Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 18. aug. 2019

Rulli end üles

Üles

1 kommentaar

LG Optimus X2

Suured sõnad

Mäletate, millist furoori tekitas arvutiprotsessorite mitmetuumaliseks muutumine? Praegu seisame samal lävel telefonimaailmas – minu väikeste uudishimulike sõrmede vahel on väga kõlava bänneriga pärjatud vidin:

Maailma esimene kahetuumalise protsessoriga telefon!

LG väitel on tegemist kõige suutlikuma mobiiltelefoniga maailmas. Kõigi eelduste kohaselt peaks see masin nii nobe olema, et ise ei jõua järgigi. Ihume siis kriitikakirve teravaks ja vaatame kas seade ise oma pea kohal lehviva lipu vääriline on.

Pilk peale

Kui telefoni vaadata lähedalt, on ta disainitud üpriski stiilselt ja kvaliteetselt, aga pisut kaugemalt vaadates on ta sama ilmetu ja isikupäratu kui maantee ääres vedelev rehvitükk. Rahvas räägib, et LG on üritanud sarnaneda i-telefonidega, et sealt turgu üle lüüa. Minu arvates üsna tulutu ponnistus, sama mõistlik, kui teha hobust meenutav ralliauto, pakkida kapoti alla kaks maailma võimsamat mootorit ja loota, et nüüd hakkavad kõik ratsasportlased rallit sõitma. Mõõdu poolest on tegemist  mugava käesistumise viimase piiriga – oleneb muidugi käeshoidja kämblamõõdust.

Täiesti ootamatul ja üllataval kombel võtab enamuse telefoni esivaatest enda alla ekraan. Resolutsioon ja suurus nuriseda ei luba, samuti reageerib ekraan puudutusele ilusti. Värvid on tohutu erksad, ikoonid on kirjud nagu laste mänguasjad. See tekitab veidra kontrasti muidu minimalistliku ja tuim-musta telefoniga. Ekraani kontrastsust on vägisi peale keeratud, ja minu fotofänni silm märkas mitmes kohas sellest tulenevat posteriseeumisefekti, mis pisut häiris. Teisalt tagab see hea nähtavuse eredas valguses.

Tagapaneelil punnitab kaamera telefoni korpusest pisut väljapoole ja see pakub nimetissõrmele mugavalt tuge. Peale kaamera siin pool midagi huvitavat ei ole – ainult üks metalne liist, millel ilutseb Google logo.

Häirivaim asi on telefoni ülaserv – halvas kuuldavuses telefoni vastu kõrva surudes hakkab see kõrva soonima. Füüsilisi nuppe on telefonil vaid kolm. Kohustuslik ekraaniluku nupp telefoni ülal paremal nurgas,  ja heli valjemaks-vaiksemaks nupud samas nurgas külje peal. Ekraani all asuvad androidiklahvid on puutetundlikud sensornupud. Nad reageerivad üpriski hästi, aga ainult palja näpuga puudutusele. Telefoni all on kõlarid ja micro USB pesa, millele pole klappi peale pandud – ilmselt pigem kiire ja mugava ligipääsemise kui kokkuhoiu nimel. telefoni ülal on mikrofonipesa, eelmainitud nupp ja HDMI pesa. Sellele pesale on kummist katte kah peale pandud. HDMI kaabel anti mulle samuti kaasa, paraku aga mitte kõrvalkappe-peakomplekti. Kas see ka müügikomplekti puhul nii on, ei oska öleda.

Trikoovoor

Telefoni tagakaas on traditsiooniliselt ludri ja õhuke plastpaneel, mis kinnitub korpusele tillukeste ebakindlust tekitavate plastist konksukestega. Lahti tuleb ta siiski õnneks suurema vägistamiseta.  Kaane alt vaatab vastu kaamera, aku, SIM- ja mälukaardipesa. Viimane asub sellises kohas, et ometigi oleks saanud sinna ette väikese luugi panna, et kaarti viisakamalt kätte saada – aga ei. Mälukaarti kaasa ei anta, aga masinal endal on juba 8GB mälu, mis on üsna eesrindlik.

