Statiivi valik on pea alati kompromiss kaalu ning stabiilsuse vahel. Mida kergem on statiiv, seda väiksemaks läheb selle kandevõime ning jäikus. Pikkade säriaegadega või ekstreemsema ilmaga on kõige tähtsam siiski stabiilsus, kuid pikematel fotoretkedel ei soovi suurt ning rasket statiivi kohe kuidagi kaasas kanda. Õnneks on olemas ka kolmas variant – süsinikfiibrist statiivid. Need on jäigad, vastupidavad ning kerged – mida enam tahta, eks?

Antud ülevaates uurime lähemalt ühte Manfrotto kaameratuge – 055 seeria statiivi CXPRO4 versiooni – 4 lüliga süsinikfiibrist jalgadega, pööratava kesksambaga ning magneesiumsulamist elementidega statiivi.

 

Materjal: Süsinikkiust jalad, magneesiumsulamist detailid

Maksimaalne töökõrgus: 170 cm (kesksambata 135,5 cm)

Minimaalne töökõrgus: 11,5 cm

Pikkus transpordiasendis: 54,5 cm

Maksimaalne koormus: 8 kg

Kaal: 1,7 kg

Jala sektsioonide arv: 4 (diameeter jalalülidel 29,2 mm, 24,8 mm, 20,4 mm, 16 mm)

Jalgade kaldenurgad: 23°, 47°, 66°, 89°

Manfrotto Q90° süsteem – võimaldab kesksammast keerata horisontaalasendisse

Pea kinnitus: 3/8″ (pea fikseerimiseks plaadis kruvid)

Lood kesksamba otsas

 

Statiivi valikul omavad tähtsust mitmed erinevad numbrid. Sissejuhatuses juba mainisime, et väga suurt rõhku tuleb panna kandevõimele ning statiivi kaalule. Millest küll ei räägita, on statiivi jäikus. 055CXPRO4 maksimaalne kandevõime on 8kg (tootja sõnul on see maksimaalne soovituslik koormus, hädapäraselt saaks ka rohkem peale panna). Samas kaalub statiiv ainult 1,7 kg. Miks ma ütlen ainult? Sest sama statiivimudeli alumiiniumist versioon on 700g raskem – suht sama palju kui üks 24-70 f/2.8 objektiiv või lisa kaamerakere sinu fotokotis. Pikka päeva kaasas kandes annab see kiirelt tunda.

Manfrotto 055CXPRO4 statiivi jalad koosnevad neljast lülist, tänu millele on selle pikkus kokkupandult ainult 54,5 cm. Samas on sellel ka oma hind – viimasel lülil on diameeter ainult 16mm. Ma ei ütleks, et see teeb statiivi vähem stabiilseks, kuid visuaalselt tundub ikka väga peenike. Nii väikese jala ning peenikese kummikatte eelis on jällegi see, et statiivi saab kergelt pinnasesse suruda kui vajadus tekib.

Jalgade nurka saab seadistada igal jalal individuaalselt – 23°, 47°, 66° ning 89°. Lukusti võimaldab jala tuua tegelikult ka üle 89° ning statiivi toetuma jätta kesksamba kinnituse alumisele poolele – kasulik funktsioon, kui tahad võimalikult madalale statiivi lasta.

Statiiv kasutab pea kinnitamiseks standardset 3/8″ polti. See küll välistab soodsamate statiivipeade kasutamise, millel 1/4″ kinnitus, kuid ma tõesti ei usu, et kellelgi võiks tekkida soov selle statiivi peale pisike ning habras pea keerata.

Lisaks on statiivipea kinnituse juures lood, mis lihtsustab panoraamide ning ka maastikufotograafide tööd – selle asemel et pea statiivil loodi ajada, saab statiivi kohe paika sättida.
Statiiviplaadis paistavad ka kolm kruvi – need lihtsustavad statiivipea fikseerimist statiivile. Eriti siis, kui tegu on Manfrotto peaga, millel põhja all reljeefne pind.

 

Esiteks, nagu eelnevalt sai mainitud, on iga jala kaldenurk eraldi muudetav. See võimaldab harrastada ekstreemsemat sorti statiiviorigamit. Viimast soodustab ka Manfrotto patenteeritud Q90° süsteem, mis võimaldab statiivi kesksamba keerata 90° nurga alla.
See on kasulik mitmel eesmärgil. Esiteks saab statiivi minimaalse töökõrguse viia võimalikult madalale ilma statiivi kesksammast eemaldamata või vahetamata. Teiseks saab kasutada seda hädapäraselt nn slider’ina makrofotograafias, time-lapse videote tegemisel või isegi videote tegemisel. Kolmandaks saab tänu sellele liigutada kaamerat statiivi keskpunktist eemale juhtudel, kui on vaja otse alla pildistada või kasutada mõnda võttenurka, mis muidu kättesaamatu.

