Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 21. sept. 2019

Rulli end üles

Üles

1 kommentaar

Pentax X-5 supersuumkaamera. Ma olen teid kusagil näinud…

Pentax X-5 supersuumkaamera. Ma olen teid kusagil näinud…
Margus Männik

Kui filmis Hullumeelsus ei jõuta kuidagi selgusele, kus see eelmine kohtumine küll aset võis leida, siis uue Pentaxi supersuumi puhul pole pikalt vaja nuputada. Piisab kiirest pilgust sama firma peegelkaameratele.

Pentax X-5 välimuses on perekondlikud geenid selgelt äratuntavad. Sisu on uustulnuka küll lihtsam, kuid oma hinda on see igati väärt.

Pentax X-5 olulisemad tehnilised andmed

  • Tüüp Digitaalne mittevahetatava objektiiviga peegelkaamerakujuline kompaktkaamera.
  • Pildisensor 1/2.3“ (6.08×4.56 mm) BSI-CMOS sensor, 16.0Mpix, sisseehitatud
  • optilis-mehhaaniline stabilisaator. Tundlikkus ISO 100 kuni 6400.
  • Objektiiv SMC Pentax 4.0-104mm (22.3-580mm ekv), f/3.1-f/5.8. Vähim teravustuskaugus 1cm. 12 optilist elementi 9 grupis.
  • Pildiotsija Dioptrilise korrektsiooniga elektrooniline läbivaatenäidik (EVF), 230 000 pildipunkti.
  • Teravustamine 9 -punktiline kontrastituvastusega AF, näotuvastus (kuni 32 inimest), silmapilgutuse ja naeratuse tuvastus, liikuva objekti jälgimine, käsitsi teravustamine, makro, supermakro ja püsiva lõpmatusse teravustamise reziimid.
  • Katik Säriaegade valik 1/1500…4s, sarivõte max. 10fps, iseavaja (2 või 10 sek).
  • Särireziimid Auto, P, M, video ja hulk motiivprogramme
  • LCD ekraan kallutatav 3”-tolline TFT LCD, 460 000 pildipunkti.
  • Välklamp sisseehitatud välkalmp, suurim ulatus 11.6m
  • Failivormingud Foto: JPEG, max 4608×3456 pildipunkti.
  • Video: MOV (Motion JPEG), max 1920×1080, 30fps, monoheli
  • Salvestusmeedia 75.3MB sisemälu, SD/SDHC/SDXC mälukaart
  • Liidesed USB 2.0 /AV (PAL/NTSC) liides, HDMI tüüp D väljund, välise toite sisend
  • Vooluallikas 4 AA-mõõdus patareid või akut
  • Mõõtmed ja kaal 120x86x107mm, 599g koos aku ja mälukaardiga.

Pentax X-5 väljast ja seest

Tõepoolest, kes Pentaxi kaameratega vähegi kokku puutunud, tunneb X-5 juures kohemaid ära suuremate vendada K-5 ja K-30 geenimustri. Ja miks ka mitte – on ju need end igati tublide ja mugavatena tõestanud. Esmakordselt internetis Pentax X-5 pilti nähes mõtlesin – kas tõesti on aeg peegelkaamera kompaktsema pildimasina vastu vahetada? No vaatame siis…

Numbreid vaadates on asi igati uhke. Megapiksleid nii, et võid pooled naabrilegi laenata, objektiiv venib tervelt 26 korda ja makrovõtte kaugus algab sentimeetrist, tagaküljel olevat ekraani saab liigutada, säriparameetreid soovi korral käsitsi sättida ja kogu see kupatus näeb igati soliidne ja viisakas välja.

Siiski-siiski, kes siit peegelkaamerale asendust ootab, peab nüüd pisut hoogu hoidma. Esiteks on 16-megapikslisel sensoril diagonaalimõõduks vaid 1/2.3 tolli, mis teeb uuest kaamerast mitte väikese peegli vaid suure kompaktkaamera. Koos kõikide tihedalt täispakitud pisisensori piirangutega alates ülisuurest teravussügavusest ja lõpetades paratamatute pildimüradega. Lootusekiirena paistab vaid uus, tagantvalgustamisega sensoritüüp.

Juhtorganite paigutus on väga käepärane, sarnanedes pigem peegel- kui kompaktkaamerale. Kui veel suumimine objektiivile viia, oleks tulemus suisa erakordselt hea.

