©Tekst ja fotod: Margus Männik

Nõuka-ajal, kusagil seitsmekümnendate lõpupoole, hankis mu sõbrapoisi isa kusagilt vene sõjaväebinokli, sellise tõsisemat sorti, paarikümnekordse suurendusega juraka. Ega kallist riista laste kätte naljalt ei usaldatud, kuid vahel harva õnnestus meil siiski metsa ääres toimetavaid rebaseid ja üle lahesopi paistvat uurida. Igavesti põnev oli…

Umbes selline on minu kaugeim mälestus kaugete asjade vaatamisest. Palju hiljem, peale punakorra lõpmist, ostsin ma endale paadiga merel käimiseks Kadaka turult üpris korraliku mereväebinokli. Tol ajal me veel uskusime, et tont-teab-mitme-punalipuga Nõukogude Armeele ja Laevastikule pahna ei toodetud. Ega see väga vale olnudki, kuna seesama võidukas seltskond tassis ju II Maailmasõja lõppedes Saksamaalt kaasa nii optika tootmise tehased kui paljud neis töötanud insenerid. Ja mujal tehtud asju me osta eriti ei jaksanud… Aga mujal tehti binokleid ja vaatetorusid küll ja veel.

Tänapäeva kiires maailmas pole tihtipeale inimestel aega ajalukku vaadata ning seetõttu peetakse kõvadeks binoklitootjateks pigem neid, kelle tooted igast poest vastu vaatavad, kui tegelikke arendajaid. Nii pole paljud ka Pentaxi binoklitest eriti midagi kuulnud, kuigi see firma on prismabinokleid, vaatetorusid ja teleskoope tootnud juba kuuskümmend aastat. Polnud minagi nendega eriliselt tuttav, kuni maikuus jõudis minu kätte demokohver kümnekonna binokliga.

 

DCF, UCF, PCF… tuleb tunnistada, et Pentaxi tootesarjades orienteerumine polnud alguses kuigi lihtne. Tegelikult polegi sel suurt vahet – binoklit hankides tuleks esmalt selgeks teha ikka, mille jaoks seda tarvis on. Näiteks pole suure suurendusega lainetaval merel suurt midagi peale hakata ning veekindla korpusega binokli vahendusel vaid kord-paar aastas teatrietendust jälgida on samuti üpris mõttetu.

Aga kohvri juurde tagasi… loomulikult sai sealt esmalt välja kougitud ikka see kõige ilusam, uhkem ja kallim – DCF ED 10×50. Täieliku veekindluse tagamiseks on sel lämmastikuga täidetud kummeeritud magneesiumkorpus, veatu kujutise eest hoolitseb udustumisvastase kattega ja paljukordse SMC-vääristusega optika. Tänu katusprismade kasutamisele pole tuubustel harjumuspärast prismajõnksu, need on täiesti sirged. Erinevalt paljudest vene ja hiina toodetest pole tarvis silmi vastu okulaare suruda (eriti meeldib see kindlasti prillikandjatele), piisab kui hoida binoklit umbes 2cm kaugusel. Soovi korral saab välja keerata mugavad kummirõngad, mis väldivad kõrvalise valguse silmasattumist. 50mm esiläätsed ja peegeldustevabad läätsepinnad annavad tõeliselt ereda ja kontrastse pildi. Elu nagu reklaamis.

10-kordne suurendus pole lindude ja taevakehade uurimiseks eriti suur, kuid merele sobib see ideaalselt. Pea 14000 kroonine hind paneb muidugi paika, et tegu pole igamehe pühapäevatoruga vaid professionaalse töövahendiga.

Sama suurenduse ja esiläätsede läbimõõduga Pentax XCF 10×50 seevastu sobib nii hinnalt (1690 krooni) kui võimalustelt kõige laiemale tarbijaskonnale. XCF-sarja toodete puhul ei kasutata kõige moodsamaid tehnoloogiaid, kuid see ei tähenda sugugi oluliselt kehvemat kvaliteeti. Nende vastupidavus uputamisele ja põrutamisele on lihtsalt väiksem ning korpused kallimate ametivendade omadest mõnevõrra suuremad. Tavapäraselt „murtud” binoklitorud reedavad, et need sisaldavad porroprismasid. Kujutise kvaliteet erineb DCF ED binokli pakutavast üllatavalt vähe.

Võrreldes vana mereväebinokliga on aga vahe Pentaxi kasuks ilmne. Eriti selgelt tuleb see välja, kui päike kasvõi veidi esiläätsedele piilub – vene binoklist nähtav muutub sisepeegelduste tõttu ähmaseks, samas kui Pentaxi(te) kujutis praktiliselt ei degradeeru. Väljanägemisest ja käeshoidmise mugavusest pole vist mõtet rääkidagi…

Äärmuste vahele jääb PCF WP-sari – mitte nii kompaktsed kui DCF, kuid siiski moodsad ilmastikukindlad vaatlusriistad. Hinnatase on samuti üsna soodne – selle sarja 10×50 eest tuleb välja käia veidi alla 2800 krooni. PCF’ide hulgast leiame ka kõige suurema Pentaxi binokli – 20-kordse suurenduse ja 60mm esiläätsedega PCF WP II 20×60.

