Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 22. nov. 2019

Rulli end üles

Üles

Suur ja sügav – LG Optimus 3D

Tippklassi android nutitelefonid kipuvad iseesesest olema äraütlemata sarnased. Suur servast servani klaas, mahutundlikke nuppude rida, taga kaamera, musta värvi. Android kah laias laastus sama, väikse värvivahega. Millegagi on aga vaja teisi üle trumbata. Suutlikuse näitajatega pole eriti mõtet vehkida, arvutusvõimsust on nagunii rohkem kui vaja ja kasutada võimalik. Suure ekraani ja väikese korpuse vajadus kujunduse vallas fantaasiale erilist ruumi ei jäta. Millega siis vastased üle trumbata?

Tuleb teha midagi, mida varem pole tehtud

Ja järjekordse ukse vahele saab jala esimesena pistetud LG. Turule on saabunud maailma esimene stereoskoopiline telefon. Uus riistapuu on jõudnud Digitesti lauale ja nüüd saame me siis kah teada, kuidas maailm kolmemõõtmelisena välja näeb. khm..

Enne sisse lülitamist

Sõprade ja kolleegide ees “oma uue telefoniga” eputades olid reeglina esimesed kommentaarid stiilis: “Jõhker võileib ju!”; “Paras labidas, eksole?!”; “Õige lest, noh!”. Jah, sellest suuremat androfoni annab otsida, osad tahvelarvutid on juba samas mõõdus. Sellest hoolimata on võimalik teda kasutada nagu iga teist telefoni. Kui sa just väga lühikeste sõrmedega inimene ei ole.

Esipaneelil peale hiiglasliku musta klaasi suurt midagi vaadata ei ole. Ülaserval on näha kuular, LG logo koos andurite ja eesmise kaameraga, all on näha neli mahutundlikku nuppu – valikud, kodu, tagasi ja otsing. nii üles kui alla serva on LG endale lubanud peene metalse riba.

tagaküljel domineerib harjatud metallist liist, mille ühele otsale on graveeritud “3D Stereoscopic” ja teise, korpusest pisut välja kerkiva otsa peal vahivad vastu kaks kullisilma, noka asemel LED välk. Ülejäänud tagapaneeli väljakult leiab kõlari ja veel ühe LG logo.

Telefoni ülaotas pesitseb 3,5 mm kõrvaklapipesa, mille jaoks on komplektis olemas ka nööpkuularid. Siin on klassikalises kohas ka ekraaniluku nupp, mis on maru korpusesse sulanduv, ja kuna telefon on üleüldse äraütlemata sümmeetriline  siis pimedas kobades võib teinekord jupp aega seda nuppu jahtida enne kui aru saad et telefon hoopiski valepidi käes. Ülaosa nurgas on näha ka koht kust tagapaneeli pinnakate pisut narmendama hakkas, mis on ka ainus etteheide muidu soliidsele koostekvaliteedile.

Vasakul küljel on kummikatete all micro USB ja micro HDMI pesad. Mõlema pesa jaoks on ka kaabel olemas, ja usb kaabli otsa käiva klotsi abil käib seinast laadimine.

Teisel küljel on nupud heli reguleerimiseks, ja seal, kust oli lootus leida kaamera päästikut, on hoopis 3D nupp.

Telefoni alt leiab tillukese mikrofoni ja tagakaane lahti kangutamise koha. Mälukaardile ilma tagapaneeli lahti võtmata ligi ei pääse, aga vähemasti ei pea selle jaoks aku kallale minema.

Peale sisse lülitamist

Telefon on äraütlemata kiire. Ka esmane käivitumine on üpriski nobe. LG ütleb tema kohta kolmkaksiktelefon, kui jämedalt tõlkida. See tähendab et lisaks iseenesestmõistetavale kahetuumalisele protsessorile ja kahele objektiivile 3D piltide jaoks on tal ka kaks operatiivmälu kiipi. Kui arvutimaailmas on see juba eelmisest sajandist teada, et näiteks kaks ühegigast RAM moodulit annab kiirema tulemuse kui üks kahegigane, siis telefonid on siiani ilmselt ruumi kokkuhoiu mõttes jäänud kogu operatiivmälu ühte kiipi pakkimise juurde. Kahe mälu telefonis kasutusele võtmine ei ole ilmselt siiski tingitud nii väga soovist telefoni üldist jõudlust tõsta (mida see küll siiski teeb) vaid vajadusest – üheaegselt kahte videostriimi kahelt erinevalt kaameralt ühes mälus puhverdada on ilmselt üsna keeruline.