Kompaktkaameralikkust rõhutab ka see, et objektiivi vahetada ei saa. Aga ega sellest olegi suurt midagi, kuna enamikele lihtsurelikest vajalik fookuskauguste vahemik on uhkelt kaetud. Pole ilmselt paljudel oma peegelkaameratelegi välja panna objektiive, mis kataksid vahemiku 22 kuni 580 millimeetrit. Valgusjõule pole pole samuti midagi ette heita – f/3.1 lainurga ja f/5.9 pikima telena. Fookuskauguse muutmisel liigub sisse-välja üksainus rõngas, mitte kaks-kolm-neli nagu mitmete superzoomide puhul eelnevalt nähtud. Seetõttu on kogu konstruktsioon meeldivalt tugev (otse välja öeldes – objektiivi otsast kinni võttes ei hakka see kere suhtes töllerdama). Eriti vahva oleks, kui päästikunupu umber oleva hoova asemel saaks fookuskaugust sättida objektiivi korpust (või selle osa) pöörates. Oleks Pentaxil ju PowerZoom-optika ehitamise kogemus riiulilt võtta.

Eesti kõrgeima joa pildile mahutamiseks kulub 22mm (ekv) lainurk marjaks ära.

Liigume tahapoole. Kuigi aparaadi kujust võiks ehk sinisilmselt oodata prismaga läbivaatenäidikut, asendab seda puhtelektrooniline kaadervärk. Kes ennegi minu kirjatükke lugenud, see ilmselt teab, et eriline EVF’ide austaja ma pole. Pentax X-5 mu tõekspidamisi ei kõiguta – lahutusvõime on selleks liialt väike (240 tuhat pildipunkti) ja kaamera liigutamisel venib kujutis pildiotsijas reaalsusele järele nagu nätsukumm. Samas pole kummist aga lõhnagi pildiotsija ava ümber ja vastu silma tuleb kõva plast.

Kaamera tagaküljest enamikku enese alla haarav ekraan on õnneks peajagu parem. Seda saab ka soovi kohaselt üles- ja allapoole (kuid kahjuks mitte küljele) pöörata. Ekraanist paremale jäävad juhtnupud on pentaxilikult mugavad kasutada ja nende hulk on üpris optimaalne. Ülal, pildiotsija kõrval on vaid suur võttereziimide valikuketas ning nupud kaamera sisselülitamiseks ja särikompensatsioni seadmiseks. Kompaktne korpus dikteerib, et päästikunupule pihta saamine nõuab pisut sõrme kõverdamist, kuid mingit suuremat näpugümnastikat ei see ega ükski teine tegevus pildistajalt ei nõua.

Pentax X-5 reaalses kasutuses

Minu tavapärasesse pildistamisarsenali kuuluvad Pentax K-5 ja paar mitte enam esimeses nooruses olevat veekindlat digikompakti. Nagu me juba tehniliste andmete alusel tõdesime, siis peegelkaamera asendajat X-5’st tehniliste pole ehk siis jätame liigsed lootused ja vaatame uut kaamerat võimalikult konteksti- ja emotsioonivabalt.

Haardes istub Pentax X-5 väga kindlalt ja mugavalt. Juhtorganite paigutus on säärane, et juba vähem kui tund pärast esimest katsetust polnud mul enam tarvis vaadata, kuhu sõrmed ühe või teise tegevuse tarvis panna. LCD-ekraan on harju keskmine – pildipunkte võiks muidugi rohkem olla ja peegeldusvastane kategi pole liialt efektiivne, kuid hätta ega häbisse sellega ei jää. Üles-alla liigutamise võimalus võib mõnedes olukordades elu tublisti lihtsamaks teha. Eredas päikeses tuleb paratamatult appi võtta elektrooniline pildiotsija (EVF), kuid meeldiv kogemus see pole. Nähtav kujutis on vastikult ruuduline ja veniv. Siin ei jää küll muud üle, kui loota et järgmisel korral (s.t. järgmise mudeliga) läheb ehk paremini.

Tagaküljel laiutav ekraan on kallutatav 90 kraadi üles- ja umbes 45 kraadi allapoole. Nagu selleltki pildilt näha, võiks peegeldusvastane kate parem olla.

Objektiivi fookuskauguste seadevahemik on reaalselt täpselt sama muljetavaldav, kui numbrite järgi paistab. Väikeseks iluveaks võib pidada, et zoomimine pole mitte pidev vaid sellel on 22 diskreetset positsiooni. Ekraanil märgitakse fookuskauguse valikut mitte millimeetrites ega mingi muu mõistusepärase ekvivalendiga vaid suurenduskordajaga vähima fookuskauguse (4mm ehk vana hea filmikaamera ekvivalendis 22mm) suhtes. Vastaks see 1.0x siis vähemasti 50mm „normaalilegi“… ühesõnaga paras sasipundar.

