Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 2. juuni 2020

Rulli end üles

Üles

Kommentaare pole

Tamroni supersuumid 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC & Di II VC PZD

Toomas Ili


Tegu on APS-C mõõdus sensoriga kaameratele mõeldud objektiividega, ehk siis olgu kohe algul öeldud, et läbi pildiotsija avanev suumivahemik on (näiteks Canoni 1.6x sensoriga aparaadi puhul) tegelikult 28,8 – 432mm. Pole paha! Põhimõtteliselt on võimalik objektiivi vahetamata kaadrisse püüda nii avaraid maastikke kui eemal askeldavaid või mööda vudivaid karvaseid ja sulelisi. Et veenduda, kas praktikas asjad sama ilusad kui teoorias, pistsin mõlemad torud ja poolkaadrilise Canon EOS 550D kotti ja läksin proovima.

Ülal pildil on paremal vanem 18-270 mm suum ning vasakul selle uuendatud versioon: 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC PZD objektiiv. Viimane on vanemast oluliselt väiksem, kergem ja sujuvama suumiga toru. Eelnevalt võrdlesin neid objektiive samades tingimustes omavahel. Kuna optiliselt mingit vahet ei paistnud, jäin uuema PZD mudeli juurde.

Nagu targad teavad rääkida, on see imesuum just tänu PZD ehk Piezo Drive mootorile nõnda pisike, kompaktne ja kiire. Viimane omadussõna on muidugi suhteline. Igatahes on tegemist innovaatilise ultrasonic teravustamismootoriga, mis põhineb piesoelektrilisel disainil. Tänu sellele on objektiiv teiste omataolistega võrreldes märkimisväärselt kergem, lühem ja õhem. Oma vanema vennaga võrreldes on filtrikeere 72mm pealt 62mm peale “kahanenud”.

See on ilmselt seletamatagi selge, et sellise suumivahemikuga ja nii hea hinnaga toru ei saa mõlemas otsas ja iga avaga teravat pilti joonistada. Something’s got to give, nagu välismaal öeldakse. Et objektiivi võimekusest täpsem pilt saada, kruvisin ta koos Canon EOS 550D-ga statiivile ning pildistasin samu objekte erinevate avadega nii laias kui pikas otsas. Tulemused on näha allolevatelt näidispiltidelt, millel klikates avaneb töötlemata, 100% väljalõige originaalfailist.

Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 Di II VC PZD @ 18mm:


Tamron AF 18-270mm F3,5-6,3 Di II VC PZD @ 270mm:


Ehk siis – 18mm peal täisavaga pildistades on tulemus pehmelt öeldes pehme. Ka 270mm juures maksimaalset ava kasutades ei ole joonis 100% peal vaadates kiita. Mõlemas otsas tundus parim teravus f/8-f/11 kanti jäävat. Sealt edasi hakkas difraktsioon juba joonist sööma.

Nagu nende asjadega ikka – saad selle, mille eest maksad. Peene detaili ning nõelterava joonisega objektiivide eest tuleb kordades rohkem raha letile laduda ja sellist suumiulatust ei anna vist ükski teine toru. Kui vähegi võimalik, keerake pildistades ava kasvõi astmejagu koomale ning joonis paraneb silmaga nähtavalt. Hämaramates valgustingimustes või pikas otsas käest pildistamisel on suureks abimeheks optiline stabilisaator.

Seega – kui mugavus oluline ning oma pilte A4-st suuremalt trükkida ei kavatse, andke tuld – selle raha eest universaalsemat “peresuumi” ilmselt ei leia!

Canon EOS 550D, Tamron 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC PZD @ 270mm. 1/320s, f/8, ISO 100.


Canon EOS 550D, Tamron 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC PZD @ 65mm. 1/250s, f/11, ISO 100.


Canon EOS 550D, Tamron 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC PZD @ 270mm. 1/250s, f/11, ISO 100.


Canon EOS 550D, Tamron 18-270mm f/3.5 – 6.3 Di II VC PZD @ 30mm. 1/125s, f/11, ISO 100.