Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 18. aug. 2019

Rulli end üles

Üles

2 kommentaari

Nikon D3 vs Canon 1Ds MarkIII – kolmandate profiriistade tulemised

Sven Začek

 

 

nikond3x_vs_canon1ds3See oli 1999. aasta juunis, kui Nikon kuulutas välja esimese korraliku digikaamera Nikon D1. Tegelikult olid ajakirjanikud juba üle 5 aasta digikaameraid kasutanud, kuid need olid äärmiselt kehvakesed, rasked ja kasutajavaenulikud. Need polnud ka päris digikaamerad, vaid filmikaamerad, mis olid ümberkohandatud töötamaks digipäradega. Kuid Nikoni D1 oli esimene spetsiaalselt loodud digipeegel. Sellel oli 2,6 megapiksline Sony sensor, mis lubas kasutada ISO-tundlikkusi 200 – 1600.

Tol ajal vaieldi, või noh veel eriti ei vaieldud teema üle kas film või digi, sest esimesed digikaamerad jäid filmile ikka tugevalt alla. Pildikvaliteedis siis, mugavus oli teine asi. Kaheksa aastat hiljem kuulutas Nikon välja oma esimese täiskaadersensoriga digipeegli – Nikon D3.

Nüüd ei vaielda enam selle üle kas film või digi, sest praegu on siililegi selge, et 35mm formaadiga pilti tehes pole filmist digile vastast. Nüüd oleme jõudnud tagasi digiajastule eelnenud palju fundamentaalsema vaidluseni – Canon või Nikon? Vähemalt paljude kasutajate ja fännide jaoks fundamentaalse asjani, lausa südameasjani.

Aga selleks, et vaadata olevikku ja tulevikku, piilume veel tagasi minevikku, et kuidas ja millega vastas Canon Nikoni suurele tulekule digimaailma. Nikon ei jäänud D1 kerega loorberitele puhkama, vaid tõi juba poolteist aastat hiljem välja kaamera D1X, millel oli 5MP Sony sensor ning ka kiire D1H kaamera, millel oli seesama 2,6 MP CCD ja mis suutis pildistada kiirusega 5 kaadrit sekundis. D1X seevastu 3 kaadrit sekundis. See oli juba väga kõva pauk ja paistis, et Nikon jookseb digimaailmas teiste eest minema.

Juba sellest 2001. aastast on püsima jäänud digimaailma toodete diferentseeritus, mida filmiajastul polnud. Nimelt üks kere, millel on rohkem pikseleid, kuid mis on aeglasem ja teine kere, millel on piksleid vähem, kuid mis suudab tulistada nagu automaat. Ehk siis üks pressifotograafidele ja teine stuudiomeestele. Sama teed läks ka Canon ning alustas automaatide toomist sama aasta septembris, tuues turule esimese 1-seeria digikaamera nimega Canon EOS 1D. Sellel oli 4MP CCD ja see suutis tulistada 8 pilti sekundis. Canon oli andnud vastulöögi, mis osutus nii tugevaks, et Nikonil läks sellest taastumiseks pool kümnendit. Canonil oli suurem sensor (1,3 cropiga, võrreldes Nikoni 1,5 vastu) ja seepärast ka paremad müranäitajad.

Aasta hiljem, 2002. aasta septembris üllatas Canon aga maailma pommuudisega – ilmavalgust nägi nende esimene stuudiomeeste kere – Canon 1Ds, millel oli Canoni enda loodud CMOS tüüpi sensor ning tervelt 11 megapikslit. Kaamera oli küll aeglane ja suutis teha vaid 3 kaadrit sekundis, kuid pildikvaliteet oli juba üle mõistuse hea. Filmi surm oli alanud. Sellest hetkest alates Canon enam tagasi ei vaadanud ja pressis muudkui edasi.

Nikon jõudis järgmise profikere väljaandmiseni alles 2003. aasta keskel. CCD sensoritest küll loobuti, kuid nende endi CMOSi variant LBCAST osutus pettumuseks. Sest Canoni neljamegapikselisest oli möödas juba kaks aastat ja alles nüüd suutis Nikon teha kiire 4 MP kaamera. Viimase müranäitajad olid küll paremad, kuid Canon tõi pool aastat hiljem (2004. aasta jaanuaris) välja äärmiselt populaarseks saanud Canon 1D MarkII, mis oli sama kiire, kui Nikon, kuid millel oli tervelt 8MP sensor ning müranäitajad põrmustasid Nikoni omad. Poole aastaga oli uue Nikon D2H hind kukkunud suure kolinaga. Samal ajal müüs Canon populaarset 1D MarkII keret lausa hunnikute viisi.

