Väljast ja seest

Mina olen Canoni esimese seeria kaameraid kasutanud alates Mark II-st. Kere ergonoomika ning nuppude asetus olid seega tuttvad ja vaatamata vahepealsele Nikoni kasutamisele hästi käpas.

Nikon D3-ga (mida vahetult enne kõnealust Canonit kasutasin) võrreldes on Mark IV üks suurtest miinustest tagumine LCD-ekraan. Canoni uued ekraanid on väidetavalt kaetud määrdumise- ja kriimustamise vastase kihiga. Kriimustamise koha pealt ei oska kommenteerida, aga mittemäärdumine kvalifitseerub küll aasta naljaks. Kui vanematel ekraanidel piisas veepiiskade või hingeaurust tekkinud niiskuse eemaldamiseks ühest tõmbest varruka või isegi pöidlaga, siis 1D Mark IV ekraanile jäävad sellisel juhul koledad pühkimisjäljed, mis loomulikult segavad pildi vaatamist.  Puhastamiseks tuleb nüüd rohkem vaeva näha või puhastuslappi käepärast hoida. Tegu on muidugi kosmeetilist laadi pisiasjaga – ükski pilt tegemata või vaatamata selle pärast ei jää. Ebameeldiv siiski.

Nii juhtub, kui hingeaurusest LCD ekraanist pöidlaga üle tõmmata.

Nikon D3-e üks hea omadus oli pildi vaatamisel ja 100% peale ülessuurendamisel ülimalt kvaliteetne vaade. Mark IV kuvab ekraanile palju halvema kvaliteediga pildi. Esimese hooga oli päris keeruline LCD pealt otsustada, kas pilt tuli terav või värises siiski natukene ära. Nüüdseks olen ma sellise vaatega harjunud, aga aru ei mõista siiani, miks Canoni insenerid nii olulise funktsiooni madala kompressiooniga JPG-eelvaatega lahendasid.

Kõik muu oli esmapilgul nagu Canoni esimese seeria mudelitel ikka – kere istub kätte nagu valatud, nupud on hea paigutusega, kõik on lihtne ja loogiline.

Suur kere tähendab palju pinda, kuhu vajalikke nupukesi paigutada. Kaamerale peale vaadates leiame kohe päästiku kõrvalt (välgu)särilukustuse nupu (FEL), mis lisaks oma põhifunktsioonile toimib vaikimisi ka kui “REC-nupp”. Seda siis videoseades. Päästiku naabrusesse jäävad ISO-valikute, särikompensatsiooni ning näidikekraanide taustavalgustuse nupud. Teispool välgupesa asuvad programmivalikute, autofookuse rezhiimide ja valgusmõõtmise/välgu särikompensatsiooni nupud.

Kaamera tagaküljelt vaatab vastu suur ja kirgas LCD-ekraan, mille puudustest ülal rääkisin. Ekraanist paremal asub tööriist, mida iga Nikonile üle läinud Canonimees taga igatseb – suur rullketas, millega mugav menüüdes seigelda ning mis põhiline – aparaati püstises asendis käes hoides fookuspunkte valida, ilma kätt päästikult võtmata. Mõlemaid asju saab teha ka ketta kohal asetseva suunakangiga, mille alla on võimalik ka soovitud fookuspunkt registreerida. Rullketta keskel asuv SET-nupp avab videorezhiimi või live view.

Alumise näidikekraani all on lisaks piltide kustutamise nupule ka valgetasakaalu, failivormingu ning pildiseadete otseteed. Nagu ikka suurtel keredel, on ka Canonil pöidla alla jäävad eraldi autofookuse alustamise/lõpetamise, särilukustuse ning fookuspunkti valiku nupud dubleeritud niimoodi, et nad jääks pöidla alla kaamerat nii portree- kui maastikuasendis hoides.

Tagaküljelt avaneva mälukaardiluugi taga on peidus kaks kaardipesa – Compact Flash ja Secure Digital. Minu jaoks on juba Mark III aegadest arusaamatu, miks ei võiks need mõlemad Compact Flashid olla, nagu näiteks Nikonitel?