Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 7. dets. 2024

Rulli end üles

Üles

3 kommentaari

Sony A9 – hübriidkaamera, mis kvalifitseerub olümpiale :: Digitest

Sony A9 – hübriidkaamera, mis kvalifitseerub olümpiale
Lauri Veerde

Augusti algul möödus 9 aastat sellest, kui Olympus ja Panasonic oma Micro Four Thirds kaameratüübi välja kuulutamisega hübriidkaameratele aluse panid. Kogu selle aja on hübriidkaamerad – eriti just profifotograafide tasandil – jäänud peegelkaamerate varju. Peamiselt autofookuse tõttu, mis olevat peeglitega võrreldes lootusetult aeglane. Või siis elektroonilise pildiotsija tõttu, mis on optilisega võrreldes ebaloomulik kasutada.

Sony A9 hübriidkaamera muudab sellist jõudude vahekorda võimsalt ja lõplikult. Lõpuks ometi eksisteerib hübriidkaamera, mis on täpselt samas liigas elitaarse duoga Canon EOS-1D X Mark II featuring Nikon D5. Ja mitte lihtsalt samas liigas, vaid nii mõneski aspektis neist kahest sammukese eespool. Võib-olla ainult valgusjõuliste superteleobjektiivide puudumine Sony valikus on see põhjus, miks spordiväljaku äärne armee veel peeglitega klõbistama peab. Küll aga Sony sellegi puuduse mõne aasta pärast korrigeerib.

Sony A9 on keerukas kaamera, täis palju erinevaid funktsioone ja võimalusi. Selle mõne päeva jooksul, mil see aparaat minu kasutada oli, ei jõudnud ma testida läbi kõiki omadusi. Allolev arvustus annab edasi minu üldised muljed ja samuti kõige olulisema – teravustamiskiiruse ja sarivõtte koostoimimise keerulisemates valgusoludes kõrgema ISO taseme juures.

 

Tehniline tulevärk

 

Sony A9 kõige olulisemaks iseloomustajaks on kiirus. A7R II oma 43 MP sensoriga on pigem rahuliku pildistamise jaoks, A9 on aga valmistatud spetsiaalselt kiire liikumise pildile püüdmiseks ja sobib seega spordi- pressi- pulma jne fotograafide tööriistaks. Kaamera pildistab 20 MP sarivõtterežiimil jälgiva teravustamisega kuni 241 (pakitud 12-bitist) RAW faili järjest. Vaikse, elektroonilise “katikuga”.

See sarivõttekiirus on fenomenaalne. Ma soovitan – vaata, millises fotopoes Sony A9 kaamera väljas on, võta enda kõige kiirem SD-mälukaart kaasa ja mine proovi seda sarivõtet. 20 kaadrit sekundis – see on ju praktiliselt sama kiire nagu videosalvestus (standardne video kaadrisagedus on 24 fps)!

A9 puhul on ülioluline see, et kiire sarivõte on kombineeritud jälgiva teravustamisega. See tähendab, et kui sa pildistad kiirelt sinu poole liikuvat sportlast 20 kaadrit sekundis, siis hoiab A9 autofookus sportlase teravana esimesest kaadrist kuni viimaseni.

Kindlasti peab eraldi välja tooma, et puhtalt kiire piltide täristamine ei anna fotograafile praktikas suurt midagi. A9 puhul on ülioluline see, et kiire sarivõte on kombineeritud jälgiva teravustamisega. See tähendab, et kui sa pildistad kiirelt sinu poole liikuvat sportlast 20 kaadrit sekundis, siis hoiab A9 autofookus sportlase teravana esimesest kaadrist kuni viimaseni. Sarivõtte ajal, Lock-On autofookuse režiimis kontrollib kaamera kogu aeg teravust, saab aru millises suunas teravustatud objekt liigub ja hoiab teravust sellel nagu ükski teine fotokaamera.

Teravuse hoidmiseks on sensoril 693 faasituvastusega teravustamispunkti – need punktid on jaotatud üle terve kaadri nii et ükskõik kuhu objekt kaadris liigub (kasvõi päris äärealadele), A9 suudab selle ikka teravana hoida. Sellest teravustamisest kirjutan koos pildinäidetega täpsemalt allpool.

