Tänu tehnoloogia piisavalt kiirele arengule võib vidinaarvustaja elu vahel olla üllatav. Tavaliste hiirte, klaviatuuride, kõrvaklappide, hiiremattide, kõlarite jms sekka satub aeg-ajalt midagi silmatorkavalt teistsugust. Nagu näiteks vertikaalsed arvutihiired. Tõtt-öelda on varasema kümne aasta jooksul minu laual maandunud vist ainult üks vertikaalne arvutihiir, aga mitte ühtegi mänguritele mõeldud hiirt. Allpool püüan selgusele jõuda, kas tegu on tõsise relvaga virtuaalsetel lahinguväljadel või lihtsalt ekstsentrilise arvutividinaga.

 

Kui Speedlink Sovose välimust millegagi võrrelda, siis võiks see olla jäme ja töntsakas haiuim, mis lauapinnast välja ulatub. Musta värvi rammusa hai uim. Äärmiselt mehelik. Maskuliinset muljet rikub ainult värviline valgusriba hiire alaservas. Mingi humoorika mõttelennu ajel on Speedlink pannud selle “uime” tippu sinise valgusreklaamina vilkuma hiire nime – Sovos. Isegi kui hiire nimi meenutab tegelast „Troonide mängust“, ei näe ma ühtegi head põhjust, miks see nimi peaks sedasi hiire peal vilkuma. Aga mitte midagi väga ärritavat, olen oma elus märksa ärritavamaid valgusefekte näinud. Hilisemal testimisel selgub, et vilkuval neoonvalgusel on oma põhjus – mängurežiimis vahetub logo värv vastavalt hiire DPI-le, mis on põhimõtteliselt täiesti asjalik funktsioon.

Peale valgusefektide on märksa olulisem hiire ergonoomika ja klahvide asetus. Sovosel on kõik klahvid jaotatud hiire kahe külje vahel. Pöidla hooleks on kolm pöidlaklahvi ning väike joystick, kaks põhiklahvi ning rullik jäävad ülejäänud sõrmede hooleks. Väike aga meeldiv detail on tekstiilkattega hiirekaabel. Üks, mis on kindel, et silma torkab selline hiir sinu kirjutuslaual kohe kindlasti.

 

Vähehaaval hakkan ma Speedlink’i tarkvara popi ja noortepärase välimusega ära harjuma. Mustvalgest taustast hoolimata tundub see ometi ergas ja värvikirev. Samas aga piisavalt funktsionaalne, kõik vajalik on ühel lehel koos, mitte ei pea vajalikku mööda erinevaid vaheaknaid taga otsima. Tegelikult on ühel lehel seal ilmselt rohkem võimalusi hiire sätete muutmiseks, kui keskmisel kasutajal vaja läheb.

Kasutaja võib endale luua piiramatus koguses erinevaid profiile erinevate mängude jaoks. Tegelikult aga on profiilide arv kahekordne, sest igal profiilil on omakorda kaks režiimi – kontor ja mäng. Põhimõtteliselt on see ju väga tore, aga mul on siin üks väike “aga”. Asi on selles, et neid režiime tuleb vahetada käsitsi, mitte ei tuvasta programm ise, millega kasutaja parasjagu tegeleb. See on küll suhteliselt väike ja tühine asi, aga mõned riist- ja tarkvaratootjad nagu nt Roccat on selle peale mõelnud.

Karpaalsündroom on arvutikasutajate haigus ning tegelikult on väga tore, et keegi püüab selle vältimiseks mingeid lahendusi leida. Vertikaalsed hiired on ilmselt kõige radikaalsem viis sellega võitlemiseks. Ainuke probleem Speedlink Sovose puhul, et suure tõenäosusega aitab see hiir vältida karpaalsündroomi suurekäelistel puuraiduritel. Kui ülejäänud klahvid ja rullik asuvad täiesti õigel kohal, st nende kasutamine on täiesti mugav, siis pöidlaklahvideni ulatumiseks pidin ma pingutama. Vähemalt olukorras, kui ülejäänud hiir mul mugavalt peos istus. Kahtlustan, et näiteks aktiivses mängutuhinas võib selline pingutus üpris ebamugavaks osutuda. Küll aga sobiks see pigem olukorda, mis nõuab täpsust. Olgu siis mängus või töötegemisel.

Sovos tundub käe all üpris kopsakas. Ühest küljest on kätt sellisele tüüakale tükile mõnus toetada, aga teisest küljest jälle meenutab selle liigutamine veidi nagu triikraua liigutamist triikimisel. Sellise efekti vastu aitab muidugi DPI tõstmine. Selleks, et triikimine võimalikult vähe energiat nõuaks, tuleb seda hiirt eelnevalt peenhäälestada.

Kõige rohkem meeldis mulle Sovose juures see väike juhtkang (joystick), mis mõnusalt pöidla alla jääb. Sellega on suurepärane näiteks oma tegelast liigutada nii, et hiir ise matil rahulikult paigal seisab. Nii jääb ära ka tarbetu hiirenühkimine matil. Tore oli ka see, et paljast pilgust hiirele piisas, et teada saada selle DPI-d antud hetkel. Olulist praktilist kasu mul sellest ei olnud, kuid kindlasti leiab keegi sellele ka praktilise lahenduse. Üks on aga kindel – isegi peale pikemat mängutsüklit ei teki randmes mingit pinget ja seega täidab hiir oma ülesannet auga.

 

Speedlink Sovos pole päris tavaline hiir. Selle kasutamine nõuab harjumist, aga õnneks pole see harjumisperiood väga pikk ega raske. Tegelikult isegi üpris lihtne. Ainult ma ei saa aru, mis ajendil need pöidlaklahvid nii kaugele pidi asetama. Ergonoomiline hiir peaks olema ikka täielikult ergonoomiline. Et minu käsi on ise üpris keskmise suurusega, siis näiteks lastele või noortele ma ei saaks sellist hiirt üldse soovitada. Kui seda just mõlema käega korraga kasutama ei hakata.

Teiseks tundub mulle, et “tänu” sellisele pöidlanuppude asetusele eelistab Sovos pigem täpsust kui kiirust nõudvaid mänge. Lisaks oleks see suurepäraseks töövahendiks näiteks graafilisele disainerile, kes peab tundide kaupa hiirt mööda matti vedama.

Seega sobib Speedlink Sovos mängurile, kellel on keskmisest suuremad käed, kes eelistab mänge, mis vajavad täpsust ning kellel on probleeme randmetega või kes ei soovi kunagi omada probleeme randmetega, täpsemalt siis parema randmega. Või siis lihtsalt arvutikasutajale, kes soovib proovida mingit erilisemat hiirt. Ehkki Speedlink Sovose hind pole kõige väiksem, ei sunni see ka hoiupõrsast purustama.

 

Speedlink Sovos vertikaalne mängurihiir Photopointi veebipoes »