Reaalses kasutuses

Vasikavaimustusse ma Panasonic GH2-st ei sattunud. Kõik oli ju justkui hästi – piisavalt megapiksleid, võimalusterohke videorezhiim, cool kere, hea ekraan. Ehk oli asi selles, et kõik seda kaamerat taevani kiitsid ja ma ootasin midagi enamat kui lihtsalt järjekordset head hübriidkaamerat?

Sarnaselt Sony NEX 5-le tuli hakatuseks kaamera iseärasustega harjuda. Väliselt on kõik lihtne ja loogiline. Kerepind on hästi ära kasutatud, hulk vajalikke otseteid ilusti sõrmede alla toodud. Menüüd jällegi sõna otseses mõttes pikad ja põhjalikud. Aparaati oma vajadustele sobivaks häälestedes on kindlasti abiks juhend käeulatuses hoida. Vähemalt juhul, kui varem ühtegi Panasonicut kasutanud ei ole. Võõra firma peegelkaameratega käivad need harjumised kuidagi lihtsamalt.

Nagu Sony NEX 5, ei ole ka GH2 just kiireim tehtud piltide taasesitaja või kaardile kirjutaja. Peale järjekordset klõpsu kohe play-nuppu vajutades tuleb hetk oodata kuni pilt hakatuseks kaardile kirjutatud saab. Ka JPG-i pildistades. Isegi kõige uimasemal kaasaegsel peegelkaameral käib selline asi hetkega ning tuntav viivitus muidu nii püssilt kaameralt on pehmelt öeldes häiriv.

GH2 loksus minuga õige mitu päeva fotokotis kaasas, vahepeal ronis välja, tegi pilti ja videot, enne kui ühel õhtul ta seest mälukaardi arvutisse tühjaks laadisin. Nagu eeldasin, oli lähivõtete detailsus otse kaamerast tulnud failidel suurepärane. Vt. näidispiltide peatüki alt näiteks laste mänguväljakul tehtud kiigepilti. Kui objekt, näiteks inimese nägu, on suurelt kaadris, on GH2-st tulev pilt võrreldav korraliku peegelkaamera omaga. Maastiku vmt. detailsema kaadri “joonistamisega” jääb pisike sensor JPG vormingus kahjuks hätta. GH2-ga võetud piltide seas olev kaader üleujutatud luhast on hea näide – kaadri teravad osad on kõrge detailsuse tõttu muutunud “seebikarbilikult” läbuseks. Sellist fotot mina väga suurelt välja trükkida ei üritaks.

Puutetundlikku ekraani on fokusseerimisel tõsiselt mõnus kasutada – vajuta vaid sõrmega soovitud punkti, pressi päästik poole peale ja tehtud ta ongi. Fokusseerimisruuduga mööda ekraani aerutamine on tunduvalt tülikam ja aeglasem variant. GH2 sai teravustamisega enamikes proovitud tingimustes täitsa kenasti hakkama.

Nagu näiteks Canoni alumise otsa peegelkaameratel, on ka GH2-l vaid üks ava/säri muutmise ketas. Manuaalseadeis pildistaja jaoks on väga tülikas säri või ava muutmiseks kõigepealt kiirmenüü (Q. Menu) aktiveerida, sealt emb-kumb valik teha ning alles siis kettaga sobiv väärtus ette kruttida.

Lumix G Vario 14-42mm suumobjektiiv jättis hea mulje. Korraliku ehituse ning sujuvalt liikuvate rõngastega toru joonistab heades valgusoludes väga terava pildi. Nagu juba mainisin, jäi GH2 veidi lahjaks väga detailsete kaadrite puhul, kuid siin ei saa optikat süüdistada. Seda tõestab ka laitmatu joonis nn. suure plaani fotodel, kus toru hea peendetailieristus kenasti näha.

Sarivõte on GH2-l failisuuruseid arvestades tubli – 5 k/s. RAW vormingus pildistades jätkub puhvrit kahjuks vaid seitsmeks kaadriks. JPG puhul on ainsaks piirajaks mälukaardi kirjutamiskiirus. Muideks, 4MP faile lubab GH2 “ühe lasuna” tulistada tervelt nelikümmend kaadrit sekundis.

Mul oli väga kahju, et ma ei leidnud kaamera menüüdest intervalomeetrit. Vastasel juhul oleks tegemist eriti mugava time lapse-i masinaga. Paraku tuleb selleks puhuks siiski eraldi pult soetada.

Panasonic GH2 videovõte on esmapilgul paljulubav. Kahjuks kaob esimene vaimustus, kui spetsifikatsioone uurides salvestuse bit rate-ni jõuame. 17-24 Mbps on Full HD puhuks veidi vähe. Praktilised katsetused näitasid, et nii ongi. Natukenegi kiiremat liikumist täis kaadrites torkavad pakkimise jäljed kohe silma. Samuti olid näha blokkimised värvitoonide üleminekutest tumedamast heledamaks ja vastupidi. Canoni digipeeglid filmivad u. 48 Mbps. Tõsi, koodekid on neil kaameratel erinevad ja otsest võrdlust teha ei saa, aga ka Canonitele kuluks veidi tummisem bit rate hädasti ära – potisinist taevast ei suuda neist ükski ilma koledate artefaktideta salvestada.

Panasonic GH2 eelkäijale kirjutati püsivarahäkk, mis oluliselt bit rate-i tõstis ning seda viga parandas. Kindlasti tuleb ka GH2-le midagi sellist, aga on ka teine (kallim) variant – GH2 väljastab HDMI kaudu nimelt puhast (kompresseerimata) Full HD signaali. Erinevalt Canonist on siin tegu õige 16:9 pildiga, kus üleval ääres ei sära näiteks punane REC-tuluke. Hiljuti toimunud NAB-i messil tuli päris mitu tootjat välja portatiivsete videosalvestajatega, mis selleks puhuks lausa loodud on. Odavamad välised salvestajad maksavad küll pea sama palju kui GH2, kuid hea tulemuse nimel ei ole see teab mis kulutus, arvestades veel seda, et Panasonic GH2 video on praktiliselt puutumata filmivate digipeeglite haigustest nagu moiré ja rolling shutter.

GH2 videovõtte püsiv autofookus on näiteks Nikon D7000-ga võrreldes juba tubli mitu sammu “päris” autofookusele lähemale kõndinud. Näidisklipp juba ülejärgmises peatükis.