 

Nagu paljudel muudelgi puhkudel, pole binoklitegi puhul suurus mitte alati esmatähtis. Viiesentimeetriste esiläätsedega vaatlusvahendiga on mõnus Kuud uurida ning hämaras metsaveeres loomi vaadelda, kuid kilo või enam kaaluva riista kaelasvedamine pikemal retkel pole just kõige mugavam.

Nagu oodata oligi, leidusid parima kujutisega kompaktbinoklid jällegi DCF-sarjas – proovitutest tahaksin eelkõige esile tuua napilt 300 grammi kaaluva DCF SW 10×25. Suurema suurenduse ihalejatele leidub Pentaxi valikus lihtne ja soodne (1490 krooni) UCF X II 16×25.

Täiesti omaette klassi moodustavad aga lähivaatluseks mõeldud Papilio (ladina keeles liblikas) 6.5×21 ja 8.5×21 binoklid. Paljud pole ilmselt tulnud selle pealegi, et lilleõiel ukerdavat sitikat läbi binokli vaadata (tavaliselt need ju lähedale ei teravusta) ning ei oska seetõttu isegi mitte arvata, mis kõik on nägemata jäänud. Et läheks ise lähemale? Ega sitik loll ole… laseb jalga. Alates poole meetri kauguselt teravustava Papilioga näeb selliseid pisidetaile, mis muudavad isegi Eesti põhjamaiselt kahvatu looduse palju värvikamaks. Ehk siis, kui moodsalt väljenduda, on Pentax Papilio minu arvates iga loodushuvilise must have!

 

Kui ma jutu alguses mainisin, et Pentax on pikka aega valmistanud ka teleskoope, siis paraku pakutakse kõige „jämedamaid torusid” vaid Jaapani koduturul. Küll aga võib endale hankida 63, 65, 80 või 100 mm esiläätsega nn. linnuvaatlustoru, mis sobib ka taevakehade poole kiikamiseks.

Mul oli võimalus lähemalt tutvuda Pentaxi prismatoruga PF-80EDA (koos 20-60x variookulaariga). Varnast võtta oli ka võrdlusmaterjal – Hiinas toodetud 100mm esiläätsega, kuni 75x suurendust võimaldav nimetu vaatetoru.

Kui ma mõlemad esimest korda kätte võtsin, tekitas „hiinlase” väga viisakas poolkõva kandekott lootuse, et sealtki õnnestub midagi head välja harutada. Pentaxi pehme nailonvutlari väljanägemisest ei osanud ma esialgu midagi arvata. Statiivile paigaldamisel aga selgus, et pehme on parem kui kõva, kuna seda polnud vaja vaatlustoru ümbert ära võttagi – piisas vaid tõmblukkude avamisest ning PF-80EDA oligi töövalmis. Hiina toru tuli seevastu kõigepealt kokku panna, kuna paigaldatud okulaariga see oma kotti lihtsalt ära ei mahu.

Aga mis sellest. Palju sandim oli see, et kui Pentax jäi kenasti kolmjalale, siis „hiinlane” üritas esimese hooga ninali kukkuda – selle statiivikinnitus ei asu kaugeltki raskuskeskmes. Kiire pilk okulaaridesse… ja hiinlane kolis oma kenasse kotti tagasi. Inimesed, kes oma silmadest kasvõi natuke hoolivad, ei peaks sellist saasta endale ostma.
Pentaxi toru võimalusi proovisin nii mere ääres kui öösel taevast vaadeldes ning seda julgen ma küll kõikidele soovitada. Kui PF-80EDA (19690 krooni) liig kalliks jääb, hankige endale tagasihoidlikum PF-63EDA koos 15-45x suurendusi võimaldava okulaariga (kokku 5490 krooni) või mõni tõsisem binokkel. Vähemalt ei tule teil erinevalt Hiina imedele raha raisanutest oma ostu kahetseda.

Pentaxi binoklite tippmudel: DCF ED10x50.

 

Kuigi Pentaxi fototehnikaga olen ma pikalt tuttav olnud, suutsid selle tootja binoklid ja vaatlustorud mind meeldivalt üllatada. Ka odavama hinnaklassi vaatlusvahendid on igati kvaliteetsed ja mugavad. Soovitan kõigil huvilistel oma silmaga järele proovida!

Väärtuslik Pentaxi demokohver Põõsaspea neemel.

Võrdlusmaterjal: Vene päritolu Berkut BPTs 7×35.

 

Harrastajatele mõeldud Pentax XCF 10×50.

Spetsiaalselt lähivaatluseks mõeldud Pentax Papilio 8.5×21.

Binoklite digiskoobitud pildid:

DCF ED 10×50 – igati kena ja kontrastne kujutis.

XCF 10×50 -lahutusvõime on tagasihoidlikum.

Vene Berkuti kotkasilm on enam-vähem terav vaid keskelt.

Sama stseen läbi Pentaxi vaatlustoru 20-kordse suurendusega.

Vaatlustorud

Hiina toru – Esilääts 100mm, suurendus 25-75x, mark: teadmata.

Pentax kotis – Pentaxi vaatlustoru kasutamiseks pole seda tarvis vutlarist välja võtta.

Digiskoobitud pildid:

Hiina 75x.

Pentax 60x.

Vaatamata Hiina vaatlustoru suuremale esiläätsele, on Pentaxi PF-80EDa kujutis oluliselt eredam ja kontrastsem. Ka suurenduse tegelik erinevus (75x vs 60x) on oodatust väiksem.

Ülevaade on algselt ilmunud Photopointi Ajaveebis 13.06.08