teadeteribale. Lisaks sellele viib FN+tühik seadete menüüsse ja FN+punkt käivitab kaamera. Kui tekstisisestuses annab FN+P märgi “@”, siis shortcut menüü väitel pidi vaikeseisus see avama veebirakenduse, aga minul see ei õnnestunud. Kui tekstiväli ootab ainult numbreid, siis ei pea FN klahvi selleks eraldi vajutama.

On olemas ka nooleklahvid mis võimaldavad navigeerida enamustes kohtades nii, nagu see loogiline tundub. Näiteks vasakule-paremale vahetavad koduekraane.

Telefoni ülemist poolt domineerib musta raamiga ümbritsetud ekraan. Musta raami sees on ka Androidi mahutundlikud nupud – kodu, valikud, tagasi ja otsi. Ekraan on üsna hea pikslitihedusega, mis tema väikest mõõtu arvestades on hädavajalik. Ekraani vasakule kallutades tegid värvid üsna ruttu nihke rohelise poole.

Mul oli tagasihoidlik lootus, et väike ekraan aitab akul keskmisest kauem kesta, aga see osutus ekslikuks. Ekraani kohal on kõiki HTC’sid ühendav disainielement – pikk kaarjas metallvõrguga kaetud kuular, mille all võib märgata vilkumas tühjeneva aku tulukest. Ekraaniluku nupp on samuti harjumuspärases kohas, aga korpusesse sulanduv ja ebamäärase käiguga, nii et tema vajutamine tahab pisut harjumist. Siit leiab ka 3,5mm kõrvaklapiväljundi.

Vasakul küljel on topeltnupp heli reguleerimiseks ja sügavale korpusesse peitub microUSB pesa. Siit on näha ka telefoni murtud disain, mis kallutab ekraani pisut otsemini vaataja suunas.

Telefoni tagaküljelt leiame loomulikult kaamera koos LED välguga, pilu kõlari jaoks, veidi reklaami ja väikese augu nöörijupi jaoks. Kaamera teeb äratuntavalt telefonikaameralikke pilte. Kehvas valguses peaks ikkagi päris fotokas kah taskus olema.

Kui seda hõbedasest randist allapoole jäävat valget paneeli lülata telefoni alumise otsa poole, tuleb see telefoni küljest ära. Kui näpud on palaval suvepärval higised, võib heaga tööriistakasti ligi võtta – ilma võitluseta ta lahti ei tule. Paneel on üsna paks ja toekas, ilmselt seetõttu, et ChaCha on siiski soodsama otsa telefon ja odavamaid materiale ei saa nii õhukeseks ajada. Mälukaardipesani jõudmiseks on järjekordselt vaja eemaldada aku, mis minu arvates muudab eemaldatava mälu üsna mõttetuks. Võiks ju siis kohe emaplaadile suure mälu keevitada.

Lisaks on sel telefonil veel üks nupp, aga sellest räägime hiljem.