Ekraan on 2D režiimis terav ja ilus, ning reageerib puudutusele väga hästi. Isegi liiga hästi, paar korda suutis telefon läbi taskuriide sissetulevale kõnele automaatse smsi vastu saata, mis teatasid, et “Olen hetkel tähtsal koosolekul4fsdf¤%we45”. Soovitan telefoni hoida vutlaris.

Kui oled androidiga tuttav, siis siit edasi ei ole enam suurt midagi mis eriti elevile ajaks. Kui 3D võimalused maha arvata, on tegemist üsna run o’ the mill androfoniga. Kui rääkida hiljutisest tendentsist kasutada koduekraanina mitte keskmist, vaid esimest ekraani, siis Optimus 3D puhul saab ise määrata milline ekraan on kodu. Vaikimisi on selleks keskmine. teine funktsioon mida varem mujal märganud ei ole, on võimalus applisti kategooriaid kokku taandada. kui applistis sõrmi kokku vedada, tõmbuvad kõik kategooriad kokku, et näeks ainult kategooriate pealkirju. nendel pealkirjadel vajutades saab neid lahti-kinni kerida.

võrreldes Optimus X2’ga on telefoni käitumine muutnud sujuvamaks ja intuitiivsemaks, näiteks ekraani avamiseks peab ekraanil samamoodi üles viipama, aga piisab lühemast lükkest et nihik inertsiga lõpuni jookseks.

Kolm Dee

Olles näinud 3D digikaamera Fuji Real 3D W1 ekraani, kus minu nägemine korralikku ruumilist kujutist kokku viia ei suutnud, olin ma prillideta 3D tehnoloogiate suhtes üsna skeptiline. Esimest korda LG ekraanilt 3D kujutist nähes läksid silmad punni pähe – ongi täitsa kolmemõõtmeline! Siiski, 3D ekraan oli, on ja jääb illusiooniks ja igal illusioonil on oma agad.

Esimene aga on vaatenurk – mis on sisuliselt null. Kolmemõõtmelist kujutist näeb korrektselt ainult siis, kui vaadata ekraani täpselt keskelt, nii et üks silm jääb ühele poole ekraani keskjoont ja teine teisele poole. Prillidega televiisori puhul saab ennast küljelt küljele liigutades esiplaanile jäävate asjade “taha piiluda”, kuid selle telefoni ekraani vaadates küljele liikuda, siis algul nagu tekiks sama efekt, aga siis jookseb kujutis kaheks ja ühe silma kujutis hakkab teise silma omale “järgi hüppama”, meenutades pisut neid väikseid plastist lipikuid, mida vanasti hologrammideks kutsuti, mida käes kallutades näeb kord üht kord teist pilti. Seetõttu saab 3D sisu vaadata korraga üks inimene, ja seetõttu ei olegi telekatel seda tehnoloogiat kasutatud. Vaatama peab ekraani umbes 40 cm kauguselt ja LG hoiatab, et silmi peaks aegajalt puhkama, sest muidu võib peavalu saada.

Filme vaadates ei ole väga hullu, aga 3D mänge mängides on raske nuppude (või täpsemalt ekraani kontrollosade) tagumise hoos telefoni õiges asendis hoida. Mõned 3D mängud paneb LG ka omalt poolt kaasa, ja nende graafika on üpriski lakooniline, pisut nagu veebis mängitavad Shockwave platvormil mängud.