Nikoni haavale soola raputamiseks tõi 2004. septembris Canon välja ka uue stuudiomeeste kere – Canon 1Ds MarkII, millel oli jällegi täiskaader sensor ning uskumatud müranäitajad. Samuti septembris proovis Nikon vastata vahetades kolme aasta vanuse D1x uue Nikon D2x vastu. Kuid sellel oli vaid 12 MP sensor ning seegi 1,5 cropiga. Mis veel hullem ISO 400 oli piir, millest kvaliteetse pildi huvides kõrgemale minna ei tasunud. Samal ajal tulistasid Canonimehed samasuguseid pilte ISO 1250 juures. Nikoni kasutajad olid pettunud. Nikon ise ilmselt ka, sest nende ametlik seisukoht oli, et crop faktor on digiajastul piisavalt hea, ning täiskaader sensori tootmisele ressursse raiskama ei hakata. Ustavamad Nikonifännid toetasid oma ettevõtet ja foorumites toimusid halastamatud sõnavahetused, et täiskaader ongi mõttetu jne. Canon nautis edu ja uusi kasutajaid, kes olid oma Nikonid maha müünud ja Canoni leeri asunud. Sest lõppude lõpuks ei loe nimi kaamera prismal, vaid foto sõrmede vahel või koduseinal.

Nikoni, kui profiriistu tootva ettevõtte maine hakkas langema. Konservatiivne juhtkond vahetati välja ning kulisside taga hakati siiski vastupidiselt väidetule arendama täiskaadersensoreid. 2005. aastal esitles Nikon kiiret, kuid ikkagi vaid 4MP kaamerat D2Hs ja 2006. aastal uuendatud ja täiustatud Nikon D2Xs, kuid see oli endiselt cropiga ja 12 MP sensoriga. Müra küll paranes, kuid mitte märkimisväärselt.

Canon oli aga vahepeal vist laineharjale tukkuma jäänud, sest pärast pisikest värskendust Canon 1D MarkIIN näol, toodi 2007. aasta veebruaris turule nüüdseks kurikuulsaks saanud Canon 1D MarkIII ja sellega algas üks igavene ning senikestev peavalu. Sellel oli 10MP 1,3 cropiga uskumatult müravaba sensor ja kaamera võttis 10 pilti sekundis. Lisaks pidi sellel olema ka maailma kiireim autofookus. Aga vot selle autofookusega hakkaski üks suur jama. Getty Images saatis tagasi üle 100 kere, teised suured agentuurid samuti. Canon ei tunnistanud mingit viga. Mõninga aja möödudes, kui lisaks agentuuridele ka paljud tavakasutajad keresid remonti viisid, andis Canon siiski teada, et kaamerale tuleb teha ühe mehaanilise osa vahetus. Samal ajal nokitses Nikon oma kaameratega ja polnud alla andnud. Pärast parandust käitus paljude arvates uus Canon paremini, kuid siiski kaugeltki mitte nii hästi kui tema eellane 1D MarkIIN. Sama aasta augustis anti teada ka 21MP Canon 1Ds MarkIII valmimisest. Sellel ei tohtinud enam MarkIII’ga sarnast fookusviga küljes olla, kuid see fakt vajab veel tõestamist. 2008. juuli lõpus ilmuvad www.robgalbraith.com leheküljele testitulemused nii Canon 1DMarkIII kui ka Canon 1DsMarkIII kaameratega. Siiani on lehekülje tegijad väitnud, et MarkIII kered ei kannata võrdlust MarkII kerede autofookusega ja käituvad nii ettearvamatult ning saamatult nagu üks profikere üldse käituda ei tohiks. Muudes näitajates on kolmandad ikkagi paremad. Seega surmahoobina mõjuma pidanud Canoni kolmandad läksid sisuliselt aia taha.

Täpselt kolm päeva pärast Canoni pressiteadet 1DsMarkIII kohta lajatas Nikon oma trumbi lauale ja sedakorda oli haav, millele soola raputati Canoni oma. Nikon D3 oli täiskaadriga, küll kõigest 12MP, kuid tulistas 9 kaadrit sekundis ning müranäitajad olid juba uskumatutest veelgi uskumatumad. Nikon oli seega esimesena avanud sektori – kiire täiskaader kaamera. Mis veelgi tähtsam, Nikon oli jagu saanud oma siiani tapvalt aeglasest autofookusest ja oli Canoni kiire fookusega samast klassist. Seega kõik hea ühes potis.

