Polaroid on üks kaameramaailma legendaarsemaid nimesid ning on viimase paarikümne aasta läbi elanud palju. Kui omal ajal pakkus Polaroid tööd 21000-le inimesele ning käive ulatus 3 miljardi dollarini veel 90-ndate alguses, siis aastaks 2001 kuulutati välja pankrot. Nimi küll ei kadunud otseselt täitsa ära, kui seda omasid ning tahtsid erinevad ettevõtted ja anti välja digitaalkaameraid, digipildiraame jne.

Taustal aga hakkas hollandlaste Impossible Project tootma Polaroidi pabereid, kui 2008. aastal Polaroid teatas, et nemad ei kavatse enam sellega tegeleda. Pärast erinevaid tooteid ning tootearendust saadi endale 2017. aastal ka originaal Polaroidi kaubamärgi ning intellektuaalomand. Uueks nimeks sai Polaroid Originals. 2020. aasta märtsis aga sai ettevõtte nimeks lihtsalt Polaroid ja nii jõuamegi lõpuks käesoleva ülevaate staarini. 

Kiirpildikaamerad on taas ülipopulaarseks saanud ning Polaroidi kohta võib öelda, et see on kaubamärk, mis on muutnud üldkasutatavaks nimetuseks kiirpildinduse kohta. Seega oleks hea teada, kas uus kaamera Polaroid Now on ka oma nime vääriline. Välimuselt on see väga sarnane legendaarsetele 1980-aastate kaameratele, kuid uue tehnoloogiaga ning vaatamegi nüüd kõike seda lähemalt. 

 

Uus kiirpildikaamera on veidi ümaramaks tehtud ja näeb seetõttu väga lahe välja ning seda on mugav ka käes hoida. Now on müügil erinevates ägedates värvides (lausa 8 erinevat) ning minu kätte sai neist limiteeritud koguses toodetav Star Wars Mandalorian sarjale pühendatud versioon. Kaameral on kiri Mandalorian ning ega see muu poolest ei erinegi tavaseeriast. See-eest on paberid aga erinevate raamidega, mis on erinevat värvi ning neil on ka sarjast tuntud erinevaid tegelasi kujutatud. 

Kes on vana Polaroid kaamerat käes hoidnud, siis tunneb uues selle kohe ära. Kuigi enam ei käi välguga klapp üles, siis on sarnasus vaieldamatu. Esiküljel on objektiiv, suur välk, kaamera tagaküljeni ulatuv pikk pildiotsija, päästik, aegvõtte nupp ning loomulikult ka paberikasseti laadimiseks luuk.  

Tagaküljel on vaid sisse-välja lülitamiseks nupp, välgunupp ning indikaator, mis näitab, mitu kaadrit veel sees oleva kassetiga teha saab. 

Ilmselt suurim asi, mis teeb kaamera uueks, on selle 36-40mm “autofookusega” objektiiv. Tegelikkuses muudab see ennast automaatselt maastiku- ning portreerežiimi vahel, mille üle paraku kasutajal pole mitte mingit kontrolli – kaamera tuvastab subjekti kauguse ning vastavalt sellele siis liigutab ette ühe kahest läätsest.

Paberil on tegu ägeda lahendusega, kuid praktikas see alati lihtsalt ei tööta. Eriti alguses, kui pole kaamerat veel täielikult õppinud tundma. Samuti pole võimalik teada, mida kaamera parajasti teeb, sest pildiotsija on objektiivist eraldiseisev – võiks olla mingigi indikaator näitamaks, mis objektiiv parajasti ees on. Teeks kõik paremaks ning ei peaks pärast kümmet minutit ootamist kuni pilt on valmis, pettuma. Selle vastu on küll üks nipp — selleks tuleb päästikut poole peale vajutada mõned korrad pildistatava poole olles. Siis üldiselt on kaamera veendunud, et ees on õige objektiiv ning enam ei vaheta. 

Välk on küll nüüd targem — arvestab üldisi valgusolusid ning töötab väga hästi. Vähemalt minul ei tulnud ühtegi oluliselt ülesäritatud kaadrit. Välgu saab loomulikult ka välja lülitada. Selle jaoks tuleb lihtsalt vajutada nuppu. Kui on soov välk jäädavalt välja lülitada, siis tuleb nuppu vajutada kaks korda. 

Selfide tegemiseks pole Polaroid Now parim variant, sest lisaks sellele, et puudub esiküljel peegel, pole sellel ka statiivikeeret. Käest pildistades aga muutub lähim fokusseerimiskaugus 0,6 meetrit probleemiks ja isegi kui ees on portreelääts, siis ei pruugi korralikult fookuses olla. Taimer on olemas, mis teeb pilti 9 sekundilise viivitusega aga selleks tuleb leida normaalse kõrgusega alus, kuhu saaks kaamera asetada. Ja siis tekib muidugi ka õige läätse probleem. 

