Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 13. okt. 2024

Rulli end üles

Üles

Kommentaare pole

Logitech G13 – meeste G-punkt leitud ehk klaver põõsasse :: Digitest

Sissejuhatuseks on mul mõned väited, mille tõestamiseks piisab lihtsast loogikast ja elukogemustest. Enamus mehi on mängurid ja enamus arvutimänguritest on mehed. Just nimelt mehed, sest arvutimängurite keskmine vanus nihkub märkamatult ülespoole. Vanim võrgumängur, keda ma isiklikult kohanud olen oli sündinud aastal 1949.

Ning meestele meeldib võita. Oi, kuidas meile meeldib võita.

Või(s)tluskirg on meestel veres juba ürgsetest aegadest peale ning arvutimängud on selle võitluse tsiviliseeritud väljundiks. Võit on see, mis paneb mehel vere keema ning muudab ta tõeliselt isaseks.

Võit lahinguväljal (ka virtuaalsel) sõltub kahest faktorist. Osaleja võimetest. Ning tema varustusest. Kui oskustest kipub nappima, siis võib otsustavat rolli omada võitleja relvastus.

Mu härrad (ja vähesed daamid), lubage tutvustada – Logitech G13 gamepad. Relv, mis võib anda teile piisava ülekaalu kakeldes ’kunstliku intelligentsiga’ ehk AI-ga, kuid mille tõeline väärtus tuleb kõige paremini esile heideldes võrgumängudes teiste meestega (vt teksti algust). Just siin pakub ta sulle võimaluse saata teele saatuslik tinauba, mõõgatera või tulekera oma oponendist murdosa sekundi võrra varem.

Mille järgi siis kindlaks teha, et G13 on mõeldud just meestele? Esimene tundemärk on suurus. Logitech’i gamepad on piisavalt pirakas ning tema klahvid laotuvad meeldivalt laiali just täissuuruses peopesa all. Tillematele näpukestele siin paraku erilist mugavust ei leia, kuid mehised mängijad ei pea lahingut lüües varsti enam oma ’mänguplatsile’ (hmm, mitte kõige õnnestunum tõlge ’gamepad’ist) pilkugi heitma,kuna näpud leiavad instinktiivselt üles vajalikud klahvid. Nupud on piisavalt suured ning piisavalt kõva käiguga. Ranne toetub mängides mõnusalt ergonoomilisele randmepadjale, mis muudab kergeks ka pikemad lahingud kollide või teiste mängijatega. 12 points to Logitech!

Teiseks Logitechi välimus. Mehelikult monokroomne must. Väärikas ning samas eriti silma ei torka. Puuduvad igasugused silmariivavad ’viled ja kellad’, mis poisikesed ila nõristama panevad. 12 points to Logitech!

Kolmandaks tundemärgiks võib pidada ka üle keskmise hinda. Kvaliteeti investeerivad tavaliselt juba elukogenud inimesed, kes teavad, mida nad tahavad ja kellel on võimalus seda endale ka lubada. Peale paariaastast kasutamist võin siiski öelda, et esimesel hetkel ehk gamepadi kohta liiga kõrge hind on end oma kasutamisnaudinguga ammu kuhjaga tasa teeninud. Victory is ours and all your bases belong to us!

Kasutamismugavuselt ja –lihtsuselt aga saaks Logitechi meistriteosega hakkama ka rinnalaps. Okei, see oli nüüd küll liialdus, kuid algkooliõpilasele poleks see enam kindlasti probleemiks. Makrosid salvestada ja nuppude funktsioone muuta võib sõna otseses mõttes jooksu pealt. Või lennult, kui see teile rohkem sobib. Gamepad’i servas asuv portatiivne joystick (rõõmupulk, hehe) muudab tavalisest sujuvamaks ka mängudes lendamise, ilma, et tuleks täismõõdus ’rõõmupulka’ nagu vänta oma higises peos hoida.

Kui varasemate aastatel on onud peavalu Logitech’i (kuri)kuulsa SetPoint tarkvaraga, siis G13-ga kaasaskäiv soft on sulaselge rõõm: piisavalt intuitiivne ning probleemivaba. Ühtegi ’sitikat’ pole senini veel ette sattunud. Erinevatele kasutajaprofiilidele saab gamepad’il lisada erineva taustavalguse. Nii saan mängus tegelasi vahetades  alati kindel olla, et minu mage ei kasuta mitte minu assassini profiili, vaid püsib ikka oma liistude juures.

Ainus süüdistus, mida tahaks Logitech G13-le esitada, on see, et ta on muutnud minu Logitech G15 klaviatuuri mängude jaoks täiesti tarbetuks. Nii olengi viimase G-nupud pannud hoopis tootvale tööle, mis peaks tegelikult igale mänguriklaverile täiesti häbistav olema.

Õnneks jätkub senini veel piisavalt tööd minu armsale Logitech G9 rotile.

Lõppude lõpuks pean ma lugejate käest andestust paluma, et minu elu esimene vidina-arvustus sedavõrd pikaks venis. Vabanduseks tooks sama põhjenduse, mida kasutas Karl Marx Engelsile kirjutades (või oli see nüüd vastupidi): Anna andeks armas sõber, et ma nii pikalt kirjutasin, kuid mul oli lihtsalt väga vähe aega.