Sony A9 olulisemad tehnilised andmed ja omadused

  • Uue, nö “kihilise” konstruktsiooniga pildisensor teeb võimalikuks 20x kiirema andmete lugemise sensorilt. Mitte ainult piltide salvestamine ei muutu selle tõttu kiiremaks, vaid samuti ka autofookus ja särimõõtmine. Sest hübriidkaamerate puhul tulevad ka need andmed pildisensorilt

  • Sensori tundlikkus ISO 100–51 200, laiendatav ISO 50–204 800
  • Keresisene 5-teljeline värinastabilisaator, kuni 5 stoppi. Keresisene värinastabilisaator muutub veelgi tõhusamaks koostoimes Sony E-bajonetiga objektiivide sees oleva optilise stabilisaatoriga. Enamikul objektiividel ei ole stabilisaatorit mõnel aga on
  • 20 kaadrit/sek sarivõte koos autofookuse ja särimõõtmisega – kuni 241 kaadrit pakitud RAW faili
  • Kiireim säriaeg mehaanilise katikuga:1/8000 sek. Kiireim säriaeg elektroonilise katikuga: 1/32 000 sek
  • Video salvestamine XAVC S, AVCHD või MP4 vormingus. Video salvestamiseks kasutab A9 kogu sensori pinda (mitte ainult osa sellest, nagu suure sensoriga fotokaamerad tavaliselt). Kõik 24.2 megapikslit salvestavad videot, mis 4K klipi filmimise ajal vähendatakse koheselt kaamera sees 4K mõõtu. Sellisel salvestusprotsessil saadud video on tavalisest teravam ja igatpidi kvaliteetsem.
    • 4K UHD videosalvestus kaadrisagedusega 24/30 fps, andmesagedusega 100 Mbps
    • Full HD videosalvestus kaadrisagedusega 50/25 fps, andmesagedusega 50 Mbps
    • FullHD salvestus aegluubis video jaoks kaadrisagedusega 100 fps andmesagedusega 100 Mbps
    • 3.5mm mikrofoni ja kõrvaklappide pesad
    • S Log režiim kahjuks puudub
  • 3-tolline puutetundlik kallutatav LCD ekraan. 1440 000 pikslit.
  • 0,78× suurendusega 3,68 megapiksline OLED pildiotsija. Praktiliselt viivituseta pilt ka kiiremal kaamera liigutamisel. Ilus, suur, terav pilt. Viivitusevaba, sest standardseks pildiotsija kaadrisageduseks on 120 fps. Elektroonilise katikuga pildistamisel 60 fps.
  • Bluetooth, WiFi ja NFC ühendused – võimalik juhtida kaamerat mobiiltelefoni abil, ühendada kaamera telefoniga GPS-sildistamiseks, või fotode saatmiseks
  • Lisaks tavalistele USB ja HDMI ühendustele on A9 kaameral ka täismõõdus 1000Base-T Gigabit Ethernet pesa. See teeb võimalikuks kiire andmete saatmise FTP kaudu. Või krütptituna, üle FTPS ühenduse, kui seda vaja peaks olema
  • Kaks mälukaardipesa. Ülemine toetab SD mälukaarte kuni UHS-I kiirusteni. Alumine toetab ka UHS-II standardile vastavaid SD-mälukaarte. Sony UHS-II mälukaardiga on maksimaalseks teoreetiliseks kirjutamiskiiruseks 299 Mb/s
  • A9 korpus koosneb magneesiumsulamist paneelidest ees, ülal ja taga. Ning lisaks veel magneesiumsulamist raamist, mis toetab kõiki seesmisi detaile. Objektiivi bajonett on Sony sõnul tugevam kui senine – kinnitatud korpuse külge nelja asemel kuue kruviga. Ka minu Sony A7R kukkus sel suvel õnnetult ja alumine bajonetikruvi murdus korpuse küljest lahti. Pärast kiiret esipaneeli vahetust võis pildistamine muretult jätkuda. Loodetavasti peab A9 kukkumistele paremini vastu
  • A9 korpus on Sony sõnul tolmu- ja niiskusekindel. Kas sellega ka vihmas pildistada võib, seda Sony ei ütle. Igaks juhuks eriti ei soovitaks
  • NP-FZ100 liitiumaku – uhiuus, senistest A7-seeria kaamerate akudest enam kui 2x vastupidavam. Võimaldab pildistada ühe laadimiskorraga kuni 480 kaadrit (CIPA).

 

Alumine mälukaardipesa toetab UHS-II standardile vastavaid SD-mälukaarte: maksimaalseks teoreetiliseks kirjutamiskiiruseks on 299 Mb/s!

