Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 4. juuli 2020

Rulli end üles

Üles

1 kommentaar

Tamron 18-270 mm varioobjektiiv – super… hüper… mega!

Margus Männik

tamron_b003_18-270mmvc_blauAlles mõned aastad tagasi nimetati pea kõiki varioobjektiive, mil fookuskauguste muutumise vahemik suurem kui viiekordne, superzoomideks. Järgnesid teadagi hüperzoomid.

Nüüd on meie ees aga objektiiv, mida saab „venitada” tervelt 15 korda pikemaks. Lubage tutvustada (üks ja ainus kord täisnimega): Tamron AF 18-270mm f/3.5-6.3 Di II VC LD Aspherical (IF) Macro.

Ülim mugavus

Muudetava fookuskaugusega ehk varioobjektiivide (ehk rahvakeeli lihtsalt zoomide) fotokaamera ette sättimise ajalugu sai tänavu täpselt 50 aastaseks – just 1959. aastal tuli Voigtländer välja 36-82mm f/2.8 Zoomariga. Varioobjektiivide laiem levik algas küll alles kaheksakümnendatel, mil need jõudsid optiliselt ka profipiltnikke rahuldavale tasemele ning ei maksnud enam poolt kuningriiki.

Umbusaldamist ja virisemist kvaliteedi, eriti geomeetriliste moonutuste osas, on variod aga pidanud taluma kõik need 50 aastat (ja ilmselt jätkub kiun edaspidigi). Selge see, et suure fookuskauguste vahemiku eest tuleb millegiga lõivu maksta – optikaseaduste vastu ju ei saa, kuid selle tasuks on ülim mugavus ja kiirus pildistamisel. Pole ju enam tarvis pidevalt objektiive vahetada, eriti kui teie aparaadi ees on koha sisse võtnud tervelt 15-kordse fookuskauguste muutmise võimalusega  zoom.

Tamroni variod on mulle tuttavad juba filmiajastust ning nn. sõltumatutest objektiivitootjatest on see firma mulle kõige parema mulje jätnud. Võib-olla on mul ka lihtsalt vedanud, kuid minu kätte pole sattunud ainsatki odavailmelist ega kvaliteedihädadega Tamronit.

AF 18-270 pole samuti ses suhtes erand. Vaatamata oluliselt pikenevale korpusele (101-190mm) ei kipu objektiivi esiots tudisema nagu mõnelgi puhul nähtud. Rõngad liiguvad meeldivalt tihkelt. Teravustamisrežiimi ja stabilisaatori lülitid on keskmisest suuremad ja ka pimesi hõlpsalt leitavad.

t18_270_18mm

See koht peaks olema tuttav kõigile neile, kes on lugenud minu ülevaadet Tamroni 10-24mm variost. See siin on siis”megazoomi” kõige laiem võimalik vaatenurk (f=18mm, f/8, 1/1000s)

Et objektiiv kaelas kaamera otsas kõlkudes ise pikaks ei veniks (18 rasket läätse saavad sellega hõlpsasti hakkama), leidub korpusel ka tõkesti, mis fikseerib fookuskauguse 18 millimeetrile. Esilääts ei pöörle, filtrid tuleb hankida 72mm keermele. Bajonetiga kinnituv „tulbikujuline” päikesevarjuk on aga komplektis.

Omadused.

Teravustamine

Alustame teravustamisest. Tänaseks juba üpris laialt levinud ultrahelimootorit Tamroni kestast ei leia. Selle asemel vuristab seal nö. tavaline mikromootor.

Koos suhteliselt tagasihoidliku suurima avaga pikkadel fookuskaugustel (paljud AF-süsteemid on mõeldud eeskätt f/5.6 ja „valgematele” objektiividele) muudab see teravustamise üsna aeglaseks ja ebakindlaks. Hea on aga vähemasti see, et teravustamine on objektiivisisene ning korpuse pikkus seejuures ei muutu.

t18-270-ii

Teravustamise ja stabilisaatori töö juhtimiseks vajalikud lülitid on leidnud hea koha. Nupud on küllaldaselt suured, et neile ka pimesi pihta saada.

Värinastabilisaator

Palju parema mulje jätab sisseehitatud VR-stabilisaator – see on tõepoolest tõhus ja toimiv. Ega muidu ju 270mm fookuskauguse juures kasina f/6.3 avaga teravat pilti loota olekski. Kui vähegi valgust jagub ja pildistatav ringi ei karga, tulevad fotod kenasti käevärinaist vabad. Päris tootja väljahõigatud 4 „stoppi” see vast küll juurde ei anna, kuid tubli 2-3 enamasti (eriti pikimast veidi tagasihoidlikumal fookuskaugusel) küll.

Moonutused

Nüüd aga jõuame ilmselt paljusid kõige rohkem huvitava teema juurde – kuidas on lood erinevate moonutustega. Loomulikult ei saa võrrelda õunu apelsinidega ega Tamroni „megazoomi” fiksobjektiividega, kuid omas elemendis saab AF 18-270mm isegi pisut üllatavalt hästi hakkama… kui pikkade fookuskauguste ala välja arvata.

