Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 19. nov. 2019

Rulli end üles

Üles

8 kommentaari

Pentax K-01 – väärt sisu erilises vormis

Margus Männik

Pentax K-01 kaamerat võiks ju välimuse järgi nimetada fototelliseks. Tegelikult on tellis suurem… noh aga legoklots on jälle väiksem. Eks uute asjadega on ikka see mure, et me kipume neid võrdlema millegiga, millest meil on juba selge ettekujutus olemas. Pentax K-01, va kurivaim, aga ei taha kuidagi kategoriseerimisele alluda.

Pentax K-01 koos SMC Pentax-DA 40mm F2.8 XS objektiiviga.

Selline kaameradisain lihtsalt ei saa külmaks jätta ning suisa nõuab lähemat uurimist.

Tehnilised andmed

  • Pildisensor 23.7×15.7mm (APS-C) CMOS sensor, 16.28Mpix, sisseehitatud optilis-mehhaaniline stabilisaator ja tolmueemaldus, tundlikkus ISO 100 kuni 12800 (laiendatav kuni 25600)
  • Objektiivid Pentax KAF2 bajonett. Piiranguteta sobivad KA, KAF, KAF2 ja KAF3 objektiivid. Vastavate adapterite abil on võimalik kasutada muid objektiive (M, K jt) piiratud funktsionaalsusega.
  • Teravustamine 81-punktiline kontrastituvastusega AF (EV1-18). Näotuvastus, liikuva objekti jälgimine, käsitsi teravustamine. Teravustamist hõlbustav Focus Peaking režiim ja teravustamise abilamp.
  • Katik vertikaalne ribakatik säriaegadega 1/4000…30s + B, max. 6fps. Sünkroniseerimine välklampidega kuni 1/180s säriaegadel
  • Särimõõtmine TTL-mõõmtmine pildisensorilt multi-segment, kesk-kaalutud või punktmõõtmise meetodil
  • Särikompensatsioon +/- 3 EV
  • LCD ekraan 3”-tolline TFT LCD, 921000 pildipunkti
  • Välklamp sisseehitatud välkalmp GN12, välise välklambi kasutamise võimalus
  • Failivormingud Foto: RAW (DNG) ja / või JPEG (EXIF 2.3), max 4928×3264 pildipunkti. Video: MOV (MPEG-4 AVC/H.264)), max 1920×1080, 30fps
  • Salvestusmeedia SD/SDHC/SDXC mälukaart
  • Liidesed USB 2.0, AV väljund (PAL/NTSC), HDMI tüüp-C väljund, mikrofonisisend (stereo)
  • Vooluallikas liitium-ioonaku D-LI90 (CIPA testis 500 võtet)
  • Mõõtmed ja kaal 121x79x59mm, 560g koos aku ja mälukaardiga.

Väljast ja seest

Ehee, see saab lõbus olema, mõtlesin ma esimesi K-01 kohta väljaimbunud andmekilde kokku sättides. Pentaxi varasem hübriidkaamera, Pentax Q, oli ju samuti omajagu ekstsentriline – suhteliselt väikese sensoriga, täiesti uute objektiividega ja omapärase disainiga, kuid K-01 tundus kohemaid veelgi ebaharilikum.

Idee kui säärane on ju suurepärane – APS-C sensoriga kompaktne peeglita kere, mille ette sobivad tavalised K-bajonetiga objektiivid. Kaadri suurus ja optika töökaugus määravad muidugi, et tavamõõtmetega taskusse säärast pildimasinat ei torka, kuid isegi mõõtmetelt üpris tagasihoidliku K-r’iga võrreldes on K-01 tõsise dieedi läbi elanud.

Pildisensor on äärmiselt sarnane eduka K-5 peegelkere sisemuses peituva kiibiga. Jäädvustatava kujutise töötlemisega tegeleb aga uue põlvkonna PRIME protsessor, mis (vähemalt teoorias) peaks andma parima tulemuse, mis Pentaxi APS-C kerelt eales kätte saadud.

Täiesti uus on teravustamissüsteem, kuna nii-öelda pideva LiveView-reziimis klassikalist faasituvastust ju kasutada ei saa. See-eest on uuel kontrastituvastusega autofookusel 81 teravustuspunkti. Kaameral on korralik mehhaaniline katik, mis võimaldab säriaegu kuni 1/4000 s ning kuni 6 fps sarivõtet.