 

Käsitsemismugavus

 

Võrreldes ükskõik millise täiskaadersensoriga peegelkaamera korpusega on Sony A9 kere väiksem ja suuremaga harjunud pihku tahes-tahtmata nii mugavalt ei sobitu. Oma kaalukategoorias on A9 aga kahtlemata väga hea kasutamismugavusega kaamera – võrreldes seniste A7 seeria keredega on siin mitmed disainilahendused paremaks muudetud. Toon välja kolm olulisemat, mis mulle kohe esimesel vaatlusel väga meeldisid.

  1. Kaamera taga olev valikuratas. Senine plastine logisev valikuratas, mis läbi aastate ja erinevate Sony fotoaparaatide on olnud ikka samasugune, on suurem ja kuid pöidla all kindlama ja tihkema käiguga. Hea seadistusi muuta
  2. Videosalvestamise nupp, mis seni oli kaamera külje peal. Kui seda tarvis oli, siis oli seda halb alla vajutada. Kui seda aga vaja polnud, siis kippus see ikka omatahtsi alla vajutuma.  A9 kaameral on see nupp ilusti korraliku suurusega ja pildiotsija allnurgas. Seal seda juba niisama lihtsalt kogemata alla ei vajuta
  3. Mälukaardi luuk on päris külje peal ja selle avamine käib pisikese heebliga väga mugavalt.

Lisavõimalused seadistusi füüsiliste nuppude abil muuta on proffide jaoks alati tervitatavad. A9 kaamera ülaosas, paremal pool on eraldi ketas, millest saab muuta sarivõtterežiime. Selle all on vanade Minolta filmikerede eeskujul teravustamisrežiimide valiku ketas. Kaamera taga on heebliga AEL nupukombinatsiooni asemel profistiilis joystick – mugavaks teravustamispunkti nihutamiseks.

Väiksem korpus vajab harjumist. Nupud on selle peal üheskoos ja näppe peab kõverdama rohkem kui Canoni 5D Mark või Nikoni 8xx seeriaga pildistades. Lõpuks taandub aga kõik sellele, millega harjunud oled.

 

 

Üleüldine pildikvaliteet

Sony täiskaadersensoriga hübriidkaamerate pildikvaliteet on algusest peale suurepärane olnud. Erandiks ei ole loomulikult ka A9. Kõrgema ISO tasemega pildistatud RAW fotosid töödeldes meenutasid A9 failid mulle Sony A7S kaamera pildifaile. Koleda digimüra asemel on ka ISO 2000 juures hoopis ilus teraline struktuur, mida saab Lightroomis mahedamaks tõmmata “Masking” heebli abil. Müraeemaldust on tarvis lisada vaid minimaalselt, pildi üldine teravus on suurepärane ja dünaamiline ulatus veab töötlejal suu kõrvuni.

DxOmark sensoritestides jääb Sony A9 mitme punktiga alla nii A7R kui ka A7R II kaameratele. Praktikas mina mingit halvemat kvaliteeti ei tunnetanud – ei dünaamilises ulatuses ega ka digimüra tasemes kõrgemate ISO väärtuste puhul.

Siin all mõned fotod, mis on pildistatud rahulikumas keskkonnas:

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 44mm. Säriaeg: 1/14, ava: f/14, ISO 100. Pildistatud statiivilt.

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/20, ava: f/2.8, ISO 1600. Pildistatud käest.

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/50, ava: f/2.8, ISO 1600. Pildistatud käest.

 

 

Kiirus kiirus kiirus

Minu igapäevakaamera on A7R. Suurepärase fotokvaliteediga täiskaader, kuid samas üks aeglasemaid, mis viimastel aastatel tehtud. Selle kaameraga pildistan ma enamasti väga kontrollitud keskkondades ja peaaegu alati manuaalse teravustamisega. Sony A9 kaamera puhul peab testima teravustamiskiirust äärmuslikes tingimustes. Leidsin ideaalilähedase testimiskeskkonna Eesti Maaülikooli spordihoones, võrkpallitreeningu ajal. Valgus oli selles saalis halb – aknast peksis sisse heledam taustavalgus, laevalgustid olid kõrgel, vaheldumisi kollakama ja rohelise tooniga ning jätsid saali pigem hämaraks. Võrkpalli mängivad üliõpilased olid aga tasemel ja hüppasid kiiresti ja kõrgele. Kui mina, kes ma ju tavaliselt kiiret liikumist ei pildista, sellistes oludes häid tulemusi saan, siis saab need tulemused küll ainult hea kaamera arvele kirjutada.