Jutud käivad, et sügisel kuulutab Nikon välja ka oma esimese stuudiomeeste täiskaader kere. Tõenäoliselt D3X nimelise. Nagu ühest hiljutisest tarkvarauuendusest selgus, on sellel tõenäoliselt 24MP sensor. Kui Canon selleks ajaks uute ja parandatud versioonidega vastata ei suuda, siis läheb 9 aasta möödudes initsiatiiv uuesti Nikoni kätte.

Fakt on see, et foorumites fännipoisteks kutsutavad jäävad ikka fännama ühte tootjat, tehku see mida tahes. Pärast D3 väljakuulutamist rääkisid needsamad poolekaadrise sensori advokaadid, kui hea nüüd ikkagi täiskaader on jne. Kogu see kemplemine tuleb aga kasuks kaamerate kasutajatele, sest konkurents lööb hinna alla ja võib olla nüüd 10 aastat pärast digirevolutsiooni algust saavad ka tavakasutajad hakata jälle nautima täiskaadri eeliseid. Ja seda taskukohast hinda makstes, mitte uute autodega võrdseid summasid välja käies.

Kolmandad

 

Kaamerates on aga ju tegelikult rohkem peidus, kui megapikslite arv ja müranäitajad.

Mina olin 2005. aasta sügisest kuni 2008. aasta juulikuuni Canoni 1-seeria kerede kasutaja. Alguses pildistasin Canon 1DsMarkII’ga ja 2008. jaanuarist Canon 1Ds MarkIII’ga. Nüüd olen kuu aega ka Nikon D3-ga pildistanud. Mõlematel tootjatel on väga häid funktsioone aga ka selliseid kasutusmugavuse apsakaid, et ajab juukseid kitkuma. Siinkohal toongi välja pisikese võrdluse minu isiklikke vajadusi ja kiikse arvestades.

Canoni eelised ja puudused

 

+ 21 MP on ikka 21 MP, mis toodab ülisuuri faile, millega edasine töö on muretu. Sobib ka ülisuurteks suurendusteks ja pildipankade pildiagentide näod lähevad särama, kui neile neid faile saadan.

+ Fookuspunktide valik. Valikurataste ja joysticku positsioonid ja liikuvus teevad valiku väga lihtsaks, mugavaks ja kiireks.

+ Lemmiku fookuspunkti salvestamise võimalus ja kiire kasutamine. See funktsioon oli mugavamalt ja kiiremini kasutatav eelmisel 1DsMarkII mudelil. Kuid hea, et see üldse alles jäi. Nikonil seda pole.

+ Ilmastikukindlus. Canoni ilmastikukindlus tundub kogu süsteemi (objektiivid, välgud jm) parem olevat.

– 19 Fookuspunkti. Miks? Eelmistel mudelitel oli ju 45. Kuna Nikonil polnud punkte kunagi rohkem, kui 12, kas siis mõtles ka Canon, et tuleks 45 pealt alla? Ei tea! Igatahes looduspiltnikule väga halb tagasiminek, sest nüüd jääb linnu silm alati sellesse kohta, kus punkti pole.

– Müratase. Iseenesest väga hea, kuid Nikoni omast tunduvalt kehvem.

– Vertikaalse käepideme erinevus horisontaalsest. Jällegi oli see varasematel mudelitel parem. Nüüd on nuppude asetus liiga erinev, kui minna horisontaali pealt vertikaali peale.

– SD mälukaardi pesa. Ma ei saa aru selle mõttekusest?. SD kaardid on mahult väikesed ja kiiruselt aeglased. Nii suurte failide salvestamisel on iga sekund arvel. Kindlasti oleks vaja teist CF pesa.

Nikon eelised ja puudused

 

+ 51 Fookuspunkti.

+ Müratase. ISO 1600-2000 on fantastilised. Looduse pildistamisel on see väga oluline, sest elukatele meeldib ikka hämaras liikuda ja niimoodi saab päeva mõlemasse otsa 5-10 minutit pildistamisaega juurde.

+ Sisseehitatud lood. Alguses tundus nagu mõttetu tilulilu, kuid nüüd leian end seda igapäevaselt kasutamas. Väga mugav on nuppu all hoides pildiotsijast vaadata, kas kaamera on loodis.

+ Peegliluku aktiveerimine spetsiaalse nupuga.

+ Kaks CF mälukaardi pesa.

