Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 5. juuni 2020

Rulli end üles

Üles

1 kommentaar

Tamron AF 70-300mm f/4-5.6 DI VC USD


Minu viimane kogemus selle klassi suumobjektiividega jääb kaugesse filmiaega, kui laenasin sõbralt Canoni tolleaegset analoogi. Kogemus oli kohutav – laiemas otsas kannatas temaga veel midagi teha, 300mm peal ei aidanud ka ava kinni keeramine. Fotod olid pehmed, kohutava bokehi ja halva kontrastiga. Selsamal põhjusel suhtusin nüüd Tamroni uude telesuumi teatava eelarvamusega. Aga mis seal salata – peale esimesi proovipilte tuli arvamust muuta. Ütlen kohe alguses ära, et mõistagi ei ole sellest objektiivist konkurenti sama vahemiku fikstorudele või näiteks Canoni L-klassi suumidele, kuid mina kartsin selle raha eest palju hullemat.

Tegemist on niiöelda teleskooptoruga, mis vastavalt suumi asendist pikkust muudab. See on ühtemoodi hea ja halb – 70 millimeetri peal, ehk “kokku keeratuna” on toru mõnusalt kompaktne ning võtab kotis vähe ruumi.

Miinuspoolelt võivad nii liiv, tolm, kui niiskus “teleskoobi” liigendosade vahele jääda ja halvimal juhul sealtkaudu lõpuks ka klaaside vahele jõuda. Või siis näiteks peene liiva puhul lihtsalt ebameeldivalt krigisema jääda. Seega soovitan keerulisemate ilmastikuolude korral pildistamisel mingisugust objektiivikatet kasutada, olgu selleks kasvõi lihtsalt kummi või paelaga objektiivi ümber tõmmatud kile.

Aga nüüd reaalsete katsetamiste juurde. Karbist välja võttes tundus objektiiv käes aus ja kvaliteetne. Varjuk on hea ehitusega ja piisavalt pikk, et esimest klaasi näiteks lumesajus või vihmas puhtana hoida. Pildistabilisaator on 300mm objektiivi puhul väga abiks ja see konkreetne töötab hästi.

Nii pika toru puhul tunnen mina alati objektiivi küljes olevast statiivi kinnitusrõngast puudust, mis aitab pildi stabiliseerimisele statiivilt pildistades kõvasti kaasa. Teiseks on kogu kupatus siis paremini tasakaalus, ja kolmandaks – nii on oluliselt mugavam püstkaadrit võtta.

Tamron 70-300mm peamiseks miinuseks minu silmis on muidugi suurim võimalik avaarv, mis 300mm peal on f/5,6. Meie pimedatel sügis-talvistel päevadel nõuab see kõrgete ja väga kõrgete tundlikkuste kasutamist. Lisaks pärsib bokehit, ehk maakeeli öelduna kaadri fookusest välja jäävaid alasid. Narr oleks muidugi selle raha eest “valgemat” 300mm toru tahta.

Kõige rohkem huvitas mind, kuidas Tamroni uus telesuum “joonistada” suudab. Selleks kinnitasin aparaadi statiivile ning tegin samast objektist erinevate avadega seeria pilte nii 70mm kui 300mm fookuskauguselt. Kui pikemas otsas vajas objektiiv parima teravuse saavutamiseks astme jagu ava kinnikeeramist, siis 70mm peal oli tulemus juba täisava, ehk f/4 puhul väga hea. Ehk siis nii hea, kui sellise toru puhul olla saab.

Uurige ise lähemalt – allolevatele pisipiltidele klikates avaneb töötlemata, 100% väljalõige originaalfailist.

Tamron AF 70-300mm f/4-5.6 DI VC USD @ 70mm:

Tamron AF 70-300mm f/4-5.6 DI VC USD @ 300mm:



Kromaatiline aberatsioon tuleb selle Tamroniga kergelt esile, samas on see tänapäevaste RAW-konverteritega imelihtsalt parandatav.

Kokkuvõtteks: kui rahakott antud vahemiku fikstorudele või kallima otsa suumidele peale ei hakka, tasub Tamron 70-300mm oma silmaga üle vaadata. Selle raha eest on siin pildistamisrõõmu küllaga!