Roccati hiirtega olen ma koos elanud nüüd juba julgelt üle kümne aasta, võib-olla juba ka tosin aastat. Roccati arvutihiir pole mitte minu pereliige, vaid pigem juba kehaosa. Tõsi küll, see kehaosa mudel vaheldub erinevate intervallide järel ja lisaks asendavad teda episoodiliselt ka teiste firmade esindajad. Aga ainult episoodiliselt.

Seetõttu võin ma öelda, et tunnen Roccat mängurihiirte, kui liigi, hingeelu piisavalt hästi. Kui mitte kõige paremini siin Eesti Vabariigis. See teadmine annab mulle õiguse väita, et Kone on Roccati perekonna üks populaarsemaid st arvukamaid alaliike. Läbi aastate olen huviga jälginud nii Roccati, kui ka Kone evolutsiooni ja võin rõõmuga tõdeda, et areng pole ühegi kännu taha pidama jäänud. Ja tänavu ehk 2021. aastal ilmavalgust näinud Kone Pro Air on siin suurepäraseks näiteks.

 

Välimus

Disainis on Roccat uue Kone Pro Air puhul astunud suure ja julge sammu edasi oma hiirte tavapärasest ehk pisut kandilisest disainist. Kadunud on teravad servad ja konkreetsed, sirged jooned ning hiir tundub sujuva ja isegi pehmena. Tuleb tunnistada, et tulemuseks on ilmselt kõige mugavam hiir, mille Roccat on ilmale toonud. Saksa konkreetsus on asendunud ameerikaliku mugavusega ja käsi lausa puhkab sellel.. Ma ei tea, kas sellise drastilise muutuse põhjuseks on saksa Roccati omandamine ameerika Turtle Beach’i poolt või on tegu juhusliku kokkusattumusega.  

Hiire kuju jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje kahekäehiirest, kuid väikese ebasümmeetria järgi võib aru saada, et tegu on siiski paremakäelisele mõeldud arvutiaksessuaariga – hiir on kergelt paremale poole kõver.

Minu jaoks suureks plussiks on ka kaasaegse hiire jaoks vältimatu valgusmäng. Kui Roccati varasemaid hiiri võiks tänu nende eredale valgustatusele kasutada väiksemat sorti majakatena, siis Kone Pro Air’i valgusefektid on meeldiva sordiini all st kergelt summutatud – valgus peab oma tee välja murdma läbi matistatud kärjemustriga plasti.

Kui minu Roccat Vulcan 120 Aimo klaviatuur oma LED-valguses nooruslikult leegitseb, siis Kone Pro Air’i kergelt tuhm (AIMO) valgus jätab vägagi soliidse ja väärika mulje vähemalt oma originaalsätetes, mida saab tarkvaraliselt reguleerida.

Ahjaa, välimuse puhul ei saa me mööda vaadata ka kaablist ja siin on mul jälle võimalus puhtast respektist kaabut kergitada – tekstiilkattega kaabel on pehmeim, mida ma kunagi olen kasutanud. See tähendab, et kaabli jäikus ei peaks küll mitte vähimatki takistust põhjustama. Ehkki põhimõtteliselt on tegu juhtmevaba hiirega, siis võin öelda, et tegelikult pole suuremat vahet kaabliga ja kaablita kasutusmugavuse vahel. Küll aga kahtlustan, et see kaablikattematerjal võib üsna kergesti tolmu ja muud sodi enda külge korjata.

Hiire disain peitis veel ühe pisikese saladuse, mille avastasin alles hiljem. Nimelt on Roccat Kone Pro Air kõhu all veider kandiline auk, mille otstarbest ma esialgu arugi ei saanud. Hiljem aga jõudsin järeldusele, et see oli loodud spetsiaalselt hiire Bluetooth-adapteri (tongle) jaoks, et see näiteks reisides kaduma ei läheks.

 

Kasutamine

Roccatil on väga õige tootearendusstrateegia – iga uus mudel on parem kui eelmine. See väide võib küll kõlada naeruväärse truismina, kuid reaalses elus pole see põrmugi alati nii, et uudistoode on eelmistest kõigi näitajate poolest üle.

Roccat Kone Air Pro on kindlasti Roccati hiirte evolutsiooni ülim tipp. Hetkel!

Kui nüüd üdini aus olla, siis see oli armastus esimest pilgust – eks tšempionit on lihtne armastada, võib arvata lugeja. Ainult, et siis, kui ma hiirt kasutama hakkasin, ei olnud mul aimugi, et tegu on Roccati absoluutse tipphiirega. Ilmselt üks põhjus kiireks armumiseks oli hiire üllatav ja isegi ebaroccatlik välimus ehk selle sujuvad ja voolavad jooned ning igasuguste teravate nurkade-servade puudumine.

