Tõenäoliselt üks põnevamaid “torusid”, mida Sa oma fotokaamera ette keerata saad on ultra-telesuumobjektiiv – võimalus midagi nii suurelt kaadrisse saada ja lähemalt näha kui seda üldiselt reaalselt erinevate faktorite tõttu teha saaksid on tõeliselt elevust tekitav kogemus.

Minu silmis on Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD mõeldud eelkõige loodus- ja spordifotograafiaks, aga loomulikult saab seda kasutada ka teistes fotožanrites. Tänu loodusfotograafidele Janekile ja Jan Fredile õnnestus mul jäädvustada ka haruldasemaid tiivulisi, keda ma iseseisvalt oma loodusalaste teadmistega leida ei oleks suutnud. Kuu aja jooksul, mil objektiiv minu käes oli, sai seda kasutatud nii -20°C varjes istudes kui ka testitud selle üldist sooritusvõimet seigeldes mööda Karula rahvusparki ja jäädvustades Eesti talvist loodust.

Nüüdseks juba mõnda aega turul olnud Tamron 150-500 f/5-6.7 Di III VC VXD on selle postituse kirjutamise hetkel Tamroni kõige pikem mudel Sony E-bajonetiga hübriidkaameratele. 

 

Disain ja ehituskvaliteet

Oma universaalsuse kohta on see väga kompaktne objektiiv, mis teeb sellest meeldiva reisikaaslase. Väljasuumitud asendis on see märkimisväärselt väiksem (209,6 mm) kui Sony enda ultra-telesuum FE 200-600mm f/5.6-6.3 G OSS (318 mm). Tänu oma võrdlemisi väikesele füüsilisele suurusele on seda lihtne transportida ja see ei võta kaamerakotis tohutult ruumi – eriti suur pluss neile, kes soovivad matkale või reisile head teleobjektiivi kaasa võtta.

Tegemist ei ole objektiivisisese suumiga ehk 150 mm pealt 500 mm peale suumides pikeneb objektiiv ~7 cm. Olgugi, et see on võrdlemisi kompaktne, siis ei ole tegemist sugugi kerge objektiiviga (1725 g). See on kõigest paarsada grammi kergem kui peegelkaameratele mõeldud Tamron SP 150-600mm DI VC USD G2. Kaal mind ei häiri, pigem vastupidi – sellise pika suumiga kulub lisaraskus marjaks ära ja aitab seda stabiilsemana hoida. Lisaks viitab see, et 150-500 f/5-6.7 Di III VC VXD (A057) on korraliku ehituse ja tõsise optilise konstruktsiooniga objektiiv.

Kuna tegemist ei ole objektiivisisese suumiga, siis tihtipeale on sellist tüüpi suumobjektiivid niiskusele, tolmule jm veidi rohkem haavatavad. Õnneks on Tamron ilmastikukindlusega põhjalikku tööd teinud ja objektiivi kogu korpuse korralikult tihenditega varustanud.

Tänu korralikule ilmastikukindlusele olen saanud seda liialt muretsemata kasutada ka erinevates muutlikes ilmastikuoludes. Arvestades, et tegemist ei ole siiski objektiivisisese suumiga, siis seetõttu ma pigem ei soovitaks seda väga ekstreemsetes tingimustes siiski kasutama tõtata.

Tahes-tahtmata hoogsalt ringi liikudes kipub objektiiv iseiseisvalt pikenema, mis võib olla üsna frustreeriv kui kiires olukorras soovid pildistamist jätkata samal fookuskaugusel, millega enne liikuma hakkamist lõpetasid.

Tänu Flex Zoom Lock mehhanismile saad objektiivi lukustada olenemata fookuskaugusest – sedasi saad suumi soovitud fookuskaugusel fikseerida ja vältida tahtmatut fookuskauguse nihkumist. Seda saab teha lihtsalt suumirõngast ettepoole liigutades. Valge rõngas on indikaator, et suum on lukustatud. Üks asi mis mind Flex Zoom Lock mehhanismi juures veidi häiris on kui kergelt seda liigutada saab. Muidugi on see maitse asi, aga sel põhjusel leidsin ennast mitmeid kordi olukorrast, kus olin kogemata suumi lukustanud või hoopis lukust lahti teinud.

