Ilma peeglita vahetatavate objektiividega kaamerad on nelja aastaga kasvanud eriskummalisest ja julgest turueksperimendist üheks kolmest põhilisest kaameratüübist. Sellest hoolimata ei ole Eesti keeles nende jaoks loodud ühtset, täpset ja ergonoomilist terminit – Nimetame neid siin mugavuse mõttes hübriidideks, kui ebatäpne see siis ka ei oleks.

Hakkame pihta rivi tagumisest otsast – viimasena suurtest kaameratootjatest astus hübriiditurule Canon, avaldades eelmise aasta suvel oma EOS M süsteemi.  Täna koosneb süsteem ühest APS-C sensoriga kaamerast, standardsuumist ja 22mm fiksobjektiivist. Seda ei ole just palju, kui Sony paneb kõrvale  seitse aktuaalset kaamerat ja Panasonicul kogunenud pea 20 objektiivi.

Tõenäoliselt ootas Canon sihilikult, et turutrendid paika loksuksid, ilma ise kaasa loksumata, et seejärel grandioosselt oma avangard teha. See on riskantne strateegia, aga Canonil on potensiaal see ka edukalt ära teha. Vaatame kas suurte sõnade ja rahakoti taga on ka suured teod.

Canon EOS M väljast

EOS M disainikeel jagab dialektisarnasust mõne Canoni Powershot SX seeria mudeliga. mõõdud on kaamera kerel samuti suuremate premiumkompaktidega võrreldavad, kuigi 18-55mm objektiiv kaamera ees tühistab selle võrdluse. 22mm pannkookobjektiiviga (kuigi kuju järgi oleks ehk loogilisem öelda kotlet-) on võrdlus ausam.

Kaamera peal on näha stereomikrofon, välguking, kuhu saab panna komplektis oleva EX90 välgu kui ka kõiki teisi Canoni standardvälke. Kaameral sisseehitatud välku ei ole. EX90 on pealtnäha äraütlemata lihtne seade – Tal on heebel välgu kaamerale lukustamiseks ning sisse-välja lülitamiseks nupp, ja see ongi kogu muusika.

Välklambi sisse läheb kaks AAA patareid, peal on välgu valmisoleku tuluke. Välgu suunda muuta ei saa. Töökaugust on 10 meetri jagu. Tegelikult on välgul rohkem võimalusi, mida saab juhtida kaamera menüüst (1:7). siit saab välgu panna ka täismanuaalsesse režiimi ja välku on võimalik kasutada master režiimis teiste välkude juhtimiseks.

Pöördudes tagasi kaamera juurde – välgukingast paremal on sisselülitamise nupp, mis on kaamera üks nõmedamaid – numbri jagu liiga suure nahkkindaga jäigi see nupp vajutamata. Ta on kaamera korpusega tasapinnaline ja ka palja näpuga peab teda mõnikord jahtima. Siin on veel päästik, mis on mõnusa tuntava kaheastmelisusega, ja päästiku ümber on peaprogrammi valik – kas täisautomaatne, juhitav või video. Oleks arvanud et programmi valikus on ikka P/A/S/M režiimid ka? Need on kõik endiselt olemas, see valik on lihtsalt nüüd puuteekraanile kolinud.

Kaamera ees on  metallist EOS M bajonett, mille taga ilutseb 18MP tagantvalgustatud Hybrid CMOS sensor. Bajonetis on samad elektroonilised kontaktid, mis Canoni EF/EF-S bajonetis, seega saab kasutada Canoni tavaobjektiive  passiivadapteriga, ilma et mõni funktsioon ära kaoks.

Sensor on puhkeasendis katmata, seega peab olema ettevaatlik, kui kaameral objektiivi ees ei ole. Pildistamisel alustatakse säritust elektrooniliselt, füüsiline katik sulgub vaid särituse lõpetamiseks. See teeb EOS M vaikseks ja päästikule kiiresti reageerivaks.

Käepidemeks on tal vaid kitsas kummist mühk, mis ei paku piisavalt kindlust et kaamerat ühe käega kasutada. Sony NEX kaamerad näiteks on selles vallas palju mugavamad. Teisel pool bajonetti on objektiivivabastusnupp ning autofookuse abituli koos IR distantspäästiku vastuvõtjaga.