Samuti on kaameral ka topeltsärituse võimalus. See tähendab, et ühele fotole saab pildistada kaks korda. Selle funktsiooni kasutamiseks tuleb vajutada aegvõtte nuppu kaks korda. 

Kui vanadel Polaroididel oli toide paberikasseti sees, siis nüüd on see integreeritud kaamerasse. Laadimine käib väga lihtsasti läbi USB-kaabli ning ühe laadimisega saab Polaroidi sõnul pildistada kuni 15 paki jagu fotosid (ühes pakis on 8 fotot, seega 120 kaadrit). Kuigi vana lahendus, et toide tuleb iga pakiga eraldi, on suur raiskamine, tagab see selle, et vanad Polaroidi kaamerad on siiani täiesti kasutuskõlblikud. Polaroid Now integreeritud aku aga vajab pidevat kasutust ning ilmselt mõne aastaga vajab laadimist juba väga tihti, et üldse töötaks. Parem kesktee oleks ilmselt patareide kasutamine nagu seda teeb Fujifilm enda Instax kiirpildikaameratega. 

 

Paberikasseti vahetus käib väga lihtsalt – selleks tuleb küljel asuvat nuppu vajutada ning kaamera esiküljel olev luuk avada. Kui paberikassett on pakist välja võetud, siis on selle peal juba kirjas, mis pidi sisestada. Seejärel luuk kinni, kaamerast hüppab välja pabereid valguse eest kaitsev papp ning ongi valmis pildistama.  

Polaroid paberi enda suurus on 88 × 107 mm ning foto seal sees on 79 × 79 mm, mis on vähemalt minu jaoks parim suurus. Instax Mini on natuke liiga väike, kuid ilmselt maitse asi. Kaamerasse sobib nii i-Type kui ka vana Polaroid 600 paber. 

Pildistamine selle kaameraga vajab veidi harjumist ja õppimist. Esimene paberipakk läks erinevates olukordades testides suht raisku ning väga midagi välja ei tulnud. See paneb ikka mõtlema ning ettevaatlikumalt igat pilti tegema. Kaamera tunneb end kõige paremini siseruumides ning välguga pildistades. Samuti on osadele kaadritele jäänud kriimud ning muud jäljed – ehk miski, mida tuleb võtta rohkem Polaroidi võluna kui veana. 

Ilmutusaeg on ca 10-15 minutit ning selleks tuleb foto panna kuskil pimedasse kohta vältimaks ülevalgustatust. Ning ma ei väsi seda mainimast, et pilte ei TOHI raputada. Kõik filmides nähtu tuleb unustada, sest raputamine lihtsalt ajab emulsiooni segamini ning see rikub fotod ära.

Kvaliteedilt on pildid aga head (nii kaua kui kaamera valib õige objektiivi ja valgustingimused on ka piisavalt head) – teravad kaadrid ning mõnusad soojad vanakooli fiiliga toonid. Toas välguga pildistamine on üsnagi lihtne, aga keerulisemaks läheb juba õues, kui on soov teha maastikufotosid või üldisemaid pilte. Valgus peab üsna hea olema, et pildid ei tuleks liiga pimedad. Samas liiga valges võib pilt tulla veidi ülesäritatud (polnud küll siin sügisel kui ma kaamerat kasutasin, suur probleem). Näiteks sinine taevas jääb väga mõnusa tooniga pildile. 

 

Polaroid Now on kiirpildikaamera, milles on säilinud vanakooli lahedus, kuid mis tuleb tänapäevaste lahendustega, et fotod õnnestuksid paremini. See aga ei pruugi alati töötada nagu on mõeldud ning kaamera lihtsamaks tegemine tegi pildistamise hoopis keerulisemaks. Tehnoloogiat ning funktsioone tuleks veel edasi arendada ja Polaroidi heaolu mõttes loodan, et neil on juba järgmine, täiustatud mudel peagi tulemas. Muidu võivad praeguse kaameraga kaasnevad frustratsioonid inimesi kaubamärgist eemale ajada.

On aru saada, et tahetigi teha üks lollikindel ning lihtne kaamera, kuid eelmine kiirpildikaamera tundub hetkel isegi olevat parem variant. Kuigi ta on hinna poolest veidi kallim, on sellel Bluetooth ühenduvus ning toob läbi rakenduse palju rohkem pildistamisvõimalusi ja ei pea mässama “autofookusega” vaid saad portreerežiimi käsitsi seada.

Üheks suureks plussiks on aga muidugi disain. Kaamera näeb ilus välja, on väga kergesti äratuntav väga paljudele ning erinevad värvid pakuvad midagi igale maitsele. Isegi kui kaamera tekitab nii palju frustratsiooni, et ei viitsi seda kasutada mõnda aega, näeb see riiulis väga ilus välja ning on kindel pilgupüüdja. 

 

Polaroid Now kiirpildikaamera on müügil Photopointis »