Q90° süsteemil on küll paar miinuskülge. Esiteks peab alati eriti tähelepanelik olema, mis suunas kaamerat saab viia võrreldes statiivi jalgadega. Tööhoos juhtus mitu korda, et statiiv hakkas ära vajuma ning seetõttu pidin kaamera tooma rohkem ühe jala poole. Teiseks miinuseks on süsteemi pehmus. Just selles kontekstis, et see ei ole nii jäik kui fikseeritud kesksambaga mehhanismid. Kuid olulist stabiilsuse kadu Q90° õnneks ei toonud.

Eraldi märgin ära ka selle, et Q90° kasutamine on iseenesest imelihtne: kesksamba täies pikkuses väljatõmbamisel tuleb samba alumises otsas olev nupp alla vajutada ning see võimaldab sambal edasi liikuda. Järgmine fiksaator takistab aga kesksamba täielikku eemaldamist. Horisontaalses asendis fikseerimiseks kasutatakse sama kruvi, mida kasutatakse ka muul ajal kesksamba kinni keeramiseks.

Ülemistel piltidel on näha ka statiivi jalgade kaldenurga muutmise hoovad (hõbedased). Nende kasutamine on äärmiselt lihtne – lihtsalt vajuta ülemine äär alla ning too jalg õige nurga alla. Selline lähenemine teeb kaldenurga muutmise lihtsaks ka kindaid kasutades. Keskel paikneva aasa külge saab kinnitada aga statiivirihma.

Nii kesksamba fikseerimine kui jala pikkuste reguleerimine on lahendatud mugavalt. Kesksammas fikseeritakse liblikkruviga ning jalgade fikseerimiseks on Manfrotto Flip Lock mehhanism. Viimane ei ole küll nii mugav, kui näiteks Gitzo kasutatav Twist lock mehhanism, mis nagu nimigi ütleb, eeldab ainult keeramist. Samas selle statiivi süsteem annab hea visuaalse indikatsiooni jala lukustuse kohta.

Olles kokku puutunud oma harrastusfotograafi ajaloo jooksul erinevate statiividega, alates võbelevast pehmest Velboni CX seeria statiivihakatisest, jätkates erinevate Manfrotto alumiiniumstatiividega (055 ja 190 seeriast) ning kasutades praegust jäika ja suurt Velboni süsinikfiibrist kaameratuge, tekitas Manfrotto 055CXPRO4 väga positiivseid emotsioone. Jah, võrreldes näiteks Gitzo statiividega on see mudel natuke raskem, kuid siiski poole soodsam. Velboni analoogidega kõrvutades on Manfrotto statiive jällegi kordi mugavam kasutada ning nendest on see ka kergem. Alumiiniumstatiividega me ei hakka süsinikfiibrist isendeid parem üldse võrdlema.

Häirima jäi natuke ainult jalgadelt puudub pehmendus, mis muudaks kinnastega ning ekstreemsemas ilmas kasutamise natuke mugavamaks. Samas süsinikfiibrist statiivi ei ole nii külm paljaste kätega haarates, kui seda on alumiiniumist liigikaaslased. Eriti just paarikümne miinuskraadi juures. Ning natuke natuke häiris ka jalgade kaldenurga reguleerimise mehhanismi jäikus.

Positiivse küljena, jätkuvalt, kergus, kergus, kergus. Ning paindlikkus, Q90° süsteem ning kerge seadistus. Suureks lisaboonuseks on lood statiivipea kinnitusplaadi küljes.

+ Süsinikfiibrist kerge ja jäik statiiv
+ Q90° süsteem, 90° pööratav kesksammas
+ Jalgade kaldenurgad, fikseerimine
+ Lood kesksambal
+ Töökõrgus, pikkus transpordiasendis
– Hind
– Pehmenduse puudumine jalgadel

Kõiki aspekte kaaludes on Manfrotto 055CXPRO4 väga hea statiiv loodusfotograafile, kes päeva jooksul pikki vahemaid koos fotovarustusega peab maha käima. See on vastupidav, stabiilne, samas kerge ning kompaktne kokku pandult. Jah, ligi 500€ hinnasilt võib esimese hooga ära hirmutada, kuid seda statiivi ostad ikkagi perspektiiviga, et enne saab 3-4 korda kaamera kere välja vahetatud, kui uue statiivi järgi poodi lähed.

Kui sul tundub, et 055CXPRO4 on natuke liiga suur, siis 190CXPRO4 on natuke kergem ja kompaktsem, kuid väiksema kandevõimega. Teisalt, kui kaal ei huvita ning süsinikfiiber ei tõmba, siis sama statiivi alumiiniumist kolme jalalüliga versioon 055XPROB on poole soodsam. Siiski, kandevõime osas kompromissi tegemata ning Gitzo hinnaklassi minemata on 055CXPRO4 just see õige variant, mida kaaluda.

Manfrotto 055CXPRO4 Photopointis 479.99€

PS: Piltidel nähtav pea on Manfrotto 468MGRC4 Hydrostat kuulpea.