Vasakul tiival on kummilapatsi all USB pesa, HDMI, mis võimaldab taasesitust ka näiteks telekapuldiga läbi teleka juhtida, ning videograafe rõõmustav välise mikrofoni pesa.

Paremal pole midagi peale rihmakinnituse – see on Canonil uudne – võimaldab rihmal vabalt pöörelda, on lihtsam paigaldada (vajab vaid mündi või paksema sõrmeküünega keeramist) ning näeb nägusam välja, kui rihma küljes ei ole. Hiljuti CESil välja kuulutatud Powershot N küljes olid samasugused kinnitused, seega saab see rihm ilmselt mittepeeglist kaelarihmaga Canoni kaameratel standardiks.

Kaamera põhja all on objektiiviga joondatud metallist statiivikeere ning luuk, mille taha läheb SD/SDHC/SDXC kaart ning LP-E12 aku, mille vastupidavus on päris hea.

Kaamera üks silmapaistvamaid omadusi on tema puuteekraan, mis võimaldab vähendada kaamera kere nuppudega ülekoormamist säilitades samal ajal kiire ja mugava laiendatud funktsionaalsuse. Mahutundlik ekraan on hea resolutsiooniga ning reageerib puudutusele hästi. Juurdunud peegelkaamera kasutusloogikaga harjunud inimesele on selline suhtlus kaameraga võõrastav, aga puuteekraani kasutajaliides on tegelikult üsna mõistlikult üles ehitatud ja kui ära harjuda, on kaameraga päris mugav ümber käia. Puuteekraaniga kaameraid on olnud juba varem ja ammu, aga selline funktsionaalsus nagu on EOS 650D ja EOS M kaameratel, on ennenägematu.

PASM resiimide valik on nüüd puuteekraanil, ühe vajutuse kaugusel. Vajutades ekraani servadele rulluvad ette loovvõtte režiimid, nagu maastikuvõte, portreevõte j.t.

Praegune nutitelefonikasutajate põlvkond on vast turu selleks ka ette valmistanud. Tagapaneeli paremas ülanurgas väikese kõrgendiku otsas on videopäästik (toimib vaid videorežiimis). Allpool on nupukombo, mis koosneb neljast suunanupust, keskmisest nupust ning valikurattast. Suunanuppudest ülemine valib sarivõtte, distantspäästiku, ja aegvõtte erinevaid funktsioone. Parempoolne on särikompensatsiooni tarbeks, vasakpoolne särilukk ning alumise funktsioon on ise määratav – järelvaates on see nupp kustutamiseks. Keskmine nupp on valikute kinnitamiseks või kiirseadete ekraani kuvamiseks. Nupukombost üleval on järelvaatluse ja menüü nupp, nupukombo all aga ekraaninupp millega saab valida ekraanil jooksvalt kuvatava info hulka.

APS-C sensor võimaldab nähtavad teravussügavuse muutumist lähedalasuvate objektide korral.

Canon EOS M objektiivid

Nii 18-55 kui ka 22mm objektiivid on väga hea koostekvaliteediga, kaugelt vaadates tundub, et äkki on isegi metallist. Seda siiski mitte, kuigi bajonett on küll metallist.

Ühtegi nuppu objektiivil ei ole, nii autofookuse kui ka stabilisaatori valikud käivad läbi menüü, fookusrõngas on samuti elektrooniline – isegi käsitsi fokuseerides, muudab läätsede asendit siiski autofookusmootor, mitte füüsiline ülekanne. See lahendus on tunnetuslikult ebamäärasem ja pisut raske harjuda. Ilmselt oli see vajalik STM mootori väikesesse korpusesse paigutamiseks. STM mootor on praktiliselt hääletu – vaid haudvaikuses kõrva vastu objektiivi surudes on miskit kuulda. 22mm fiks teeb pisut rohkem häält, video ajal fokusseerides on aga sama vaikne.

Canon EOS M autofookus

Fookus töötab video ajal mõlema objektiiviga sujuvalt, närvilisi liigutusi ei tee ja fookuse jahtimist on vähe. Kui ta fookuse kätte saab, teeb ta seda ka täpselt, aga sellega saavadki autofookus positiivsed pooled otsa.

