Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 21. aug. 2019

Rulli end üles

Üles

Kommentaare pole

Tamroni makroobjektiivi 90mm Macro F/2.8 VC ülevaade

Tamroni makroobjektiivi 90mm Macro F/2.8 VC ülevaade
Hannu Liiväär

Tamron 90mm F/2.8 VC USD on uusim objektiiv Tamroni makroobjektiividevalikus. Eelkäijaga võrreldes (Tamron 90mm Macro 1:1 F/2.8 Di) on peamiseks uuenduseks pildistabilisaator (VC – Vibration Control), ka on sisemine fookusmootor uuem, nn ring-type (USD – Ultra Silent Drive.

Objektiiv on mõeldud nii täis- kui poolkaadersensoriga peegelkaameratele, kasutasin testimiseks Canon 60D kaamerat (poolkaader, 18mpix).

Välimus ja nupud

tamron-90mm-macro-vc-objektiiv-photopoint-14

Objektiivi korpus on (Tamronile omaselt) plastist, fokusseerimisrõngas on lai ja mugav. Fiksobjektiivile kohaselt suumimisrõngas puudub. Ehituskvaliteet jätab hea mulje, midagi ei nagise, midagi ei logise, fookusrõngas käib sujuvalt. Üldjoontes tundub objektiiv väga väike ja kerge, kaal vaid 550g. Bajonetikinnitus on metallist.

tamron-90mm-macro-vc-objektiiv-photopoint-22

Objektiivi küljel on kolm nuppu: VC (stabilisaator), AF (autofookus) ja fookuspiiraja (väga kasulik, kuna makroobjektiivide fookuskäik on tihti väga pikk). Mõlemaid saab eraldi sisse ja välja lülitada. Ringmootoriga fookusele omaselt saab peale automaatset fokusseerimist fookust koheselt (reaalajas) käsitsi täpsustada (ingl. k full time manual override).

Sobib nii pool- kui ka täiskaadersensoriga kaamera ette

IMG_0132

ISO 400, 1/320s, F/4.5

Makroobjektiivid on legendaarsed enda terava joonise poolest. Valisin sedakorda pildistamiseks poolkaaderkaamera, kuna rohkem piksleid väiksemal pindalal annab parema ülevaate selleks, milleks optika võimeline on. (Nt. Canon 5D Mark II (täiskaader) mahutab 21 miljonit pikslit 864 ruutmillimeetri peale; 60D mahutab ca 18 miljonit pikslit 332 ruutmillimeetri peale, üks piksel 60D-l füüsiliselt seega üle kahe korra väiksem kui 5D Mark II-l).

Tamron lubab suurendust 1:1, ehk siis täiskaaderkaamera eest maksimaalselt lähedale fokusseerides on “päris-maailma” pildi mõõtmed täpselt 36x24mm, veidi vähem kui tikutoosi suurus. Kärbes, herilane ja põrnikas peaks seega lahedalt peale “mahtuma”. Mõistagi on teravussügavusega (DOF – depth of field) palju mängimist: mida lähemal on fookus, seda õhemaks muutub teravussügavus. Tihtilugu tuleb ava päris kinni keerata, et saada vähemalt rahuldav osa pidlistatavast (näiteks kärbse silmad) fookusesse, seega nõuab makrotamine omajagu täpsust ja aega.

Värinastabilisaator

VC (stabilisaator) toimib väga hästi, samas väga lähedalt pildistamisel võiks tulemus parem olla; portreepildistamisel (fookus juba 1-2m peal, mitte 10-20cm peal) toimib stabiliseeriv mehhanism väga hästi. Stabilisaator rakendub poolpäästikut vajutades – kõigutan ja väristan kaamerat mõistuse piires, kuid pilt on paigal. Toimib.

IMG_1356

ISO 400, 1/30s, F/5.6, VC ON

Eriti hästi toimib siis, kui stabikat tõepoolest tarvis on – kui valgus on läinud ja ISO-t liiga üles kruvida ei taha. Portreed käest 1/20-1/30s säriga pildistada kannatab kenasti (võtame rusikareegliks 1/fookuskaugus, ehk siis 90mm puhul võiks “värinavaba” olla 1/90s säriaeg; poolkaadri puhul (fookuskaugus küll ei muutu, kuid ala, millele pilt projekteeritakse, on oluliselt väiksem) võiks selle nn poolkaadri koefitsendiga korrutada (Nikonil ca 1.5x, Canonil ca 1.6x), “ohutu” säriaeg ilma stabikata on seega kusagil 1/150s.

Väga heaks abimeheks on stabilisaator video tegemiseks – pilt on paigal kui naelaga löödud.