Aku mahuks kirjutatakse 1500 mAh. See tähendab, et tagasihoidliku paari kõne puhul päevas ei tundugi esialgu, et aku kunagi tühjaks võiks saada. Kui aga  Nvidia Tegra 2 platvormi kahel tuumal ja graafikamootoril gaas põhja litsuda, tekib tahtmine lausa telefoni alla vaadata, äkki on sinna elektriloik lekkinud – kuhu see energia kaob? Ega kogu see arvutusjõudlus siis õhust ja armastusest toitu. Suurest voolutarbest annab märku ka see, et intensiivse mängimise peale läheb telefon üsna kuumaks.


Kaamera on muljetavaldav. Pildikvaliteet on heas valguses ilma suumita laitmatu, ja ka halvas valguses pole väga viga. Funktsioone on kaameral rohkemgi kui mõnel odaval seebikal – nende hulgas automaatne panoraami kokkupanemine mitmest kaadrist, valitav iso ja valgebalanss (ainut eelseatud väärtused, aga siiski) ja palju muud. telefon suudab salvestada ja edastada telekasse fullHD videot – ja samuti üsna heal tasemel.

Pehmevara

Aeg telefon käima panna ja nautida kosmoseajastu tehnoloogia ääretud saavutusi. Vajutame voolunuppu, ilmub LG logoga animatsioon, ja… hangub. See väike reklaamklipp liigub keskmise kiirusega kaks kaadrit sekundis! Paneb kulmu kergitama. Sellele järgneval esimese käivitamise valikute tegemisel hangus telefon igal sammul. Anname andeks – temalgi palju teha, kui esimest korda käivitatakse. Peab siiski tunnistama, et edaspidi läks käivitumise protsess siiski võrdlemisi kiiresti. Kui lahinguvalmidus saavutatud, ja tahame ekraanilukku maha võtta – see käib LG’l üles lükates, mitte paremale, nagu see on vaikimisi, või alla, nagu HTC’l – ja ka see hangub! Liigutus, mis tuleb teha, on üsna pikk ja ebamäärane. Mõnikord hangub liugur hetkeks ülemisse asendisse ja siis järgneb hetk ootusärevust – kas potsatab alla tagasi või lubab sind koduekraanile. Ka mujal liikudes võivad liigutused takerduda. Nii mõneski kohas peab ootama, et android oma animatsiooni ilusti lõpuni mängiks, enne kui nupp, mis juba ekraanil näha on, reageerima hakkab. Üks omapärane glitch ka – mõnikord telefoni unest välja tuues ilmus esmalt hetkeks lukustamata koduekraan, enne kui lukustatud ekraan ette hüppas. Mis toimub, LG?

Telefoni tarkvaraplatvormiks on Android 2.2.2 Froyo, mis ei ole just kõige värskem moeröögatus. Tõenäoliselt on tegemist telefoni vanima osaga ja see võibki olla enamuste hädade põhjuseks. Nimelt on just  Külmunud Jogurt see, mis Optimuse metsikule suutlikusele käsipiduri peale tõmbab. Froyo on loodud kasutama ainult üht tuuma. Teine tuum paneb ainult esimesele õla alla, kui too hätta jääb, mitte ei jagata tööülesandeid sõbralikult pooleks. 2.3.x Piparkook on hiljem ahjust tulnud ja mitmes aspektis kiirem, aga temagi ei tea veel kahest tuumast suurt midagi. Ainus praegu turul olev Android, mis kaht tuuma selle täies ilus kasutada mõikab, on 3.x Honeycomb. Paraku on mitmekärjeline android mõeldud pigem tahvelarvutitele ja alles alustab turule imbumist. Tulemus on see, et telefonil on jõudu rohkem, kui soft rakendada suudab – ehk siis õige kirjeldus oleks, et tegemist on maailma kiireima 2.2.2 Froyo androfoniga.

