Reaalses kasutuses

Kui menüüd läbi töötatud ning kaamera enda soovide järgi paika sätitud, ei paistnudki asi enam nii paha. Kuna pildistan manuaalseadeid kasutades, on mu jaoks oluline, et elementaarsete funktsioonide nagu ava, säri ja ISO muutmiseks ei oleks vaja väga palju võimelda, või isegi menüüdesse sukelduda. Need sai sel C3-l kõik kenasti programmeeritavate nuppude alla tuua.

Kui NEX-5 testimise aegu tundus kaamera tõstetav ekraan uudne ja tore, siis nüüd tundsin juba pööratavast displeist puudust, mis suurel osal peegel- ja hübriidkaameratel tänapäeval olemas on. Eks ta harjumise asi ole.

Kuna olin siit-sealt kuulnud kiidujutte NEX-C3 puhaste kõrgete tundlikkuste aadressil, tegin mõned proovipildid sügiseselt hämaras metsas. Sony alumise otsa hübriidkaamera kohta esines C3 siin väga hästi. ISO 3200-6400ga võetud kaadreid võib julgelt suurelt seinale trükkida, isegi kui nad arvutiekraanilt veidi värvimürased paistavad. Fotosid kaamera ekraanilt vaadates häiris väga, et sisse suumides (otsetee – tagaküljel asuva ketta nupp) suumib NEX-C3 alati kaadri keskele, olenemata sellest, kus aktiivne fookuspunkt parajasti oli. Ühe vajutusega suurendus on sellegipoolest väga tore abimees.

“KIT” objektiivi (Sony E 18-55mm f/3.5-5.6 OSS) pildistabilisaator on muljetavaldav. Kuna kaamera ja toru ei kaalu põhimõtteliselt midagi, on koostöös hea stabikaga võimalik võtta teravaid pilte ka väga aeglaste säriaegadega. Samamoodi on stabilisaatorist palju abi käest filmimisel. Liikuva pildi stabiliseerimisel teeb Sony objektiiv silmad ette nii mõnelegi Canoni profiklassi torule!

Videopool on sel NEX-l kahjuks väga ära nuditud. Vaid HD 720p lahutus automaatse säri, ava ja tundlikkusega kõlbab küll hästi nn. peo- või koduvideote võtmiseks, kuid tänapäevased mobiiltelefonid pakuvad juba enam võimalusi, iPhone 4s ka vähemalt sama kvaliteediga klippe. Positiivse poole pealt tegi püsiv autofookus videovõttel väga head tööd.