Pentax K-01 koos smc Pentax DA* 16-50mm F2,8 suumobjektiiviga. Mida suurem objektiiv Pentax K-01 ette panna, seda kindlamaks ja mugavamaks muutub selle käeshoidmine. Lisaks moodsale kõlbab kasutada ka tõeliselt vana optika.

Objektiivivaliku osas on K-01 tõeline Pentax, s.t. ei mingit pirtsutamist uuemate ega vanemate optikatega. Märkimisväärsemad piirangud algavad alles A-sarjast vanemate objektiividega, pildi saab aga tehtud pea iga asjaga, mis vähegi kindlalt õnnestub kere ette kinnitada. Võrreldes Pentaxi peegelkeredega on kaduma läinud vaid PowerZoom – iseenesest küll mugav, kuid valdavale enamusele täiesti tundmatu funktsioon.

Ja muidugi kõike seda ümbritsev kest. Kängurumaalt New Yorki karanud Marc Newson peaks ju küll olema mees, kes jagab nii kunstist kui tehnikast. Esimesed nähtud visandid tundusid küll kuidagi lakoonilised ja lõpetamata, kuid mis sellest – küll mees teab, mis mees teeb. Lihtsad ja selgepiirilised vormid, legoklotsilikult lihtne ülesehitus. Moodne värk!

Muide, disaini osas tegin ma ühe huvitava tähelepaneku. Nimelt erineb K-01 ninale pressitud tootjalogo teistel viimase aja Pentaxitel kasutatust. Siiski pole see uus – samasugust, tänasega võrreldes madalamaks surutumat varianti kasutati enne Z-sarja kaameraid (kuni 1991. aastani). Eks aeg näitab, kas on see disaineri kummardus ajaloole või tootjafirma lootus endisaegsete positsioonide taastamiseks.

Nii mõnegi tolmupahvaka keerutas üles uue kaameraga koos esitletud fiksobjektiiv SMC Pentax-DA 40mm F2.8 XS. See jätkab kuulsate „pannkookide” traditsiooni, kuid on veelgi õhem kui DA 40mm Limited (9 mm vs 15 mm). Esialgu kahtlesid mitmed huvilised tõsiselt, kas XS objektiiv üldse Pentaxi peegelkerede ette kõlbabki (kahtlustati, et suurem osa objektiivi varjab end kere sees ning jääb peegli liikumisteele ette), kuid muretsemiseks pole põhjust. Proovisin oma käe ja silmaga järele ning võin kinnitada – superpannkook töötab peegelkaamera ees laitmatult.

Kunagi tundus DA 40mm Limited (vasakul) üliõhukese objektiivina. Peale SMC DA 40mm F2.8 XS’iga (paremal) võrdlemist nii enam öelda ei saa.

Võrreldes konkurentidega

On üpris selge, et väiksema sensoriga hübriidkaameratel teeb peegelkaamerate kvaliteediklassi pürgiv Pentax K-01 rahulikult selja prügiseks. Samasuure sensoriga Samsung NX10 pildikvaliteet oli küll hea, kuid K-01 pakub enamat. Tõsisemaks konkurendiks oleks vast Fujifilm X-Pro 1 milleni mu käed veel pole veel küündinud. Funktsionaalsuselt tundub Pentax siiski üle olevat, kasvõi objektiivide valiku ja stabilisaatori osas. Samas pakub Fujifilm kohati üliolulist optilist pildiotsijat.

Tagapaneel on täiesti sile ning lakooniline. Suurema osa sellest võtab enda alla kaamera ainus pildiotsija – TFT LCD ekraan. Ülal nähtavate rohelise ja punase nupu funktsionaalsust saab kasutaja ise seadistada.

Reaalses kasutuses

Eestimaa kevad pakkus mulle Pentax K-01’ga pildistamiseks üpris erinevaid olusid. Päris vihma kätte ma sellega ei kippunud, kuna kaamera ei ole ilmastikukindel. Pildid ei jäänud tegemata ei päikesepaistes kui kerges lörtsis, kuid paraku tuleb tõdeda, et Marc Newsoni traditsioone eiraval disainil on kahjuks omad varjuküljed. See on vaieldamatult modernne ja huvitav, kuid ainult senikaua, kui aparaat kätte võtta.