Muidugi ma sain häid tulemusi. Vähemalt mulle endale tundub nii. Lülitasin kaamera jälgivale teravustamisrežiimile. Seadistasin aparaadi pildistama pakitud RAW faili ja keerasin parempoolse ketta sarivõtte peale. See peaks siis olema see 20 kaadrit sekundis.

Pildistasin, ja jälgisin imetlusega läbi pildiotsija, kuidas vilkuvad teravusetäpid – olles kord mängija teravaks saanud – olid nagu kleebituna tema küljes.

Pildistasin, ja jälgisin imetlusega läbi pildiotsija, kuidas vilkuvad teravusetäpid – olles kord mängija teravaks saanud – olid nagu kleebituna tema küljes. Olenemata sellest, kui kiirelt mängija minu poole liikus või kui varjus ta aknast sisse tuleva valguse taustal oli. Peegelkaameraga pildistades on kaadri keskel mingi piiratud ala, mille sees jälgiv teravustamine toimib. Sony A9 kaamera puhul võis aga liikuv subjekt sattuda kasvõi kaadri äärealale – ka seal olid faasituvastusega teravustamispunktid olemas ja hoidsid kenasti fookust. Vaatame:

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 30mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

 

20 fps sarivõte. See on üks seeria ühest hüppest.

Hüppe algus. Jälgige, et mängija on alguses kaamerast üsna kaugel – varvas on kollase joone juures.

Hüppe ja sarivõtte lõppuaader. Mängija on hüppel jõudnud kaamerale oluliselt lähemale. Jälgiv teravustamine on teda aga sellegipoolest fookuses hoidnud.

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 67mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4, ISO 2500. 

 

Veel üks Sony A9 pluss peegelkaamerate ees. Kadreeringut liikuva mängijaga kaasa vedades ning samal ajal sarivõtet lastes näeb A9 elektroonilisest pildiotsijast kadreeringut ilma peegelkaameratele omase vilkumiseta. Nii saab liikumise peal kadreeringut täpsemalt ja mugavamalt kontrollida. CANON EOS-1D X MARK II ja Nikon D5 kaamerate sarivõtte ajal näeb samuti kadreeringut, kuid üles-alla liikuv peegel tekitab pildiotsijas omapärase vilkumise.

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 34mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

Mitmes Sony A9 ülevaates, mida ma olen lugenud nimetatakse üheks kaamera miinuseks aeglast puhvri tühjenemist. See on see, kui pead pärast sarivõtet natuke ootama, et failid kaardile kirjutatud saaksid ja sa uut sarivõtet pildistada saad. Ma arvan, et nende ülevaatajate aeglane puhvri tühjenemine tulenes ehk tavalise kiirusega UHS-I mälukaardist. Mina kasutasin kaamera alumises mälukaardilahtris UHS-II mälukaarti ja mingeid probleeme mul puhvri tühjenemisega ei olnud. Võrkpallihüpete puhul ma muidugi ka ei pildistanud järjest 241 faili – loogiline, et nende salvestamine vahemälust kaardile võtab aega.

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 70mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4.0, ISO 2500. 

 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 67mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/4.0, ISO 2500. 

Sony A9 + FE 24-70mm f/2.8 GM @ 42mm. Säriaeg: 1/400, ava: f/3.5, ISO 2000. 

 

Kokkuvõtteks

Sony A9 on kõige profim hübriidkaamera, mis kunagi tehtud. Samas on see aga ka kõige kallim hübriid, sest kere hind (selle ülevaate kirjutamise ajal 5200€) ei jää palju alla Canoni ja NIkoni kõige profimatele peegelkaameratele.

Rahulike motiivide, nagu maastik ja stuudiotööd, pildistajale ei ole Sony A9 kaamera väga mõistlik valik, sest suurema megapikslite hulgaga, paberil veidi parema dünaamilise ulatuse ja värvusedastusega Sony A7R II kaamera saab kätte väga hea objektiivi võrra soodsama hinnaga. Kes aga ajab füüri kokku pulmade ja muude ürituste pildistamisega, või teenib rämedat rahhi spordifotograafia alal, see proovigu parem Sony A9 teravustamine ära. Võib juhtuda, et hakkab meeldima.

 

• Sony A9 hübriidkaamera Photopointis »