Väike näide suumi ulatusest – vasakul vähima, paremal suurima fookuskaugusega tehtud võte.

Õnneks on objektiiv ise hea. Ma küll kahtlustan, et lisaks optilistele omadustele on siin mängus ka tarkvaraline korrigeerimine, kuid piltidel on olenemata fookuskaugusest raske leida geomeetrilisi moonutusi. Kromaatiliste vigade esiletoominegi nõuab parajat trikitamist – ja siingi tundub mulle, et mängus on tarkvaraline parandus (kuigi mingit töötlusest tingitud viivitust pole märgata).

Teravustamisega on omaette lood. Kaamera saab nimelt teravustamisega suurepäraselt hakkama AGA vat selle terava pildi ekraanile kuvamisega pahatihti mitte. Mitmed pildid, mille puhul ma olin untsuminekus täiesti kindel, osutusid hilisemal läbivaatusel laitmatult teravaiks. Hea vähemalt, et lahknevus on just sedapidine.

Vähim teravustuskaugus supermakrovõttel on 1 sentimeeter, kuid sel puhul piiratakse zoom 5.3-kordseks (ca. 117mm ekv).  Tavateravustamise reziimis muidugi nii lähedalt pilti teha ei saa, kuid näiteks 100mm objektiivile vastava 4.6-kordse zoomiasendi puhul saab pildistada nii, et esiläätsest pildistatavani  jääb umbes 9 cm. Lähipildistamiselgi on teravustuskiirus- ja kindlus päris hea ning liites siia sensorimõõdust tingitud suure teravussügavuse, võib öelda, et lähipildistamisekski sobib X-5 suurepäraselt.

Mitmetele superzoomidele on lähipildistamine probleemiks. Kuid Pentax X-5 nende hulka ei kuulu. Vasakul olev pilt on tehtud tavateravustamisega, parempoolne aga supermakroreziimis, umbes 1 cm kaugusel pildistatavast.

Objektiiviga käib kokku diafragma ehk maakeeli ava nimeline seadeldis. Siinkohal lööb välja Pentax X-5 kompaktkaamerahing. Vääna kuidas tahad, ega elektroonika ikka  vabatahtlikult ava vähendama küll ei kipu. Käsijuhtimisele üle minnes selgub samuti tõsisasi, et avadest on valida vaid kaks – täisava (mis iganes see siis kasutataval fookuskaugusel ka juhtub olema) ja midagi üpris pisikest, täisavast umbkaudu kolm ja pool avaarvu väiksemat. Kõige laiema vaatenurga juures on valikus f/3.1 ja f/9.7, juba mainitud 4.6x suuremal fookuskaugusel aga f/4.6 ja f/14.4. Pean tunistama, et taaskord ei taipa ma tootja loogikat – oleks siis valida näiteks täisava ja 1 või 2 avaarvu võrra väiksem variant.

Tehnilisi andmeid uurides selgub, et tegelikult polegi Pentax X-5 klassikalist avamehhanismi vaid seda asendab neutraalhall filter. Olgu peale, vähemalt ei tohiks selline lahendus tillukesel sensoril põhjustada difraktsioonist põhjustatud joonise pehmenemist. Huvitaval kombel on vahe siiski märgatav ja seda just väiksema ava kahjuks.

Pilvealused valgustingimused pole just kõige lihtsamad, kuid automaatika hoiab värviülekanne kenasti neutraalsena. Stabilisaator võimaldab muretult lisatoeta pildistada ka pikemate fookuskaugustega.

Erinevalt diafragmast on katik ja säriaegade valik puhas klassika – 4 kuni 1/1500 sekundit. Kusjuures valikusammuks on suisa 1/3 EV! Katiku selja taga ajab oma asju teadagi sensor. Tehnoloogiate arengu hoolika jälgijana olen täiesti veendunud, et oleks see vaid suurem, küll siis tuleks sealt alles uhket pilti. Hetkeseis, 16 miljonit pildipunkti vähem kui pooletollise diagonaaliga kiibil, annab aga suhteliselt keskpärase tulemuse. Nõrganärvilistel tasuks pikslipiilumisest hoiduda – kerget müra võib märgata isegi vähima, ISO100 tundlikkuse puhul ning ilmselgelt ei eristu naaberpikslid täielikult üksteisest. ISO200 pildimürad on enam-vähem samal tasemel, kuid sellest ülespoole hakkavad nähtavalt kasvama. Üle ISO800 ma ilma olulisel põhjuseta ei „keeraks“. Pimedas pildistamise kaamera Pentax X-5 ei ole – ISO3200 ja ISO6400 tundlikkuste puhul on häiriv digimüra nähtav juba kaamera enda ekraaniltki, arvutimonitorist rääkimata. Pisutki päästva RAW-faili võmalus paraku puudub.