Teiseks põhjuseks oli hiire mugavus – mulle ei meenu lähiminevikust ühtegi teist hiirt, millel käsi sedavõrd mugavalt lesima jääks. Mul tekkis isegi tunne nagu sulaksid käsi ja hiir kokku ning ka seda tunnet ei meenu mulle varasematest Roccati hiiremudelitest.

Kolmandaks faktoriks tuleb pidada hiire kergust. Veel mõned aastad tagasi kuulus mu süda jäägitult suurtele, rasketele ja ohtrate klahvide-nuppudega varustatud hiirtele, kuid Roccat on mu nendest pea täielikult võõrutanud. Muuseas, mis klahvidesse puutub, siis varem pole ma klahvivajutusele kaasnevatele klikkidele tähelepanu pööranud, kuid seekord jäid need mulle kõrva ja seda heas mõttes. Roccati optilise titaanklahvi klõps meenutas mulle mõneti Zippo tulemasina patenteeritud klõpsu – mitte küll nii vali ja ergas, aga selline meeldiv.

Eelnenud punktidega võrdväärne on ka hiire kiiduväärt akukestvus. Ma ei jälginud päris täpselt mitu päeva või nädalat hiir ühe laadimisega vastu pidas, kuid seda oli palju. Mingil hetkel küll ilmus mu ekraani alaserva väike aknake, mis ütles, et hiire aku täituvus on vaid 20%, kuid mul on tunne, et see aknake püsis seal umbes nädala, enne, kui ma otsustasin hiire laadimiseks USB-C kaabli abil arvutiga ühendada.

Ilma kaablita saab hiire arvutiga ühendada nii bluetooth’i kui ka 2,4GHz võrguadapteri abil. Tänu oma kergusele on hiir äärmiselt kiire ja hämmastavalt täpne nii juhtme otsas kui ka juhtmevabalt – mina igatahes mingit vahet ei tundnud.

Kogu selle kiidulaulu vahukoore juurde oleks vaja ka midagi soolast või isegi teravat. Nii nagu pole okasteta roose, nii pole ka täiuslikku arvutihiirt – kõige harjumatum oli mulle hiire DPI (19 000!) muutmiseks vajalike klahvide puudumine.

Ehkki minul isiklikult mängides DPI-d muuta pole vaja, siis kindlasti on terve armee neid, kelle jaoks on see oluline. Mingil määral võiks DPI-d muuta hiire kõhu all asetseva profiilivahetusnupu abil. Kasutaja võib lihtsalt eri profiilide alla salvestada erinevad DPI-d ja probleem on sellega lahendatud. Veidi ebamugav on muidugi, et selleks peab hiirele kõhu alla ronima. Teiseks tahaks veidi norida pöidlaklahvide asukoha üle – need võiksid asetseda paar millimeetrit allpool, et nende kasutamiseks ei peaks pöialt liialt kergitama.

 

Kokkuvõtteks

Roccat Kone Pro Air on minu kogenud silmale väga huvitav hiir, sest peaaegu ilmetu välimuse taga on peidus palju rohkem kui silmale näha. Klapp minu käe ja Kone Pro Air’i tekkis fenomenaalse kiirusega, mida ma varasemast ajast ei mäleta ühegi teise hiire puhul.

Ehkki eemalt vaadates võib Kone Pro Air jätta üsna kahvatu mulje, siis reaalne kasutuskogemus paneb asjad paika. Ning hoolimata sellest, et Kone Pro Air on pea topelt kallim hinna poolest järgmisest Roccati hiirest, siis mina ütlen, et asi on iga senti väärt. Põhjustest kirjutasin ma pikalt juba ülevalpool ega hakka neid siin taas üle kordama.

Mida lähemale jõudsin ma selle arvustuse lõpule, siis seda nukramaks ma muutusin. Küsite, miks? Aga seepärast, et seda lähemale jõudis ka aeg armsaks saanud lemmikhiirest lahkumiseks.

Ah, et miks ma siis endale sellist head hiirt ei osta? Aga sellepärast, et mul on hetkel lisaks Kone Pro Air’ile laual veel kaks (Logitech G903 ja Roccat Kain 100 Aimo) ja sahtlis neli (Logitech G700, Razer Naga, Razer Ouroboros ja Roccat Tyon) hiirt ning mul ei õnnestu mingi valemiga oma abikaasat veenda uue ja kalli hiire vajalikkuses. Vähemalt mitte enne, kui enamus neist hiirtest on liikumisvõimetuks muutunud.

Kui aga sina oled praegu uue hiire otsingul ja tahaksid midagi väga head, siis mina hetkel küll ühtegi paremat soovitada ei oska, kui Roccat Kone Pro Air. Tõsijutt.

 

• Telli Roccat Kone Pro Air endale Photopointist ››