Negatiivse poole pealt on autofookus aeglane – ilmselt kohaldatud videot silmas pidades – ja sageli vähegi hämaramas jääb ta fookuse leidmisega hätta, eriti kui kasutada ühe fookuspunkti režiimi – õnneks on lihtne ekraanil toksides valida fookuspunkti asukohta, et valida mõni heledam, kontrastsem punkt objektil. Automaat- ja manuaalfookuse vahel valimine on maetud menüüsse, soovitan määrata sealt valikuks AF+MF, mis võimaldab peale kaamera fokusseerimist käsitsi töö üle võtta.

Sombuse ja morni talvehommiku jäädvustab Canon tõetruult – sombuselt ja mornilt.

Canon EOS M menüüd

Canoni menüüloogika on lihtne ja ülevaatlik. Menüüd on jagatud eri lehtedele, et ei peaks üles-alla kerima, kõik lehed on algselt ekraani üleval näha ning eraldi värvidega kategoriseeritud. Menüüs saab liigelda nooltega, lehti vahetada rattaga kuid saab ka puuteekreaanil otse sõrmega navigeerida ja valikuid teha.

See on maksimaalne info, mida reaalajas pildistamisel kuvada saab. Vähemaks saab seda infot alati võtta. Olemas on RGB histogramm ja valitava tihedusega juhisjooned. Hallides kastides ikoonid on klikitavad, enamusi lihtsalt valges tekstis kuvatud valikuid saab muuta kui vajutada nupule Q ekraani ülal (dubleeritud nupukombo keskmisele nupule). “P” nupule vajutades saab valida särireziimi. All vasakul olev nupp lülitab sisse “Touch shutteri” – kui see on väljas, valib ekraanil suvalisse kohta vajutamine fookuspunkti, kui see on sees, siis teeb kaamera peale ekraanil fookuspukti valimist ka kohe fokuseerimise ja seejärel pildi. alt paremast luubi ikoonist saab eelvaadet kuni 10x suurendada.

Huvitavaid valikuid mida menüüst leiab: 1.4 – võimalus kuvada eelvaates reaalajas RGB histogramm. 2.5 – võimalus objektiivide automaatkorrektsioon välja lülitada.4.1 – see on Canoni negatiivne omadus, et custom valge balansi testpildi peab valima tehtud piltide hulgast ja menüüst. miks ei võikks olla võimalik seda valida kohe custm WB’d valides ja siis kohe ka see pilt teha? 4.2 valgetasakaalu peenhäälestus on võimalik nii sinise-puanse kui ka rohelise-magenta suunal, ja WB kahvel on samuti võimalik mõlemal suunal.

Canoni menüüsüsteem on loogiline ja ülevaatlik.

4.5 – kõrge iso müravähendust saab valida astmeliselt. On ka reziim neljapildise sarivõtte üheks pildiks kokku liitmiseks, aga päriselus see eriti häid tulemusi ei andnud, pildid kippusid tulema mitte eriti teravad. Olemas on ka My Menu, kuhu saab valida rea enimkasutatud menüüfunktsioone, et need kiiresti üles leida.

Selline näeb välja “Q” nupu alt avanev quick menu.

Vajutades Disp. nupu saab manada ette sellise infoekraani, mis meenutab vägagi EOS 650D vaikimisi ekraani. üks vajutus mõnel väljal kuvab selle välja info ja teine vajutus võimaldab seda valikut muuta.

Canon EOS M pildikvaliteet

Objektiivide pildikvaliteet nurisemiseks põhjust ei anna. Kaameral on mõlema objektiivi jaoks vinjeti (nurkade tumenemise) ja kromaatilise aberratsiooni (kontrastsetes servades tekkivate värvihalode) parandamise algoritmid, mis töötavad väga hästi. Kui need välja lülitada, siis on objektiivide vinjett nähtav aga aberratsiooni ei ole ka siis eriti palju.

pilt automaatkorrektsiooniga…

… ja ilma automaatkorrektsioonita (18-55mm, 18mm asendis, f3.5)

Geomeetria poolest on 18-55mm lainurkasendis näha tünnmoonutust, mis 55mm asendis ära kaob. 22mm objektiivi moonutused võib lugeda mittemärgatavaks. Teravuse langust kaadri nurkades võib 18-55mm objekiivil märgata lahtise ava korral vaid siis kui seda spetsiifiliselt otsida. 22mm objektiivil on oma lahtiseima 2.0 ava juures kaadri nurgad siiski üsna detailivaesed.

