Testime

Saamaks aimu mis nõudmised esitab üks või teine hajuti tehniliselt ning mis tulemusi nendega saab, võtsin ette väikese testimise. Seadsin kaamera välguga statiivile ning panin üles stseeni mõne näidisobjektiga ning hakkasin erinevate hajutitega pildistama. Välk (Metz 48 AF-1 Nikonile) oli seatud manuaalrežiimi ning võimsusele 1/4. Samuti oli manuaalrežiimis kaamera. Säriaeg 1/250, ISO 200 ning õige särituse saavutamiseks muutsin avaarvu. Mida lahtisem (väiksem number) ava olema pidi, seda enam vajas välguhajuti antud kasutuses valgust. Paaril juhul tuli pisut upitada ka ISO arvu kuna ees olnud Nikkor AF 50/1,8 D valgusjõust jäi vajaka. Valgebalansi seade oli kaamerast määratud “flash” ning failid salvestasin JPEG formaati.

Testis sai pilte kokku 37 ning kasutasin Gary Fongi välguhajuteid kõikmõeldavates kombinatsioonides. Võrdluseks loomulikult ka ilma igasuguse lisahajutuseta välklambi tulemused. Kõrvale tõin paralleelide tekitamiseks ka kolm muud üsna levinud tüüpi hajutit: valge plastikkork (tuntud ka kui Diffuser Dome), Lumiquest Softbox (LQ-107) ja Lumiquest Quik Bounce.

Gary Fongi testi tabel andmetega (PDF)

• Järgmisel lehel jätkub ülevaade lähemalt hajutite testimisega.