Vägisi tundub, et ergonoomika loengutest on kunstnikuhärra ülikooli ajal küll kõvasti pausi pannud. Sile risttahukas võib küll silma nuumata, kuid inimolendile käeshoidmiseks pole see kaugeltki mugavaim vorm. Haaret parandab mõnevõrra kummitaoline kattematerjal, kuid peegelkaameraga pole suurt midagi võrrelda.

Võiks isegi öeda, et mida suurem objektiiv K-01 ette panna, seda parem – on vähemalt vasaku käega millest korralikult kinni hoida. Eriti oluline on see siis, kui tekib vajadus programmiketast pöörata, milleks peab parema käe kaamera ümbert lahti laskma. Ketas liigub üsna raskelt nii, et sõrmeotsaga küünitades-togides ei tee midagi ära. Tagumine valikuketas seevastu satub mõnusasti pöidla alla.

Vajutatavad nupud võiksid olla pisut suuremad, kuid vähemalt asuvad need mõistlikes kohtades. Minul nõudis harjumist vaid välklambi avamise / piltide kustutamise nupu asukoht (ülapaneeli vasakus tagumises nurgas). Ülapaneelilt leiame rohelise ja punase nupu, mille funtsionaalsuse saab kasutaja ise määrata. Suuremat osa kaamera tagaküljest okupeeriv LCD ekraan on ere ja selge, kuid kahjuks peegeldusvastase katteta, mistõttu päikesepaistes ei paista sellelt pahatihti eriti midagi. Selja tagant ergava valguse puhul võib kadreerimise ja teravustamise kontrollimise sisuliselt unustada ning jääb üle vaid huupi tulistada.

Omaette tehnikaime on mälukaardi pesa ja liideseid kattev kummist plätakas… vabandust, kate. Seda on ebamugav avada, veel ebamugavam korralikult tagasi panna (nii, et see ise uuesti kahti ei tuleks ega irvakile ei jääks) ning kuna kere külge kinnitub kate vaid kahe peene kummiribaga, siis pikka iga sellele ennustada ei saa.


Tehke mis tahate, kaardipesa ja liideseid katva kummikatte pikaealisusse mina ei usu.

Kuid aitab vormi kallal virisemisest. Kunstipärase, kuid lõpuni tahumata jäänud kesta all on peidus väga heal tasemel tehnika, mis suudab jäädvutada suurepäraseid pilte. On selge kompliment, et paljudel juhtudel pole hilisemal materjali läbivaatusel arvutis võimalik eristada, kas stseen sai jäädvustatud K-01 või K-5 abil.

Pildimürad (vt. testpiltide alajaotust) on ilmselt suuresti tänu uuele protsessorile isegi väiksemad, kui Pentax K-5 puhul. Madalamate tundlikkuste korral on vahe marginaalne, muutudes märgatavaks seadistustel üle ISO6400. Värviülekande osaski ei saa midagi ette heita.

Dünaamilise ulatuse poolest tundub K-01 oma peegliga lähisugulasele pisut alla jäävat, kuid K-5 on ka üks parima dünaamikaga APS-C kaameraid maamunal. Kõik see annab tulemuse, mis sobib nii entusiastile kui professionaalilegi. Kui profid rahulduvad RAW-vorminguga ning nõiuvad piltide kallal edasi pea eranditult arvutitarkvarasid appi võttes, siis amatööridele on Pentaxil pakkuda rohkelt digitaalseid filtreid ja kaameras tehtavat järeltöötlust. Edasi on arendatud ka HDR-võtte võimalusi – programmikettal leidub sellele suisa eraldi asend. Ei saa nuriseda, tulemuski on üpris kena (kui seadistustega üle ei pinguta).

Akupesa kõrvalt leiame disaineri autogrammi.