Suumirõnga liikumisala on üllatavalt väike – kõigest 75° pöördega on võimalik suumida 150mm pealt 500mm peale ja vastupidi. Ei kõla küll nagu midagi eriti märkimisväärset, aga kiiretes situatsioonides on väga tore kui saad minimaalse liigutusega soovitud fookuskaugusele. Suumirõnga kummeeritud kate tekitab hea haarde ja mugava suumimise.

Teravustamisrõnga kohta kahjuks nii hästi öelda ei saa. Isiklikult leian, et see võiks olla laiem ja kummeeritud nagu on seda suumirõngas – sedasi oleks seda mugavam kasutada.

Objektiivil on 4 lülitit – 3 astmeline teravustamisulatuse piiraja (täisulatus, ∞-3 m ja ∞-15 m), AF/MF teravustamisrežiimi valimiseks, VC ON/OFF lüliti stabilisaatori sisse/välja lülitamiseks ja lüliti erinevate VC režiimide jaoks. Lülitid on väga hästi disainitud – lülitamisel on väga selgelt aru saada kui oled järgmisse asendisse liikunud ja kogemata asendist üle liikumise võimalus on ka peaaegu, et olematu.

Objektiiviga on komplektis kaasas ka spetsiaalse disainiga statiivijalg, mis võimaldab objektiivi Arca Swiss kinnitussüsteemiga statiivile paigaldada ilma, et peaksid end kiirkinnitusplaatidega vaevama. Sony enda ultra-telesuumil selline Arca Swiss kinnitussüsteemi võimalus puudub.

Loomulikult on võimalik kasutada seda ka teiste süsteemidega kasutades allolevat standardset 1/4″ keeret. Viltuste piltide ära hoidmiseks on kinnituse rõngal abistavad markeeringud, mis aitavad määrata korrektse positsiooni horistontaalsest asendist vertikaalsesse või vastupidi asendisse keeramisel. Ise eelistan kaamera digitaalset loodi kuna rõnga oma on keerulisem jälgida, aga tore kui need on olemas. Kui statiivi kasutamine ei ole väga sinu teema, siis mugavamalt käes hoidmiseks on võimalik see kinnitus objektiivilt eemaldada.

Suuremate objektiividega kasvab risk, et võid sellega kogemata kuskile vastu minna. Sellistes olukordades tuleb kasuks kummeeritud varjuki serv, mis pehmendab lööke ja väldib varjuki purunemist. Kummeeritud serv takistab ka libisemist objektiivi erinevatele pindadele asetamisel. Varjukil oleks ka vägagi teretulnud keerme juures ava, mis looks kiire ligipääsu ringpolarisatsiooni või muudetava tugevusega neutraalhall filtri asendi muutmiseks ilma varjukit küljest võtmata, aga kahjuks see puudub.

Nagu Tamronile ikka on kohane, siis esielement on vääristatud kaitsva fluorkattega. See on vett ja õli tõrjuv kiht, mis teeb esielemendi vähem haavatavaks igapäevastele kahjustavatele nähtustele, milleks on tolm, mustus, niiskus ja sõrmejäljed. Tänu fluorkatte tõrjuvale efektile on lihtsustatud ka igapäevane esielemendi hooldamine.

 

Lähim teravustamiskaugus

Lisaks suurele fookuskauguse ulatusele teeb selle objektiivi veel universaalsemaks selle võimekus väga lähedale teravustada – selline omadus ei ole sellist tüüpi objektiividele väga omane.

Väljasuumitud asendis (150 mm) on see võimeline teravustama kõigest 0,6 m kauguselt tähelepanuväärse 1:3.1 maksimaalse suurendusega. See on tõeliselt hea omadus kui sul on veidi huvi makrofotograafia stiilis pildistamise vastu. Sellel ei ole küll tõelise makroobjektiivi omadusi, aga peab tõdema, et see on siiski päris muljetavaldav, arvestades, et konkurendi (Sony FE 200-600mm f/5.6-6.3 G OSS) minimaalne teravustamiskaugus on 2,4 m olenemata fookuskaugusest.

 

Ühilduvus 

Kolmanda osapoole objektiivide kasutamisega on väga tähtis, et see ühilduks kaameraga. Otseloomulikult teeb see koostööd Sony hübriidkaamerate oluliste funktsioonidega nagu Fast Hybrid AF, Eye AF ja DMF (Direct Manual Focus).