Kõige ilusama pildi joonistab see objektiiv ca. 35mm fookuskaugusega ning suurimast lainurgast kuni ca. 135 millimeetrini polegi midagi eriti ette heita – pilt on nii keskelt kui servadest terav, geomeetrilised moonutused ja värvivead (CA) kenasti kontrolli all. 18mm juures on pilt küll silmatorkavalt „tünnis”, kuid pildistaja rõõmuks ei moondu sirgjooned kuigi ebaühtlaselt.

t18_270_60mmTamron SP18-27mm oma parimatel fookuskaugustel. Ega siin eriti midagi norida olegi… (f=60mm, f/9, 1/125s)

Pikkadel fookuskaugustel (135-270mm) kahjuks elu enam nii roosiline pole. Pildi keskosal pole väga vigagi, kuid servad-nurgad kipuvad uduseks olenemata kasutatud avast. Võiks isegi soovitada suurimat võimalikku ava (f/6.3) – selle kahandamine f/8 või väiksemaks ei paranda teravust, pigem vastupidi. Kui geomeetrilised moonutused fookuskauguse kasvades vähenevad, siis kromaatilised näitavad järjest enam hambaid.

Pikkadel fookuskaugusel (üle 200mm) on lillakad halod kontrastsete servade ümber juba üsna häirivad. Jällegi tuleb arvestada, et mida kaugemale pildi tsentrist, seda hullemini. Ehk siis nõuanne pikamaapildistajatele – suurel fookuskaugusel ärge kavaldage kompositsiooniga vaid hoidke pildistatav rangelt kaadri keskel ning pildistage suurima avaga, mida objektiiv pakub. Ning ärge unustage stabilisaatorit sisselülitamast.

t18_270_240mmIsegi, kui teil on tarvis pildistada midagi, millele tõepoolest enam lähemale ei pääse, tasuks siiski zoomi lõpuni pikaks keeramist vältida. Stabikisaator sisse ning pildistatav KESKELE!  (DJ Sash! Haapsalu Piiskopilinnuses, f-240mm, f/6.3, 1/160s)

Optika omaduste lahkamise lõpetaks siiski positiivse noodiga – õigemini kahe positiivse noodiga.

Esiteks on vinjeteerumine väga hästi kontrolli all. Nurkade  tumenemist on spetsiaalselt uurimata märgata vaid 18…20mm fookuskaugusega tehtud fotodel.

Teiseks on Tamroni insenerid saanud aga hakkama veelgi suurema imega – kuigi objektiivi konstruktsioon on väga keerukas – ikkagi 18 läätse – pole läätsedevahelistest peegeldustest tekkivat hägusust (ja „päikesejänkusid” selle ülima avaldusena) praktiliselt märgata. Kaasasoleva varjukiga võib üsna rahulikult pildistada nii külg- kui vastuvalguses ilma, et kaadrinurka sattunud päike selle rikuks või kõikide läätsede ja diafragma kujutised pildile jäädvustaks.

 

Makro

Mingitel mulle kehvasti kohale jõudvatel põhjustel on pikafookuselistele variodele pea alati kohustuslikus korras külge poogitud lähivõtte režiim. Erandiks pole ka Tamron AF18-270. Maksimaalseks suurenduseks on umbes 1:3 elusuurusest ning vähimaks pildistamise kauguseks mõõtsin 42 sentimeetrit (tootja lubab kummalisel kombel veidi rohkem, 49cm).

Sääraste variode optika omapärade tõttu ei tasu küll unistada „tõelisest” 270mm makroobjektiivist – mida lähemalt pildistada, seda „lühemaks” tegelik fookuskaugus jääb. Käesoleva objektiivi puhul võiks rääkida ca. 180 järelejäävast millimeetrist.

Pildikvaliteet on seejuures üsna hea – ärge vaid ava väga kinni keerake (f/16 ja alla selle kipub difraktiooninähtus pahandust tegema) ning suuremate avade juures (kuni f/8) midagi olulist pildi nurkadesse paigutage. Nagu eelnevast järeldada võite, soovitaksin ma võimalusel ka vältida (väga) pikki fookuskaugusi ning pigem pildistatavale lihtsalt lähemale minna.

t18_270_makroMitte ilmaasjata ei hangi fotograafid lähipildistamiseks raske raha eest spetsiaaloptikat, kuid hea tahtmise juuressaab ka Tamroni 18-270mm objektiiviga üht-teist korda saaata. (f=270mm, f/6.3, 1/640s).

 

Kokkuvõtteks

Maailmarändurid – ärgake ja rabage! Vaatamata kõikidele veakestele, mis mul õnnestus välja nuuskida (mis parata, töö on selline!) on see objektiiv ikkagi tõeline turisti maiuspala. Olgem ausad – enamus pildihuvilisi ei konda mööda maailma raudraske fotoseljakotiga vaid eelistavad siiski universaalset objektiivi.

Täpselt sellist mugavust Tamron AF18-270 oma 560 grammise kaalu ja ülisuure zoomivahemiku kohta olematute mõõtmetega pakubki. Kui plaanite jäädvustatust seinasuurusi fototapeete luua, siis pole selline objektiiv küll ideaalne lahendus, kuid tavapäraste igapäeva- ja puhkusepiltide tegemise kontekstis on tegu tõelise taevamannaga.

Tehnilised põhiandmed:

Tamron AF 18-270mm f/3.5-6.3 Di II VC LD Aspherical (IF) Macro

Fookuskaugus: 18-270mm
Vaatenurk: ca. 75… 6 kraadi
Optiline valem: 18 elementi 13 grupis
Avade valik: f/3.5 (f/6.3) …f/22 (f/40)
Lähim teravustuskaugus: tootja andmetel 0.49m, tegelikult 0.42m
Ava lamellide arv: 7, ümardatud servaga
Varjuk: AB0003, komplektis
Mõõtmed: 101…190 x 80 mm (varjukita)
Filtrikeere: 72 mm
Kaal: 560 grammi
Hind Photopointis: 9999 krooni
Saadavus: Nikoni ja Canoni APS-C mõõdus sensoriga digipeegelkaameratele.

Tamron 18-270mm varioobjektiiv Photopointis

Tamron 18-270mm Canonile
Tamron 18-270mm Nikonile