Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 18. okt. 2019

Rulli end üles

Üles

3 kommentaari

Pentax Q – Ise olen väike, kuid mu jõud on suur

Margus Männik

Reaalses kasutuses

Üks mis kindel – Pentax Q on korralikult tehtud. Ei mingit plastmassist tunnet ega varjatud ohtu, et miski kätte ära laguneb. Oma tuntava osa sellesse annab välimise „naha“ all olev kergmetallisulamist raam. Väikeste mõõtmetega on aga lood nii ja naa. Ühest küljest mahub kogu Q komplekt kenasti väikesesse fotokotti või hea tahtmise juures isegi mantlitaskusse, teisalt kippus see pildistamisel kätte ära uppuma ning nii mõnelgi korral oli mul tegu tillukestele nuppudele pihtasaamisega.

Eriti keerukaks teevad need pildistaja elu jaheda ilmaga, kui ei tahaks kindaid pidevalt käest ära kiskuda. Tõsi küll, päästikunupule saab pihta kasvõi presendist labakutega. Sisse-välja lülitamise nupuga opereerimine on juba keerukam ülesanne, erinevate valikute tegemise ja pildiprogrammide ketaste kruttimine kinnastega aga suisa probleemne. Üllatavalt keerukaks võib osutuda ka käsitisi teravustamine. Talvisel ajal pildistamiseks tuleks ilmselt hankida mahakaksatud sõrmeotstega kindad.

Kaamera ekraan on küll tagapaneelil kindlalt paigas, kuid mind see ei häirinud. Kindlasti annaks keeratav-pööratav ekraan mõningatel juhtudel teatavaid eeliseid, kuid pigem häiris mind optilise pildiotsija puudumine. Ka parim ekraan ei suuda minu jaoks otsevaadet asendada. Vaid normaalobjektiivi jaoks saab välgupessa kinnitatava läbivaatenäidiku juurde osta, kuid teiste vahetusobjektiividega pole sellest kuigi palju abi.

Automaatne teravustamine (kui parasjagu kasutatav objektiiv seda muidugi võimaldab) toimib kenasti. Lisaks tavapärastele üksik- ja jälgivteravustamisele võib valida ka näotuvastuse või naeratuse hetke tabamise programmi. Käsitsi pilti fookusesse saada pole samas sugugi nii lihtne, kui ootaks. Osaliselt leevendab probleemi kujutise ekraanil suurendamise võimalus, kuid teravustusrõnga käik on lühike ja see liigub liialt kergelt. Vähimgi näpuvääratus muudab kujutise taas uduseks. Ainult väikese sensori suurele teravussügavusele ju ka lootma jääda ei saa….

Menüüde süsteem on tuttav teistelt uuematelt Pentaxi kaameratelt – navigeerimine ja seadistamine on loogiline ja intuitiivselt haaratav. Kel natukenegi kogemusi, saab põhilisega kenasti hakkama kasutusjuhendit tudeerimatagi. Siiski tasub nimetatud raamatuke läbi lugeda, kuna kaamera pakub suurt hulka erinevaid pildiparanduse ja –töötluse võimalusi. Kindlasti ei lähe kellelgi vaja neid kõiki, kohe ja korraga, kuid kindlasti tahaks ära märkida objektiivi moonutuste parandamise funktsiooni – vaid üks valik menüüs ning ei mingeid tumedaid nurki ega kõveraid seinu enam. Erinevad digitaalsed „vidinad“ võib mugavamaks kasutuseks kamandada aparaadi esiküljel asuva neljapositsioonilise valikuketta alla. Nii ei pea sladifilmi või vanandatud foto järeleaimamiseks enam menüüdeski sorima vaid piisab ainsast sõrmeliigutusest.

Pentax Q pildikvaliteedile mul olulisi etteheiteid pole. Loomulikult ei tasu seda võrrelda suuresensorilise (peegel)kaameraga ning ei tasu ka loota, et niivõrd väikesel sensoril tõepoolest iga viimane kui piksel 12,4 miljonist selgelt eristatav oleks. Samas võrreldes “seebikatega” on pilt märgatavalt selgem ja teravam. Nähtavalt parem on ka dünaamika ning kui puhtalt sensori võimalustest väheks jääb, saab appi võtta varjualade ja helendite dünaamikat laiendavad lisavahendid.

Värviülekanne on praktiliselt veatu ning kui automaatika toimetamine ei peaks meeldima, saab kasutaja seda ise oma suva järgi muuta. Pole ju mitte alati naturaalne-neutraalne värvigamma see, mis silma paitaks. Jõulisema tulemuse saavutamiseks võib valida “Natural” asemel seadistuse “Vibrant” või siis jäädvustatava näiteks must-valgeks muuta. Ei tohiks vaid unustada, et kaameras pildistamistamise käigus tehtavate  muudatuste adekvaatseks hindamiseks tuleks ekraani heledus ja värviedastus eelnevalt korralikult paika reguleerida.

Värvitasakaalu automaatne määramine, mis vanematel kaameratel sageli peavalu põhjustas, on Q’l suisa eeskujulik ning käsitsi sekkumise võib liigitada pigem kunstiliste lisavõimaluste kui paratamatu vajaduse kategooriasse.

Digitaalsesse pildimüradesse tasuks suhtuda veidi suurema aukartusega. Pentax Q suurim võimalik tundlikkus on ISO6400, kuid isegi uut tüüpi sensor ei suuda sellise seadistuse juures imesid korda saata. Kui eesmärgiks on VÄGA puhas pilt, siis tuleks tundlikkus hoida võimalikult madalal – tõeliselt “magus” ala lõpeb juba ISO200 juures. Mürade taluvuspiir on muidugi igaühele meist individuaalne, kuid näiteks mina jätaksin üle ISO1600 jäävad seadistused pigem hädaolukordade jaoks. Suurte tundlikkuste juures saab appi võtta just selleks otstarbeks mõeldud müravähenduse (High-ISO NR), kuid see pole kuigi täpselt seadistatav ning napsab koos müradega ka nähtava osa pisidetailidest. Oma osa mürade võimendamisse annab JPEG-pakkiminegi, mistõttu eelistaksin ma kindlasti RAW-vormingusse pildistamist ning hilisemat töötlust arvuti abil.

Tundlikkustel üle ISO1600 ronib pildimüra esile, dünaamika aheneb märgatavalt ning värvidki muutuvad kummalisteks.  Kõik pildid on pildistatud 8.5mm objektiiviga, ava f/2 DNG vormingusse, konverditud SILKYPIX Developer Studio 3.0 tarkvaraga.

ISO1600 ISO3200
ISO6400
Leheküljed: 1 2 3 4 5 6 7