Järeldame seda, et Optimus on oma ajast lihtsalt ette trüginud – esimese mitmetuumalisuse toega telefoniandroidi, Ice Cream Sancwich’i, lubab Google kokku pandud ja poleeritud saada talveks. Ainus päästev lootusekiir on hiljuti välja hõisatud, aga lõpuni välja töötamata uuenduste garantii lepe, millega on liitunud ka LG. Jääb üle ainult loota, et uuenduste garantii üksikasjad saavad sirgeks räägitud ja Jäätisevõileiva saabumine jääb lubatud 18 kuu raamesse. Sellisel juhul peaks täna 2.2.2 Froyoga varustatud Optimuse ostjad saama uuendada oma telefoni opsüsteemi Jäätisevõileivale täiesti ametlikult ja tasuta.

Aga aitab teooriast ja spekulatsioonidest. praegu on meil ees 2.2.2 verisoon ja vaatame, kas meil on veel midagi mida selle juures maha laita.

On. Näiteks ei saa mobiilset internetti täielikult välja lülitada. Kõige karmim piirang on interneti ligipääsu keelamine taustal jooksvatele rakendustele, aga esiplaanil olev rakendus ja android ise võivad üle 3G neti asju ajada nii palju, kui tahavad, ja sellega võib sinu hoolega kalkuleeritud paketipõhine interneti andmemaht üllatavalt kiiresti täis saada. Internetiliikluse ikoon on teadeteribal alati näha ja sageli on näha, et mingi müstiline liiklus käib.

Teiseks on virtuaalsel klaviatuuril on ära koristatud tühiku kõrvalt punkt ja koma. Rahvas räägib, et ka see on selleks, et sarnaneda iPhone’ga. Ise ma pole viimast kasutanud, aga ei ole ka vahet miks peab neid kahte märki menüüst taga otsima – fakt on see, et nii pole üldse tore. See süvendab veelgi meie niigi kirjaoskamatu nooruse suutmatust oma lauseid korrektselt kirjavahemärkidega varustada.

Seda lugedes peaksid sa kuklas hoidma teadmist, et masin on siiski üldjuhul väga kiire – multitaskida saab meeletult ja ressursinõudlikud appid jooksevad nobedasti. Aga siis suudab mingi koha peal mingi tõrge ikka tuju ära rikkuda.

Karm kohtuotsus

LG Optimus 2x on loodud teedrajavaks seadmeks mobiiltelefonide absoluutses ladvikus, suunatud tõsistele tehnikafriikidele, kellele kõlbab ainult parim. Paraku on esimestel põrsastel kalduvus aia taha minna. Ei maksa maailma muidugi nii mustvalgelt võtta – Optimus x2 on üle prahi telefon. Lubatud maailma parimast jääb aga pisut puudu. Kulunud ütelus, et keti tugevuse määrab tema nõrgim lüli, peab siin jonnakalt paika.

  • Paberi peal konkurentsitu suutlikkus, arvulised näitajad tasemel.
  • Väga hea kaamera
  • Hea ekraan ja koostekvaliteet
  • Aegunud operatsioonisüsteem ei luba kogu teoreetilist arvutusvõimsust reaalsuses kasutajani
  • Kasutajaliides lapsikult värviline ja kohati mitte eriti hästi läbi mõeldud.
  • Ekraani kontrastsus pisut üle keeratud
  • Telefoni serv kipub kõrva soonima

Kui kõik läheb hästi ja LG teeb tulevikus sellele telefonile saadavaks Androidi jäätisevõileiva, võib optimus transformeeruda väga vingeks masinaks. Ettenägelikkuse mõttes ei olekski Optimus x2 seega sugugi halb valik. Selleks ajaks on aga ilmselt kahetuumalisi telefone juba palju – praegusekski hetkeks pole LG enam ainus.  Kui kasutajail on aga täna ja kohe vaja kõige ässamat telefoni, siis võib Samsung Galaxy S II ennast üsna kindlalt tunda puhtalt seetõttu, et tema 2.3 Gingerbread opsüsteem on kiirem – paistab, et see on nede masinate puhul kiirust määravaks faktoriks. Võibolla peab uue androidi tulekul Galaxy Optimusele alla vanduma…