Automaagiliselt korrigeeritakse kaameras ka levinud objektiivide murekohti, milleks on vinjettimine, kromaatiline aberratsioon ja moonutamine (v.a RAW failiformaat). RAW-formaati pildistades ei ole ka põhjust muretseda – vinjettimine, kromaatiline aberratsioon ja moonutamine on kenasti kontrollitud ja vajadusel hõlpsasti järeltöötluses paari kliki ja mõne slideri liigutamise abil korrigeeritav. Lisaks on selle objektiivi tarkvara võimalik uuendada läbi kaamera nagu tootja enda objektiive.

Limitatsioonid

Sellel objektiivil on ka paar limitatsiooni. Esiteks ei saa sellega kasutada telekonverterit ning kui oled Sony A1, a7R IV või a7R III omanik, siis sinu jaoks on workaround Sony APS-C režiim.

APS-C/Super35 režiimi kasutades saad ulatust 1.5x suurendada, muutes objektiivi vaatevälja 225 mm-750 mm (sama vaateväli, mis poolkaader kaamera ette keerates). Seda meetodit kasutades kaotad küll efektiivseid megapiksleid (A1 50.1MP → 21MP, a7R IV 61MP → 26MP, a7R III 42.4MP → 18MP), aga kui olukord nõuab ja sa just väga suuri väljaprinte teha ei kavatse, siis tulemused on vägagi aktsepteeritavad.

Teiseks tasub teada, et selle objektiiviga on sarivõte limiteeritud 15 kaadrile sekundis. See on mõttepunkt nendele fotograafidele, kellel on väga võimekad kaamerad, mis on võimelised pildistama rohkem kui 15 kaadrit sekundis. Eriti pean silmas sellist võimekat isendit nagu Sony A1, mis suudab elektroonilise katikuga jäädvustada 30 kaadrit sekundis. Kui su kaamera ei pildista üle 15 kaadri sekundis või see kiirus ei ole sinu jaoks oluline, siis õnneks see sind ei mõjuta.

 

Autofookus

Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD kasutab Tamroni VXD (Voice-coil eXtreme-torque Drive) lineaarset teravustamismootorit, mis tagab kiire, vaikse ja täpse teravustamise. Tamroni RXD ja VXD teravustamismootorid on näitanud väga häid tulemusi – võib öelda, et isegi ligilähedaseid Sony enda objektiividega.

Teravustamine on tõepoolest väga kiire ja vaikne, aga selle mudeli (A057) puhul pean tõdema, et tabamusmäär ei ole parim. Liikuvate subjektide pildistamisel leidus pilte, millele sisse suumides sain aru, et subjekt ei ole nii perfektselt fookuses nagu oleksin soovinud. Kuna testisin objektiivi Sony tippklassi kaameratega (A1 & A9 II) ja olen ise aastaid pildistanud Sony kaameratega, siis ei tahaks uskuda, et tegemist kasutaja erroriga ja veel enam ei saanud asi jääda kaamera võimekuse taha. Sellegipoolest on autofookus väga kiire ja tabamusmäär kolmanda tootja ultra-telesuumi kohta piisavalt hea.

 

Valgusjõulisus

Täielikult sissesuumitud asendis on 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD maksimaalne ava f/6.7 – selle koha pealt on Sigma ja Sony ultra-telesuumidel oma f/6.3 maksimaalse avaga väike eelis.

Nii nagu nimest võime välja lugeda, siis tegemist ei ole fikseeritud avaga, mis tähendab, et fookusekauguse suurenedes läheb ava kitsamaks. Ava muutub järgnevalt: 150-237 f/5, 238-386 f/5.6, 387-479mm f/6.3 ja 480-500mm f/6.7. Kuna ainult viimane 20mm on F/6.7, siis nõrgemates valgustingimustes kui ilmtingimata ei ole vajadust selle ekstra 20mm järele, siis veidi välja suumides saad gramm rohkem valgust sisse lasta.

Sellist tüüpi objektiivid ei ole eriti valgusjõulised ehk tasuks arvestada, et kui valgustingimused vähegi nõrgenevad, siis pead harjuma ISO väärtuse tõstmisega (kui aeglasema säriaja kasutamine ei ole variant). Õnneks on tänapäeva kaamerad suutelised paremini kõrgemate ISO väärtustega toime tulema ja kui järeltöötluses seda korrigeerida oskad, siis ei ole tarvis ennast sellest heidutada lasta.

 

Optiline pildistabilisaator

Sellise ultra-telesuumobjektiiviga ei tugine Tamron ainult Sony keresisesele stabilisaatorile. See on Tamroni esimene objektiiv Sony täiskaader hübriidkaameratele, mis on varustatud optilise pildistabilisaatoriga.