 Pildikvaliteet – teravus

Lahtise avaga pildistades on objektiivi joonis veidi pehme, kuid sama probleemiga maadlevad ka konkurendid. Joonis paraneb (vähem CA-d, teravus parem) F/4 peal, väga hea on F/5.6 ning superhea F/8 peal. Iseloom väga sarnane mitme teise F/2.8 objektiiviga. Kokkuvõte on siinkohal mõistagi üldistav, kuna avanumber on vaid üks väike muutuja mitmest, mis korraliku ülesvõtte tegemiseks tarvis on. Pehme valguse, ülitäpse fookuse ja stabiilse kaameraga tuleb terav joonis kätte juba /3.5 peal, samades tingimustes algab perfektne joonis kusagil avaga /4.5. Vahemikus F/5.6-11 on väga kindel pildistada – kui hästi ei värise, on joonis alati väga väga hea.

IMG_0854

ISO 100, 1/160s, F/3.2

IMG_0127

ISO 400, 1/250s, F/4.0

IMG_0729

ISO 200, 1/500s, F/7.1

Proovin objektiiviga ka vanu negatiive üles pildistada. Selleks ehitan tagantvalgustatud klaaspinnale fikseeritud suurusega raami (veidi suurem kui 36x24mm) ning sean kaamera koos objektiiviga statiivile. Mõistagi tuleks kaamera seada pinnaga nii täpselt risti kui võimalik, et pildikvaliteet terve kaadri ulatuses ühtlane oleks.

IMG_1818“Filmiskanner” – ISO 100, 0.4s (statiivilt), F/8

Tulemus on üllatavalt hea ja objektiivi võimekuse taha midagi ei jää – pigem on vanad negatiivid need, mis keskpärast pildikvaliteeti pakuvad (ja milliste värvikorrektuuriga digipimikus tükk tegemist on).

Teravustamine

IMG_1146

 ISO 200, 1/500s, F/5.6

Makroobjektiivide üheks suuremaks väljakutseks on pikk fookuskäik. Lõpmatusest tuleb fokusseerida pea objektiivi välise läätse vastu ja käsitsi fokusseerides on sellega üksjagu tegemist. Uus USD mootor on selles osas muidugi abiks, see on palju kiirem (ja vaiksem) kui eelkäijal. Kasutan 99% juhul keskmist (nn cross-type) fookuspunkti, mis peaks olema võimekaim. Mitmel juhul lasen autofookus lõpmatusest lähima punktini fokusseerida, muutes esiplaanil olevat objekti järjest raskemaks – kui järgi on vaid õhukene heinakõrs, muutub fookus ebakindlamaks, keeruliste valgusolude puhul (vastuvalgus) on autofookus pea võimetu. Tavaolukorras on aga fookus hea; pealegi on autofookus kere ja kaamera koostöö pluss taas rida näitajaid, millest tervik koosneb.

IMG_1119

ISO 100, 1/590s, F/5.6.

Käsitsifookusega probleeme ei ole, pigem jääb siin piduriks poolkaadri väike pildiotsija. Välise ekraani pealt kadreerides ja teravustades (live-view) on käsitsifokusseerimine väga hea – uuema aja kaamerate LCD-ekraanid on selleks ka piisavalt hea lahutusvõimega.

Mida rohkem on diafragma labasid ja mida ringikujulisemalt need asetsevad, seda suurem on tõenäosus heaks bokeh’iks. Bokeh (fookusest väljas olev ala/taust) on makroobjektiidel traditisiooniliselt hea – mida lähemal on fookus, seda “udusemaks” läheb taust, seda vähemhäirivam on fookusest väljas olevad detailid. Nii putukatepildistamisel kui suuremate objektide puhul (portreed) võib sellel objektiivil bokeh’it väga heaks pidada.

IMG_0631

ISO 1250, 1/160s, F/5.6

IMG_0786

 ISO 200, 1/640s, F/7.1

IMG_1189

ISO 400, 1/25s, F/6.3, VC ON

Kokkuvõtteks

Pildistamiskogemus Tamron 90mm F/2.8 VC USD objektiiviga oli väga huvitav. Ligi kaks nädalat ja mõnituhat pilti hiljem võib vabalt öelda, et tegu on igati kvaliteetse tööriistaga. Stabilisaator aitab keskpärastes valgusoludes ja on abiks filmimisel. Joonis on terav, bokeh kena, värvid head.

Järjekordselt on tegu nii hea ja muretu objektiiviga, et selle võib “igavate” kilda liigitada :-) rahulikult saad keskenduda sellele, mida pildistad. Niisiis, kes hetkel korraliku makroobjektiivi otsinguil, Tamroni viimane sõna 90mm makroobjektiivide hulgas on arvestatav valik.

 

Inglisekeelse ülevaate rohkema pildimaterjaliga leiad Hannu blogist blog.dlancer.net