18-55mm objektiivi tünnmoonutus lainurkasendis.

18-55mm objektiivi moonutus 55mm asendis.

22mm objektiivi joonise kuju. Pane tähele väikest teravuse langust kaadri nurkades (f2.8)

Müra muutub märgatavaks ISO800 juures, häirivaks 6400 juures. Lagi jõuab kätte 12800 juures, ja kui valgus on hea, võib ka pilt, kuigi mitte ilus, siis kasutuskõlblik tulla. Kaamera kipub automaatselt sageli eelistama üsna kõrgeid tundlikkusi.

Stabilisaator teeb head tööd, hinge kinni hoides sain regulaarselt teravaid pilte ka veerandsekundiliste säriaegadega. Pildi värviedastus ja säritus on samuti üsna usaldusväärsed. Kui valida custom functionsi alt highlight tone priority, ei ole ka heledate alade ülepõlemine probleemiks.

Video on Canonile südamelähedane. Selle poolt räägib väline mikrofonipesa, vaikne ja sujuv STM teravustamine video ajal, võimalus ekraanil ilma füüsiliste nuppudega kõristamata seadeid muuta ning mitmed videot puudutavad edasijõudnud valikud, näiteks võimalus käsitsi seadistada mikrofoni tundlikkus ning tuule- ja taustamüra summutus.

See pilt on tehtud EOS M adapteri ja Sigma 105mm makroga. võimalik on saavutada väga kitsast teravussügavust, automaatkorrektuuri aga loomulikult sigmale ei ole seega kippus kromaatiline aberratsioon väga nähtav olema, ning autofookus, kuigi tehniliselt töötas, oli siiski väga abitu, enamasti oli vaja teravustada käsitsi.

Plussid ja miinused

+ suurepärane ergonoomika tänu puuteekraanile, ideaalne tasakaal füüsiliste nuppude vähesuse ja käsitsijuhtimise mugavuse vahel (v.a. autofookuse valik)
+ korralik koostekvaliteet
+ igati ok pildikvaliteet
+ väike ja vaikne

– väga aeglane autofookus, mis sageli fookust jahib ja elektrooniline manuaalfookus on ebamäärane ning seda peab menüüst otsima
– kaamerat on ebakindel ühe käega hoida, käepide ei paku piisavalt tuge
– voolunuppu peab mõnikord jahtima
– kallis

Kokkuvõte

Kokkuvõtet selle kaamera kohta on üpris raske kirjutada. Tal on üks halb omadus – autofookus, mis jääb konkurentidele tugevalt alla; ja üks unikaalne omadus – kaamera juhtimine laias ulatuses puuteekraanil. Kõik muu kaamera suhtes on igati OK, midagi mitte eriti märkimisväärselt või konkurentsist üle pea, aga mitte midagi halba samuti, mille pärast teda ostmata jätta. Kaamera ei ole loodud tõsisemale fotoharrastajale, vaid kodanikule kes tahab head, lihtsat, ent samas kärpimata kaamerat. Paraku peab sellel kodanikul olema ka päris korralik sissetulek, kuna Canon küsib aparaadi eest päris uhket hinda.

Seega, kui sa otsid korralikku kompaktset kaamerat, mis teeks hääd pilti ja oleks lihtne kasutada, sul on aega autofookuse järgi oodata ning keskmiselt 900.- hinnasilt (olenevalt komplektist) toitu pere laualt ei vähenda, siis ei ole tegemist üldse halva valikuga. Tavapildistajale on pildikvaliteet rohkem kui küll ja kaamera kasutamine üldjoontes on meeldivalt intuitiivne ja ülevaatlik. Kui aga tahad garanteerida kiiresti mööduva hetke tabamist või eelistad juba sisse harjunud kaamera juhtimise ergonoomikat, või kui eelarve on kitsas, siis võib turul leiduda ka paremaid variante.

• Canon EOS M + 18-55mm IS STM objektiiv + EX90 välklamp Photopointis: 949€
• Canon EOS M + 18-55mm IS + 22mm objektiivid + EX90 välklamp Photopointis: 1059€