Image Image Image Image Image Image Image Image Image Image

Digitest | 23. okt. 2018

Rulli end üles

Üles

Kommentaare pole

Qpad DX-20 mängurihiir – väike, väle, värviline

Qpad DX-20 mängurihiir – väike, väle, värviline
Erki Oras

Minu jaoks jagunevad arvutikasutajad kaheks – hiireinimesed ja klaviatuuriinimesed. Ehk kes mida kasutab arvutiga tööd tehes. Või mängides. Ise olen kindel hiireinimene, mida võivad tunnistada ka kolm arvutihiirt minu töölaual – Logitech G700, Roccat Tyon ja Razer Ouroboros.

Et tegu tippklassi närilistega, siis on igal uuel tegijal raske nende sekka tungida. Asjatundja aga hoomas ilmselt, et kõik need hiired mängivad nö ühte väravasse – neil on üle keskmise arvu nuppe. Eks see vihjab veidi loo autori sõltuvusele MMO-mängudest. Ning ühtlasi ka sellele, et tavalise klahviarvuga hiirtel erilist lootust minu südamesse jõuda ei ole. Kuidas sisi läks Q-Pad DX-20 hiirel, mille peal on nuppe pigem alla keskmise?

 

Qpad

Qpad on minu jaoks täiesti tundmatu nimi, ehkki oma tegevust on firma alustanud juba 1992. aastal. Seega pole tegu just uue tulijaga nende kümnete, sadade, tuhandete uute tulijate seas, kes üritavad ennast sisse süüa juba niigi üpris üleküllastunud sektorisse, vaid vana tegijaga. Kindlasti pole tegu mingi odavtootjaga, sest hiire hinnaklass tundub mulle pisut pretensioonikana näiteks Speedlinki toodetega võrreldes. Viimane annab oma ergonoomikalt silmad ette enamusele tipptootjatest, jäädes aga hinnaskaalal meeldivalt tagasihoidlikuks.

Keskmisest kõrgemat hinnaklassi võib muidugi põhjendada sellega, et firma on ennast Euroopas sisse seadnud Skandinaaviasse, kus ilmselt inimesed väga odavat kraami lihtsalt ei osta. Ning et sealne hinnastrateegia on koos toodetega liikunud ka Eestisse. Samas on skandinaavlased nõudlikumad ka toote kvaliteedi suhtes. Seega võib eeldada, et hinna ja kvaliteedi suhe on adekvaatne.

 

Välimus

Heledas klantsümbrises peitub soliidne must pappkarp. Karbis aga on soliidne musta mattpinnaga hiir. Klantsümbris suutis mind aga üllatada ühe arhaisimiga – sellel on kiri, et toode sobib Windows 8-ga. Kamoon, mis aastas me elame. Või ei arvestatud Windowsi sedavõrd kiiret arengut ja trükiti neid pakendeid sellises koguses, et jätkuks veel aastakümneteks.

Hiir ise aga on soliidne, must ja kummine ning suure heleda Q-tähega. Q on ka kõige erksam element hiirel, sest sellest kumab läbi värvilist valgust, kui hiir töökorras on. Värvilist valgust kumab ka hiire alaservast ning rullikust. Kokkuvõttes võib öelda, et hiir on valgustatud pigem mõõdukalt ja maitsekalt. Ega ma eriti sellest hiirte või klaviatuuride valgustamisest hästi aru ei saa, sest mängimise ajal pole ju nagunii kellelgi mahti käe alla jäävaid valguefekte imetleda. Hiire puhul pole neid käe alt isegi näha. Aga ehk ongi need valgusefektid pigem eemalt imetlemiseks.  Meeldiv on, et neid värvusefekte saab muuta vastavalt kasutaja soovile, aga sellest allpool.

Hiirele lisab kindlasti väärikust must tekstiilikattega kaabel. Meeldiva nüansina käib komplektiga kaasas viisakas must tekstiilist kott, kuhu hiir rännukihu korral toppida.

 

Tarkvara

Kui miski sellele hiirele lisaväärtust annab, siis on selleks kindlasti tarkvara. Ehkki selle leidmine kodulehelt ei käinud väga libedalt, siis peale mõningaid otsinguid see siiski õnnestus. Puhtalt sportlikust huvist ei ütle ma siin tulevastele hiireostjatele, kust seda tarkvara otsida tuleb, kuid luban, et leiate selle sealt kindlasti, ärge jätke lootust.