Teine aga on resolutsioon.  Ülal lähivõte ekraanist 3D ja 2D reziimis – ühele silmale nähtav pilt. Kui televiisor kuvab mõlema silma jaoks pilti kõikide ekraanil olevate pikslitega, ja prillid näitavad üht kaadrit ühele silmale ja järgmist teisele, siis ilma prillideta ekraan näitab iga kaadrit mõlemale silmale, aga ekraani pikslid on kahe silma peale ära jagatud. Selleks on ekraani ja taustavalguse vahel parallaksibarjäär, mis  laseb taustavalgusel paista pikslireast läbi ainult ühe silma suunas. Parallaksibarjäär kujutab endast lisa LCD paneeli, millel on mustad piksliread valguse suundade selekteerimiseks, ja need mustad jooned on ka näha. Tulemusena näeb 3d pilt resolutsiooni mõttes välja nagu vanemate/odavamate seadmete üpriski madala pikslitihedusega ekraanid.

Telefoni stereoskoopiline kaamera suudab täitsa efektselt teha 3d pilti ja videosid. objektiivid on küll suhteliselt lähestikku, ilmselt seetõttu, et neid ei saa kallutada – ideaalis peaksid objektiivid olema üksteisest sama kaugel kui inimese silmad teineteisest, aga lähedale fokusseerimiseks peaks siis saama objektiive keskele kokku kallutada. Optimus 3D suudab ruumilise kujutise kokku panna alates poole meetri kauguselt.

3D Režiimis filmib Optimus 3D mobiiltelefon kahe kaameraga kaks videoklippi ning need pannakse pärast telefoni 3D ekraanil üheks pildiks kokku. Tavalise ekraani peal vaadates näeb 3D video välja selline.

Filmides/pildistades näitab ekraan reaalajas stereopilti, kuigi see tulemus ei pruugi olla sama täpne kui failist maha mängides. Pildikvaliteet klassikalises mõttes on muidugi eraldi teema. Selles segmendis oleme ära hellitatud suurepäraste telefonikaameratega (näiteks Samsung Galaxy SII ja Sony Ericcson Xperia Arc), mille heas valguses tehtud pildid jätavad  isegi esmapilgul kahtlusruumi – kas on mobiil või on juba päris kaamera? LG pildid reedavad siiski koheselt oma päritolu. Kaameral on LED välk, kuid seda saab kasutada ainult 2D režiimis, seega hämaras 3D pilti hästi teha ei saa. Kaks udust pilti annavad kokku ühe eriti uduse pildi.

Android iseenesest ei ole kolmemõõtmeline, seda suudavad ainult spetsiaalsed rakendused. LG on nende haldamiseks loonud “3D Space” nimelise rakenduse. See pakub kiiret ligipääsu 3D rakenduste nimekirjale, kaamerale, galeriile, YouTube 3D videotele ja seal on ka kiire juhend mis annab ülevaate 3D kasutamisest. Applistis on 3D rakendused eraldi grupeeritud.

Telefoni küljel asuv 3D nupp käivitab koduekraanil olles  3D Space rakenduse, galeriis või kaamerat kasutades lülitab ta 2D ja 3D reziimide vahel. Galerii suudab ka kahemõõtmelistest piltidest tekitada liba-3D pildi aga see ei anna erilist efekti. Enamustes rakendustes on 3D efekti sügavust võimalik muuta.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Põhimõtted jäägu mõtteks. 3D on”peaaegu valmis”. Praeguseks hakkab mööda saama see ebamäärane aeg, kui seadmed olid eksperimentaalsed ja sisu polnud kuskilt võtta. Kui sul on taskus 3D pilti näitav seade, siis on sellega ka üht-teist teha. Samas ei ole 3D ligilähedaseltki selline, nagu ta visionääride nägemustes on. Tööd on veel palju teha, aga praeguseks on ta juba täitsa kasutatav.

Fakt et LG Optimus 3D on täitsa täisväärtuslik liinitoode, mitte kuskil laboris oma ajast ees olev prototüüp ja praeguseks ka sugugi mitte enam ainuke omalaadne, räägib sellest, et üks oluline verstapost on selja taga. Aga teisest otsast peab tunnistama, et kui 3D sind külmaks jätab, siis jätab ka see telefon sind tõenäoliselt külmaks. kui 3D maha arvata, siis on tegemist telefoniga, mille kohta midagi halba öelda ei ole, aga midagi teda eriliseks kah ei tee.

Android Nutitelefonid Photopointis