– Fookuspunktide valimine joysticku abil. Pildistamise ajal saab punkte kohe valida, Canonil peab valimise enne ühe nupuga aktiveerima, kuid sellele vaatamata on joystick aeglane ja kohmakas. Lisaks ei saa punkte valida vertikaalset käepidet kasutades. Või noh saab, aga selleks tuleb muuta kaamera asendit käes. Ühesõnaga väga halb lahendus.

– Lemmiku või enimkasutatava fookuspunkti salvestamise võimaluse puudumine.

– 12 MP. Selgelt vähe maastike ja suuremate trükkide jaoks. Linnupildistamisel ka paha, sest vahel kipub ikka horisont kiiresti tegutsedes viltu minema ja siis seda sirgeks lõigates jääb järgi veelgi vähem megapikseleid. Aga tuletan korraks meelde, et see Nikon on ikkagi mõeldud pressifotograafile mitte mulle. Praegusel hetkel võrdlen ikkagi parimat Nikonit parima Canoniga, vaatamata sellele, et need pole samadel eeldustel toodetud.

– Ilmastikukindlus. Vihmas kasutades töötab Nikon küll nii nagu peab, kuid pildivaatluse ja menüünupud kipuvad kinni jääma. Sinna vahele tugevalt puhudes hakkavad nad uuesti kohe tööle, kuid siiski paneb see mõtlema, et kuhu see vesi seal pääseb? Vesi pääseb ka ilmastikukindlate objektiivide ja kere vahele. D3 eest 14-24mm lainurka ära keerates leidsin bajonetikinnituse vahelt mõned veepiisad. Jällegi paneb mõtlema, kuhu vesi võinuks sattuda, kui ma ühe tunni asemel kaks tundi vihmas oleksin pildistanud.

– Vertikaalne käepide. Istub küll hästi käes, kuid nuppude asetus on liiga erinev võrreldes horisontaalsega. Lisaks on ka kontrollrullikud liiga kere sisse viidud, kuigi horisontaalsel käepidemel on need parajalt eemalduvad.

– Puudub peegliliku ja taimeri samaaegse kasutamise võimalus.

Kui ma saaksin valida kahelt tootjalt need võimalused, mis mulle meeldivad ja sobivad ning siis need ühte kaamerasse kokku panna, saaksin kokku küll vist unelmate kaamera. Seepärast tahaksingi siinkohal ka ära mainida asja, mis mind kahe suure võitluses häirib. Nimelt see, et ei taheta üksteise häid lahendusi kopeerida, vaid aetakse jäärapäiselt oma rida, olgu see kasvõi halvem. Näiteks võib tuua Nikoni fookuspunktide valimise või siis Canoni kaamera sisselülitamise nupu. Fookuspunktide valimine on Canonil juba aastaid selgelt kiirem ja mugavam, kuid Nikon ei tee seda kuulmagi. Samas on Nikonil kaamera sisselülitamine väga käepärane, Canon aga hoiab oma nuppu ikka kaamera tagaküljel. Tuleb veel lisada, et kõik asjad käivad Canonil ja Nikonil vastupidiselt, mis on väga häiriv, sest eks nad ju kasutajaid üksteistelt näppavad, seega võiks üleminek olla võimalikult valutu. Aga ei! Objektiivid käivad kaamera külge vastupidi, suumimine käib vastupidi, fokuseerimine käib vastupidi, mälukaardid käivad kaamerasse vastupidi, särimõõdiku + ja – pool on vastupidi (Nikon küll lubab oma kasutajafunktsioonides need omavahel ära vahetada) jne. Ühesõnaga kõik on vastupidi. Imelik veel, et Canon pole tagurpidi lugedes Nikon.

Kunagi juhtusin foorumis ühte vahvat vandenõuteooriat lugema. Selle kohaselt pidi Canonil ja Nikonil tegelikult üks omanik olema, kes nii umbes 10-aastase tsükliga ettevõtete edukust muudab. Ühesõnaga üks saab olla 10 aastat peal ja siis on jälle teise kord peal olla. Niimoodi teenib ju kõige rohkem raha, kui inimesed terveid süsteeme vahetavad. Igatahes väga põnev teooria, mis ajalugu vaadates võiks isegi paika pidada. Jäägu selle tõepära igaühe enda otsustada…

 

Nikon D3 + Nikkor 70-200 2,8 VR + Nikkor 1,7x. ISO 1600.

Nikon D3 + Nikkor 300 2,8 VR + Nikkor 1,7x. ISO 800.

Canon 1Ds MarkIII + Canon 300 2,8 IS + Canon 2x. ISO 800.

Ülevaade on algselt ilmunud Photopointi Ajaveebis 15.07.08