Tarkvara ise tekitas minus vastakaid tundeid. Visuaalselt meenutas see mulle kõige rohkem mobiiltelefonidele mõeldud Windowsi versiooni. Selgepiirilised, erksavärvilised ’aknad’ ehk ruudud mõjuvad moekalt ning kindlasti eristuvalt. Võrreldes kõikide teiste hiiretarkvaradega, mida mul näha on õnnestunud.

Moodsa välimuse taga aga ei peitu kõige moodsam sisu. Nii näiteks ei saa tarkvara abil vahetada hiire valgustuse värvi mitte intuitiivselt st värvi järgi, vaid tuleb muuta arvuliselt RGB-värviskeemi sätteid! Ka sellist asja pole ma varem üheski hiiretarkvaras näinud. Tegu oleks otsekui sajandialguse kujundustarkvaraga.

Õnneks on funktsionaalsusega lood paremad, tarkvara abil võib anda hiireklahvidele uusi funktsioone, kusjuures juba eelsätteid on enam kui avar valik. Muuta saab ka hiire valgustust kolmes eri tsoonis, määrata maksimaalselt kolm DPI profiili ning veel üht-teist, mida siin ülesloetlema ei hakka. Põhiline, et tarkvara töötas kenasti, võiks isegi öelda, et paremini kui mõne tuntuma tegija oma, kelle nime ma siin mainima ei hakka. Ja see ju ongi tegelikult põhiline.

 

Kasutamine

Võrreldes minu olemasolevate hiirtega tundus DX-20 märksa väiksem ja saledam. Ning väledam, liueldes minu Roccati hiirematil nagu klimp rasvasel supitaldrikul. Mitte küll nii kiiresti, et seda ohjas ei saaks hoida, kuid kiiremini kui mu tavapärased hiiremati asukad. Ehk on sellest abi, kui arvestada, et hiire maksimum DPI on vaid 3500. Tänapäeva suuremõõtmelisi ekraane arvestades on seda ikka neetult vähevõitu. Kuigi minu kahe 24-tollise ekraani juures sai hiireke üpris kenasti hakkama. Igatahes oleks selle hiire juurde soovitav soetada ka suurem hiirematt, kui tegu on keskmisest avarama ekraanipinnaga.

Hiire arvutiga ühendamisel tekitas minus imestust, et USB-kaabli ots ei sisenenud lõpuni arvuti USB-porti, vaid jäi välja turritama pisut rohkem kui ma harjunud olen. Minu segadust suurendasid arvuti heliefektid, otsekui toimuks pidev hiire sisse- ja lahtiühendamine masinaga. Mõne aja pärast need siiski lakkasid ning reaalses hiirekasutuses mingeid probleeme ei esinenud.  Kogu kasutus kulgeski sedavõrd igavalt ja probleemivabalt, et pikemalt ma selles peatükis millelgi peatuda ei oskagi.

 

Kokkuvõtteks

Qpad DX-20 on üks väike nobe näriline, millel oli mulle pakkuda mitu keskmist sorti üllatust. Ei olnud need üllatused head ega halvad, vaid lihtsalt üllatavad. Aga seda eeskätt minule st seda ei pruugi juhtuda teiste hiirekasutajatega. Hiir ise tundub olevat mõeldud edasijõudnud hiirekasutajale, tänu tarkvarale on see piisavalt konfigureeritav, samas ei aja sätete rohkus kasutaja pead sassi.

Minu jaoks muudavad madal DPI ja klahvide vähene arv (rõhutan igaks juhuks üle, et minu hiireharjumused on hoopis teisest klassist kui DX-20) selle hiire pisut ebaseksikaks. Kuid arvatavasti on isegi Eestis tuhandeid selliseid e-sportlasi, kellele selline hiir sobib otsekui rusikas silmaauku. Praktilist hiireomanikku aga rõõmustavad kindlasti komplekti kuuluvad hiire põhja kinnituvad tagavarapadjad.

Lühidalt võiks öelda, et kuigi tegu pole kindlasti kõige soodsama hiirega, siis on see oma hinda igati väärt ning ostja saab, mille eest maksab.