Paberfotodel jäävad ekraanidelt nähtavad müramured vähemasti osaliselt varjule. Kaameratestide käigus lasen ma pea alati mõned pildid ka paberile panna ja võin kinnitada, et keskmine X-5’ga ISO200 tundlikkusel tehtud pilt on täiesti okei kvaliteetse A4 jaoks, ISO400 kujutistega kõlbab aga kenasti poole väiksemaid pildiraame täita.

Kahjuks ei jää ei ekraanil ega paberil varjule värviülekande probleemid. Päikesepaistes ja pilve allgi on kõik korras aga eriti just hõõglampide valgus ajab automaatika sassi. Ei aita ka värvitasakaalu käsivalik. Eriti häiriv on minu silmale puhta punase muutumine lilla(ka)ks. Jah, ma tean küll, et digisensorite ja inimsilma erineva värvitaju tõttu on seda sorti jama sisuliselt paratamatu, kuid ma olen ka tähele pannud, et mitkedki kaamerad seda edukalt tarkvaraga korrigeerivad.

Patareid ja SD-mälukaart laetakse kaamera käepidemesse altpoolt. Neid kattev kaas on kenasti lukustusega ja ei karga keset pildistamist lahti.

Pentax X-5 pildikvaliteet

Sama stseen jäädvustatuna tundlikkustel ISO200, ISO400, ISO800, ISO1600 ja ISO3200. Suurtel tundlikkustel hävitab pildimüra olulise osa kujutise detailidest.

ISO 200
ISO 400 ISO 800
ISO 1600 ISO 3200

Sama stseen avaga f/5.8 ja f/18.5. Kuigi klassikalist diafragmat asendab neutraalhall filter, on väikese avaga tehtud pilt märgatavalt udusem. Pildistatud statiivilt.

Pentax X-5 videorežiim

Lubage alandlikult teada anda, et minust pole ikka veel ei James Cameroni ega Peter Jacksonit saanud. No ei ole minus seda filmimehe verd. Olgu kuidas minuga on, Pentax X-5 on videopildi jäädvustamiseks igati asine. Loomulikult on profikaamera Full HD nii teravam kui säravam aga viriseda pole siingi midagi.

Suumida salvestuse ajal ei saa ning jälgivat teravustamist samuti pole, kuid see-eest pakub X-5 väga kenasti toimivat stabilisaatorit. Kes suuri faile pelgavad, saavad valida väiksema, 1280×720 või 640×480 lahutusvõime. Tuleb vaid arvstada, et olenemata lahutusvõimest on videofaili pikkus piiratud 25 minutiga. Lisaks tavapärasele kiirusele saab filmida ka kiirendatud või aeglustatud taasesituse tarvis, kuid sel puhul on lisaks klipi pikkusele (vastavalt 25 või 15 minutit) piiratud ka resolutsioon – 640×480 ja ei kriipsugi enam.

300km/h maanteel? Ei, kõik on seaduse piires – TimeLapse videoreziim muudab iga sõiduauto vormeliks.

Kokkuvõtteks

Seni on jäänud nimetamata üks Pentax X-5 eluliselt oluline parameeter – hind. Ja selleks on 249 eurot (Photopointis). Kui hinnavabas kontekstis võivad eelpool välja toodud tehnilised seigad tunduda häirivatena, siis rahanumber loksutab need kenasti oma kohtadele. Ärge oodake imesid, Pentax X-5 on lihtsalt üks ontlik sooduskaamera nii algajale kui lihtsalt harrastajale, kel pole soovi fotograafiale liialt sügavuti pühenduda. Eriti positiivse üllatusena tooksin välja X-5 objektiivi, mis võimaldab paljut säärast, millest alles hiljuti  vaid unistada võis. Käsiseadistuste võimalused pole just liiga suured, kuid avardavad pildistamisvõimalusi siiski märgatavalt. Enamikku mulle silma jäänud tehnilistest piirangutest saab aga vältida kaamera pisut põhjalikuma tundmaõppimisega.