Tamroni VC (Vibration Compensation) võimaldab fotograafidel kasutada pikemat säriaega ja videograafidel saavutada sujuvamaid videoid. See on eriti hea abimees run-and-gun stiilis inimestele, kellel ei ole statiivi alati käepärast võtta. Sellegipoolest tasub meeles pidada, et kiiret tegevust pildistades tuleks liikumishägususe vältimiseks säri vastavalt situatsioonile seadistada.

Pildistabilisaatoril on 3 režiimi. Esimene on standard režiim üldiseks kasutuseks, teine on panning režiim subjekti jälitamiseks, mis kompenseerib vertikaalset liikumist ja kolmas framing priority režiim, mis seab prioriteediks kadreerimise, aidates kiirelt liikuvaid subjekte hõlpsamalt kadreerida. Kui soovid akut säästa, siis tasub viimast režiimi vältida, sest see on aktiivne alates kaamera sisselülitamise hetkest.

 

PILDIKVALITEET

Optilises konstruktsioonis on 25 elementi 16 grupis ning kasutatud on spetsiaalseid läätseelemente, et kontrollida erinevaid võimalikke aberratsioone nagu näiteks kromaatiline aberratsioon. Lisatud on 5 LD (low dispersion) elementi, 1 XLD (eXtra low dispersion) element ja sfäärilise aberratsiooni ja moonutuse kontrollimiseks 2 Hybrid Aspherical elementi.

Tamron on pikka aega olnud kattetehnoloogiate novaator, mis aitab ära hoida üldiselt soovimatut karakteristikat nagu ghosting ja flare. Teise generatsioni BBAR-G2 vääristus on suur samm edasi pakkudes märkimisväärselt paremaid tulemusi võrreldes esimese generatsiooni BBAR (Broad-Band Anti-Reflection) vääristusega. Juhul kui peaksid leidma end olukorrast, kus päike on kaadris, siis tänu BBAR-G2 vääristusele on võimalik saavutada hea kontrastsus ja detailsed tulemused.

Üldine teravus kaadri keskel on hea kogu suumi ulatuses isegi täiesti lahtise avaga. Testides teravust erinevate avadega näib f/11 olevat kuldne keskmine parima tulemuse saavutamiseks kogu kaadri ulatuses.

Kui valgustingimused vähegi lubavad, siis maastikufotograafiat või muud sellist tüüpi jäädvustamist tehes, kus teravus on tähtis kogu kaadri ulatuses soovitan parema tulemuse saavutamiseks ava veidi sulgeda. Kuigi üldiselt on teravus kenasti arenenud võrreldes Tamroni eelnevate ultra-telesuumidega, mida on väga meeldiv näha, siis tuleb ikka tõdeda, et väga peene detaili joonistamine (nt linnu sulestik) ei ole sellel veel kõige tugevaim külg. Võttes arvesse, et tegemist on siiski väga suure fookuskauguse vahemikuga on tulemused vägagi head. Juhul kui oled nõudlikum ja otsid veel paremat detailsust tuleks tõenäoliselt ikkagi mõne vähem rahakotisõbraliku objektiivi poole vaadata.

Hoolimata objektiivi väiksest maksimaalsest avast on tänu teleobjektiivile omasele kompressioonile sellel väga mõnus, kreemine bokeh – tulemus, mis lühemat fookuskaugust kasutades sellise avaga ei tekiks. Fookusest väljas ala sulab mõnusalt kokku, mida on nauditav vaadata.

 

Kokkuvõtteks

Kompaktne, kiire autofookus, silmapaistev lähedale teravustamise võimekus ja suurepärane üldine pildikvaliteet – täpselt selline ultra-telesuumobjektiiv oligi Sony E-bajonetile vajalik lisand. Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD on oma hinnaklassi kohta kindlasti väärt objektiiv. Võrdlemisi taskukohane hind teeb sellest suurepärase tööriista neile fotoentusiastidele, kes soovivad astuda loodus- ja spordifotograafia maailma.

Üldiselt olen 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD võimekuse ja disainiga rahul ja keeraksin selle hea meelega veel mõneks loodusfotograafia retkeks oma kaamera ette teadmisega, et see on piisavalt usaldusväärne ja võimeline kauneid fotosid jäädvustama.

 

• Sony hübriidkaameratele loodud Tamron 150-500mm f/5-6.7 Di III VC VXD leiad Photopointist ››