Pentax K-01 sisemuses pesitseb seesama 1860mAh mahutavusega liitiumaku, mis K-7 ja K-5 sees, kuid suurema voolutarbe tõttu on selle vastupidavus selgelt väiksem. Patareitalla lisamise võimaluse puudumine on mõistetav, kuid välise toite ühenduspesa kaotamine on küll arusaamatu kokkuhoid. See, et kunagi tuleb ehk müügile mingi imeline spetsiaal-toiteallikas, mind väga ei lohuta.

Eriti kuluks akust sõltumatu toide ära videoentusiastidele, kellele K-01 pakub suisa enneolematu (vähemalt Pentaxi kaamerate puhul) tasemega tehnilisi võimalusi. FullHD reziimis on kaadrisagedus kasvanud 30fps’ni, 720p videoklipi maksimaalne näitaja on suisa 60fps. Eelnevate mudelitega võrreldes on lisandunud intervallklipi salvestamise võimalus ning hulk manuaalseid seadistusi, sealhulgas salvestatava heli taseme reguleerimine.

Salvestusel kasutatavaks koodekiks on harjumuspärase Motion JPEG asemel lõpuks ometi valitud MPEG-4. Nii arvutiekraanilt kui telerist vaadatuna on videopilt sujuv ja detailirohke ning ilusate värvidega. Tundub igati arusaadav, miks on elektroonikakauplustes videokaamerate valik sedavõrd kokku kuivanud.

Kaameral on väike üleshüppav välklamp, mis nii mõnelgi korral suuremast hädast kenasti välja päästab. Tõsisema pildistamise puhul tasub kindlasti appi võtta FGZ-sarja lisavälk. Juhtmevabalt neid kahjuks juhtida pole võimalik.

Testpildid

Pentax K-5 ja K-01 pildimüra võrdlus erinevate tundlikuste juures. Pildistasin helehalli, veidi reljeefse pinnaga paberilehte. Säriparameetrid ISO200 juures 1/100s, ava f/4. Mõlemal kaameral olid kasutusel müravähenduse vaikeseadistused.

Näidispildid ja videod

Härra Newson, palun saage tuttavaks – inimese käed. Järgmise kaamera disainimisel paluks nendega arvestada. ISO100, 1/400s, f/7.1, f=26mm, Pentax DA* 16-50mm F2.8.

Suurima tundlikkusega jäädvustatud pilt pole sugugi nii hull kui võiks karta. Arvutiekraanilt uurides näeme, et dünaamika on ahtavõitu ning värvilist säbrugi võib siin-seal kohata, kuid pange seesama pilt 15x20cm läikpaberile ja tulemus on hämmastav. ISO25600, 1/4000s, f/14, SMC Pentax-DA 40mm F2.8 XS.

Dünaamika ja värviülekande osas pole kaamerale midagi ette heita. Isegi kõige tumedamas varjualas on detailid täiesti olemas. ISO100, 1/400s, f/8, SMC Pentax-DA 40mm F2.8 XS.

Ei, siin pole midagi valesti. Nii peavadki pildi servaalad välja nägema, kui otsustate kasutada digitaalset filtrit nimega Shading. ISO100, 1/320s, f/9, SMC Pentax-DA 40mm F2.8 XS.

Sama stseen läbi digitaalse filtri Invert Color. Kaamerasisene töötlus on lõbus, kuid pidage meeles, et enamik töövahendeid toimivad vaid JPEG-vormingusse pildistamisel.

Kokkuvõte

Kumb siis peale jääb, kas kunstniku lihtne, kuid mitte just liialt inimsõbralik vorm või inseneride keerukas, samas suurepärast tulemust võimaldav sisu? Ma valetaksin väites, et ma kahe nädalaga oleksin Pentax K-01 disaini armastama hakanud, pigem õppisin ma lihtsalt   enamikust selle kiiksudest üle olema. Vastupidine variant (suurepärane vorm koos kasina sisuga) oleks märksa hullem, mistõttu saab Pentax K-01 minult siiski kokkuvõttes hea hinnagu.

Kindlasti pole tegemist kaugeltki igaühele sobiva kaameraga, mistõttu enne ostu tuleks seda tellisekujulist objekti kindlasti mõnda aega omaenda peos veeretada. Kui vorm tundub vastuvõetav, siis sisu pärast muretsemiseks pole põhjust – see Teile pettumust ei valmista.