Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 26. mai 2017

Rulli end üles

Üles

Kommentaare pole

Roccat Kone EMP kullisilmsel arvutihiirel on Porsche geenid

Roccat Kone EMP kullisilmsel arvutihiirel on Porsche geenid
Erki Oras

Kahtlustan, et minu käest on aastate jooksul läbi käinud rohkem Roccati hiiri, kui kellelgi teisel meie madalal Maarjamaal. Nii polnud ma ka eriti üllatunud kui tagasihoidlikusse töökabinetti tüüris sisse järjekordne Roccati hiiretalli tipphiir – Roccat Kone EMP. Et tegu pole mitte millegi täiesti uue ja revolutsioonilise, vaid Roccati ühe varasema esindushiire Roccat Kone XTD edasiarenguga, siis võiks Kone EMP visiiti nimetada rõõmsaks taaskohtumiseks.


 

Välimus

Roccat Kone EMP pole pisikestele kätele. Minu enda käed on üpris keskmised või isegi pisut alla keskmise mehekäe ning suurema hiire vaoshoidmine läheks minu jaoks juba keeruliseks. Käe all tundub olevat tõeline tank. Tõsi küll üpris selline kergekaaluline tank. Veidike isegi nagu täispuhutud tank arvestades seda kui kerge see käes tundub ning kui nobedalt hiirematil liigub.

Sarnaselt Kone XTD-le tõmbavad hiire „seljal“ tähelepanu kaks valgusvööti, mille värvi ja ilmumisrütmi saab tarkvara abil reguleerida. Ning kui aus olla, siis lõppude lõpuks õnnestus mul see värv tõepoolest kontrolli alla saada. Värvilised valgusvöödid on ka Kone EMP juures kõige atraktiivsemad detailid, hiir ise on üpris tuhm ja plastikuline, pisikeseks pilgupüüdjaks on vaid Roccati soliidne hõbedane logo. Hiire kaks küljenuppu ning DPI muutmiseks mõeldud klahvid jäävad hiire pinnal üpris silmatorkamatuks ning ka rullik tundub olevat üsna tagasihoidlik. Põhimõtteliselt on tegu väärika musta „ülikonnaga“, mis sobib nii noorusliku geimeri kui ka soliidse härrasmehe (nagu mina ise) töölauale. Musta „ülikonnaga“ harmoniseerub kenasti ka tekstiilümbrisega kaabel, mis viimastel aastatel on Roccati tipphiirte puhul saanud meeldivaks standardiks. Tekstiilkattega sobib omakorda suurepäraselt väga veenva välimusega USB-pistik, mis suisa õhkub kvaliteedist. Väikesed, kuid ometi olulised detailid terviku loomisel.

 

Tarkvara

Lihtsus ja intuitiivsus on tarkvaraarenduse märksõnadeks kõikjal maailmas ning erandiks pole ka Roccat. Ehkki endiselt lähenetakse hiire tarkvarale saksaliku põhjalikkusega, siis on täpsemad tuunimissätted mugavalt ja maitsekalt silma alt kaugemale koristatud, et mitte algajat kasutajat infoküllusega segadusse ajada. Kogenud kasutaja aga leiab endale vajalikud sätted üles ilma liigse peamurdmiseta. Ehkki minu läbisaamine Razeri tarkvaraga on parem, siis vaieldamatult võin ma anda Roccatile esikoha arvestades selle tarkvara kiiret arengut.


 

Kasutamine

Põhimõtteliselt on Roccat nagu üks korralik ja kvaliteetne saksa auto. Näiteks Volkswagen, või veel parem – kiretu ja kaine Opel. Kõik funktsioonid töötavad sujuvalt ja üllatusvabalt. Isegi igavalt. Mis samas laseb kenasti keskenduda mängule ehk täita mängurihiire põhifunktsiooni.

Ehkki hiire suurusega leppisin ma peatselt hoolimata oma keskmise suurusega käpakestest, siis pean tunnistama, et Kone EMP-le sobiv nö claw-stiilis hoidmisviis pole päris minu cup of tea, sest minu sõrmekesed on harjunud mugavalt Razer Ouroborose turjal lesima. Lisaks ei meeldi mulle krooniliselt nii Kone EMP kui ka Ouroborose (ja enamuse teiste mänguririhiirte) DPI muutmiseks mõeldud klahvid, mis asuvad hiirerullikust ülalpool. See sunnib minu käele keset mängu peale üpris ebaloomuliku asendi. Umbes nagu sõrmejäljesensor nutitelefoni allservas, kui märksa loogilisem oleks see paigutada telefoni tagaküljele. Nii võiks ka DPI-klahvid paigutada rullikust allapoole. Esimene tootja, kes seda teeb pälvib minu siira austuse ja armastuse.

Nagu juba varem öeldud liikus hiir, hoolimata oma kopsakast kujust, hiirematil üllatavalt nobedalt. Eriti veel kui arvestada Roccati eksklusiivset öökullisilma (owl-eye) optilist sensorit, mis laseb DPI tõsta ulmelise 12 000-ni! See omakorda teeb hiirest tõelise raketi, mis Porsche Panamerana mööda arvutiekraani kihutab. Paraku räägib Roccat ise öökullisilmasensori tööpõhimõttest internetis ainult saksa keeles, mida teie alandlik teener piisavalt ei valda. Reaalses elus muidugi sellisteks kiirusteks vajadust pole ning Roccat isegi soovitab hoida DPI-d maksimaalselt 3000 juures. Aga täpselt sama toimub ju ka autodega. Hoolimata sellest, et meie kohalikuks tippkiiruseks on suviti vaid 110 kilomeetrit tunnis, siis käivad kohalikud autohuvilised välja sadu tuhandeid eurosid, et soetada endale 300 kilomeetrise tippkiirusega sõiduvahendeid. Sest kunagi ju ei tea, millal seda vaja võib minna. Ühesõnaga meis tegutseb kaine talupojamõistus, mis on lihtsalt sunnitud endale igaks juhuks midagi tagavaraks soetama. Antud juhul siis ekstra 9000 DPI-d, mis võiks mustadel päevadel ära kuluda.


 

Kokkuvõtteks

Roccat Kone EMP peaks olema juba geneetiliselt eesti mängurile meelepärane – suur, silmatorkamatu, kvaliteetne. Ning mis põhiline – väga kiire. Mis siis, et seda kiirust igapäevaselt kasutada ei saa. Tähtis on see, et see on vajadusel alati käepärast võtta. Kui näiteks seljatagant sada punanahka peaksid kallale tungima, kui klassikuid tsiteerida. Oma usaldusväärsuse, silmapaistmatu välimuse ning kiiruse poolest oleks Kone EMP ideaalne liikumisvahend pangaröövlitele. Õnneks aga ei lähe see kiirus kasutajale (erinevalt sõiduvahenditest) kuigi palju maksma, vaid hinnaskaala jääb pigem sinna väiksemat sorti mahtuniversaalide klassi. Kui autokeeles rääkida.

Seega soovitakski Roccat Kone EMP-d kasutajale, kes välisest särast suurt ei hooli, vaid vajab tubli ja rammusat töölooma, millel ometi ka mõned üllatused kapoti all peidus on. Sellega võib rahumeeli igapäevaselt mööda linnatänavaid põristada, kuid soovi korral võib võtta ette ka mõne adrenaliiniküllase tiiru Nürburgringil.

Roccat Kone EMP mängurihiir Photopointis »